Monday, May 19, 2014

K – Ma nägin und! Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi eelmaa

K



Ma elasin 80-ndate aastate lõpu Detroidis ja minu nimi oli 001. Mul olid mõned kamraadid – 000, 002, 003, 004, 005 ja 006. Meil oli ühes garaažis teater, mille nimi oli Underground Resistance. Meie etendused olid alati ühesugused: me panime selga mustad pantrikostüümid, võtsime kätte pesapallikurikad ning peksime nendega sodiks mõne viimase seeria luksusauto. Me ei kasutanud muusikat, sest me tagusime täpselt neli neljandikku takti. Monotoonselt, naermata, veiderdamata. Higistades, vaikides ja rütmi metronoomi täpsusega lugedes. Inimesed, kes seda vaikides pealt vaatasid, õõtsusid jalalt jalale ja lugesid meiega rütmi mõttes kaasa. Mõned, eriti naised, hakkasid varem või hiljem leelotama ja tantsima.

Meie etendustel ei olnud pileteid. Inimesed jätsid alati kogu kaasasoleva raha ukse kõrvale tünni. Selle raha eest tegime neile inimestele süüa, sest etendused kestsid mõnikord terve päev. Sõime ka ise. Parandasime pantrikostüüme ja ostsime kurikaid. Autod ilmusid meie garaaži ette ise, me ei teadnud kust. Iga nädala esmaspäeval seisis igatahes meie garaaži ees mõni Mazerati või Lambo, uks kutsuvalt lahti. Me kutsusime end vahel nalja pärast Valutapjateks.

Ma ei küsinud kunagi 000-lt, miks me seda teeme, sest mul ei tulnud selline küsimus pähegi. Maailm töötas läbi minu. Läbi minu käteosavuse. Läbi minu rütmitaju. Minu lunastada oli kõikide nende inimeste raev, kes mulle löökide rütmis kaasa noogutasid. Ma pidin sööma, magama ja lööma. Ma võitlesin nende eest. Iga löögiga, kui oranži värvi lollus aeglaselt meie ees kuju muutis, sain ma aru, et mul on mõte, sisu ja eesmärk. Ja teistel nullidel samuti.

Millegipärast olid meil seal algelised mobiililevisegajad, vaskplekist seinte- ja laevooderdus, kilomeetri raadiuses ei töötanud ükski elektrooniline seade, eriti wifi. Meid ei olnud võimalik näha ei satelliidi ega drooni abil. Meid ei saanud filmida, pildistada, ega kaasa võtta. Meid ei saanud edastada ühelgi kanalil ega ühelgi ekraanil. Elektrit väntasime generaatoriga ja valgustasime võimaluse korral oma tegevust küünaldega.

Me teadsime, et selliseid autolõhkujaid on teisigi, aga millegipärast tuldi just meie juurde, jala muuseas. Teised heiastasid vahel oma lõhkumist tänavatele paigutatud hiigelekraanidele, kasutasid võimsaid prožektoreid, kalleid kostüüme. Nad lugesid vahel oma lõhkumise vahele peast reklaame. Nende naised võtsid ennast tihti alasti, sest see oli psühholoogiliselt ja seksuaalselt põhjendatud.

Asi oli narkootikumides. Neile maksti selle tegevuse eest puhta metamfetamiiniga. Vedelaga, et oleks lihtsam intravenoosselt manustada igal hetkel, kui tahtmine tuleb. See pani neid huvitavamalt lõhkuma kui meie – nad vahetasid tihti rütme, muutusid meloodiliseks, mõtlesid vaataja mugavuse peale – sinna oli toodud toole, kus vaataja võiks narkarite hullupanemist nautida ja irvitada, kui keegi täitsa segi läheb. Avalikult masturbeerima või Tom Stoppardit tsiteerima hakkab. Eriti oodati, kui mõni neist täiesti lolliks läks ja oma südant avama hakkas, vahel ka kirurgiliselt. See oli eriti põnev. Oli isegi moodustatud Detroidi Makse Maksva Moraalse Enamuse Narkokapital, mis andis neile tasuta narkootilisi aineid, et nad kaineks ei saaks ja kogu aeg rahul oleks endaga. Nad olid orjad. Narkokapitali orjad. Meil oli neist kahju. Meie jaoks olid nad sõltlased, me olime näinud neid nutmas. Me teadsime, et neil on sisimas väga valus ja me ei süüdistanud neid, et ennast süstisid.

Underground Resistance jõi ainult vett. Me ei tuimestanud oma valu. Teadsime, et kui võtame Narkokapitalilt midagi vastu, on meie utoopia rannik täis situtud. Me võitlesime mõttes ka nende eest, kes olid sõltuvuses. Sõltlast saab aidata, kui talle anda tagasi lootus. Meie tahtsime seda neile anda. Ja nii me tegime: klaas vett, nahkindad kätte, moblad välja, valupisar silma ja Lamborghini sisse. Üks-kaks-kolm-neli!

Kui ma üles ärkasin, ei saanud ma aru, mida see uni tähendab. Mis erinevus see ikkagi oli, mis Underground Resistance’i ja neid teisi autolõhkujaid eristas? Siis sain aru, et asi oli hoonetes. Nad lõhkusid lihtsalt liiga suurtes hoonetes, mida pidi kütma, valgustama ja kus oli liiga palju töötajaid-narkomaane, kes kõik nõudsid oma igapäevast laksu. Selleks pidigi Narkokapital tegema võimalikult palju tegelasi narkomaanideks, et neid kasutada lihtsalt kui töökäsi. Huvitavalt autosid lõhkuvaid roboteid, kasulikke idioote, kes laksu eest end paljaks võtsid.

Sel hetkel ma kohkusin. Mulle tuli pähe, et see on nii õudselt sarnane võrdpilt Eesti Kultuurkapitali ja suurte riigiteatritega, kes raiskavad inimesi lihtsalt selle pärast, et nende saal on nii suur ja majal mitu korrust või on ta arhitektuurimälestis. Siis tundus see uni mulle isegi natuke labane, selline näpuga näitav ja ma magasin edasi.

Nägin puhast kodumaist und:
Linnateater oli täis pandud heinu. Elmo Nüganen oli otsustanud teha kaasaegset teatrit ning viinud oma trupi tänavale, lihtrahva sekka. Ta oli moodustanud AS Suksutakso, mis viis soomlasi hobukaarikutega sadamast Estoria Hotelli, pulli pärast. Linnateatri näitlejatele oli selga pandud “Nimed Marmortahvlil” filmist pärit ajaloolised kostüümid, sest Linnateatri õhustikuga sobib ainult parim ja parim oli elada ikkagi kuldajas – Esimeses Vabariigis. Linnateatri toredad näitlejad välgutasid valgeid hambaid ja hüüdsid koolitatult “Nõõ!” ja “Ptruuu!”. Rahvas naeris ja plaksutas ja sendike kukkus! Ühtlasi langes ära ka Kultuurkapitali alatine kohustus Linnateatrit toetada. Heinaküüni toetamine ei ole rahvusliku teatrimõtte säilitamise prioriteet.

Eri totakas uni.

UR

PS: Tuli meelde üks vahva ütlus vanahärra Sigismund Von Krahli suust, mis käis küll Monsanto kohta aga sobib ka siia:
“Kõik suur, mida kunstlikult elus hoitakse on habras, seda ei pea hoidma!”

No comments:

Post a Comment