Pühendatud Ivar Pikkerile
7391_1 
Inimese eluiga on ikka sigalühike. Võimalik ka et mul endal on lihtsalt pikad juhtmed. Mul ongi autistlikke kalduvusi. Aga lühike on ta ikka. Vaatad küll, et aega maa ja ilm ja 50a veel tuimalt edasi panna, aga kui 50a läbi, siis mõtled et raisk kuda see nii kähku läks. Mitte selle pärast ei mõtle nii, et aeg on läbi, vaid selle pärast, et sa pole veel kõike haaranud ja tundub jälle et juhtmed on lühikesed, pole päriselt asjad veel kohale jõudnud, vähemalt nii et ka kinnistuks.” I.Pikker, Facebook

Tahan rääkida ühest märkimisväärsest raamatust. Selle alapealkiri ütleb, et ta on metabioloogiline pentateuh. Raamat on teadagi pärit Elleni riiulist, välja  antud aastal 1931, mu meelest kordustrükki ei ole olnud. Aga ärge muretsege,  hea õnne ja vähese vaevanägemise peale võib väärt kirjandust soetada endale üsnagi soodsalt. Kõik need 487 lk, palun vaadake ise, kui hea hinnaga.


Lugesin Shaw Metuusalat esimest korda  õrnas teismeeas ja nüüd võiks öelda juba kestvalt küpsena lugesin taaskord. Ja olen endiselt kõrvuni sisse võetud sellest tükist. Tegemist on näidendiga, millise aspekti ma jätaksin hetkel vaatluse alt kõrvale, netis tuhlates leidis, et mõningad eestigi trupid on midagi üritanud sealt hammustada, enamasti ühe jupi viievaatuselisest koguteosest. Reaalselt on tegemist teosega, mis ühendab endas kõige orgaanilisemal kombel päevapoliitika, filosoofia ja ulmelise tulevikunägemuse.

Ja kuigi tollasest päevapoliitikast lahutab meid sadakond aastat, siis Shaw sõnastatud küsimus: “kas inimloom, nagu ta praegu on, suudab lahendada need ühiskondlikud ülesanded, mis on tekkinud tema enda kuhjumisest või, nagu ta ise ütleb, tsivilisatsioonist”, on täna täpselt samasugune ja ikka vastuseta.
Shaw kurikaval vastus on – elage kauem ja saage targemaks. Selleks polevat vaja muud kui ainult kõvasti tahta. Rohkem kui sada lehekülge pikas sissejuhatuses võetakse igakülgse arvustamise ning uurimise alla darvinism, lamarkism ja muud evolutsiooniteooriad – tollal nii moodsad ja õhinat tekitavad, tänaseks teadvuse äärealadel, nagu harjumus käsi pesta või peldikus vett tõmmata. Kuid mulle tundub, et tegelikult ei ole see vaidlus veel lõppenud ja seda vaieldakse veel pikki häid aastasadu. Kanduvad ju evolutsiooniteooriate siirded üle igasse ühiskonna valda:”Niipalju kui teame, pole ajaloos veel kunagi olnud sellist otsustavat, rikkalikult toetatud ja poliitiliselt organiseeritud katset inimesesugu veenda, et kõik edu, kõik kosumine, kõik lunastus, olgu isiklik või ühiskondlik, oleneb taltsutamatust võitlemisest toidu ja raha pärast, nõrkade rõhumisest ja hävitamisest tugevate poolt, vabakaubandusest, vabast võistlusest, Laisser-faire`ist, lühidalt, karistamatust “kaaslaste mahavirutamisest”, ja et igasugune organisatsioon peale politseilise, mis kaitseb seadusega lubatud pettust rusikaõiguse vastu, igasugune katse tulunduslikku ellu tuua inimlikku eesmärki, kavatsust ja ettemõtlemist, käib “tulundusteaduste seaduse vastu.””

Nii nagu üks üle keskmise arukas teadlasehing juhmi järjekindlusega lõikas ära rottide sabasid, et vaadata kas nende järglased sabata sünnivad ja kui seda ei sündinud, siis lõikas ära sabad ka nende lastel ja lastelastel ja ikka ei saanud sabata rotti, nii ei aita ka see kui pursuid ja kodanlased mättasse lüüa või nende varanduslikud sabad ära lõigata – järgmises põlves on uued kodanlased jälle platsis. Aitab ainult kui pursui oma sügavas sisimas tahab inimene olla.

AEGADE ALGUS

Bust-of-an-old-Man-with-a-flowing-Beard-The-Head-bowed-forward-largeEsimene vaatuse esimeses aktis seatakse meid kohe silmisti surma saabumisega maailma. Me asume piibliloos, Eedeni aias ja esimene inimene Aadam on leidnud murtud kaelaga hirvevasika. See kohutab teda. Mõistusega, nagu nad on jumala armust, saavad nad peagi jälile, et mis juhtub ühega, võib väga kergesti juhtuda ka teisega, seega, mis juhtub, kui sureb üks inimene? Teine jääb üksi. Ja kui ka teine sureb, siis pole enam ühtegi inimest. Surmast ülesaamiseks tuleb sigida ja selle kavala mõtte paneb Eva pähe muidugi madu. Niipea kui mõeldi välja ja lahutati teineteisest elu ja surm, niipea ilmub lagedale ka tapmine, me kuuleme esimesest mõrtsukast Kainist, kellele tapmine on töö ja lõbu, kes põlluharija eluviisi on vahetanud küti oma vastu ja kes käib kangelase teed, ära sa märgi, juba on sõna üliinimenegi platsis!  Kellel jõud, sellel õigus. Juba peab Kain plaani, kuidas taltsutada inimesi nagu eesleid, et nad töötaksid tema jaoks. Kõik see võitjate põlvkond, mis on teie teod kaini omade kõrval! Kain oli esimene võitja! Julgeim julgete seas! Ja juba on hiilinud maailma tüdimus, vägevate hukutaja. Kui Kain ei võitle või ei pea jahti, siis on ta iseendast tüdinud. Ja oma tüdimuses kuuleb ta teist häält, mitte jumala häält, vaid sellist salalikku, mis sosistab talle, et surm pole tõeline surm vaid ainuüksi teise elu värav, elu, mis on ilma mulla ja labidata, nälja ja väsimuseta. Tema, see Kain, tema tõuseb mulla vastu. Tema tõuseb toidu vastu, elu madaluse ja ühetaolisuse vastu, selle loomasarnase oleskelu vastu, kus kõik käib aiva sigimiseks ja hinge seeshoidmiseks. Tema naised ei pea sigima vaid ainuüksi unistusi äratama. Loomanahku viib ta nende jalge ette. Mis mõtet on mitte tappa? Need, keda ta tapmata jätaks, sureksid ometigi. Kes leiutas surma? Aadamal on tema tuhat aastat, tema lapsed aga sigivad ja surevad ja õpivad oma lühikese ea kestel ainuüksi maad kaevama, tapma ja võitlema, rohkema mõistmiseks ei ole neil elupäevi. Inimene ei ela ainuüksi leivast, arvab Eva. On ka muud, kuigi meie ei tea veel mis see on. Kui me aga selle kord leiame, siis ei ole enam kaevamist ega ketramist, võitlust ega tapmist.

INIMESE ELUIGA TULEB TÕSTA KOLMESAJA AASTA PEALE

Eedeni aia väravad on kinni, eenokipojad ja nende poegade pojad on siginud ja neid on saanud palju. Mõned säärased (poolvillastes rõivastes) istuvad mugavas härrastemajas ja arutavad omakeskis inimea lühiduse üle. Vennad Franklyn ja Conrad Barnabas on hinnatud mehed, teadusemehed, ja kahe peale kirjutanud tähtsa raamatu, mis käsitleb väljavaateid, mis oleks inimkonna ees siis, kui nemad võiksid kauemini elada.  Mõistlikuks vanusepiiriks seatakse 300 aastat, mis on vähim, mille jooksul inimene jõuaks vaimselt küpseda. Ja juba tollal lehvivad salongides nn loomuliku eluviisi pooldajad – härra Conradi tütar on üks säärastest, vaba konvensionaalsustest, uhke ja metsik. Kuid mõtet sellest, et teenijatüdruk võiks 300 aastat elada, peab temagi naeruväärseks.

Lähenevate valimiste eel on Franklyn Barnabas hinnatud saak mistahes erakonnale, tähtsaid ja tarku mehi on alati vaja. Nii marsib võõrastetoast läbi terve plejaad vahvaid poliitikutüüpe, kellele vennased proovi mõttes, et vaadata kuidas tervemõistuseline maailm reageerib, oma uue evangeeliumi sisu lühidalt ette söödavad. Peale esimest jahmatust ollakse vaimustuses. Kuid kuidas…? Kas on nad tõesti leidnud nooruse eliksiiri? Kas on tarvis palju sidrunit süüa? Olen kuulnud ka hapupiima kasulikust mõjust…

Muuhulgas on koos paadunud põhimõttelage konservatiiv ja üks Lubini-nimeline poliitik, kes ütleb, et tema ei kavatse üleminekut sotsialismi mitte takistada. Sellepeale konservatiiv Burge puhiseb pahaselt ja ütleb et temagi on olnud vaene ning ise oma auklikke saapaid puhastanud.  “ Mina arvan, et teie langete väga hariliku eksitusse, oletades, et vaesus on see, mis loob proletariaadi, ja raha, mis loob härra. Teie eksite täiesti. Teie pole kunagi kuulunud rahva kilda, teie kuulute ainult nende sekka, kel pole raha. Rahatus ja katkised saapad on eduvaese keskklassi osa ning alaline nähtus algava elukutse võitluses ja nooremate poegade klassis. Mina eitan, et teie leiaksite Inglismaal talutöölise katkiste jalanõudega. Nimetage mõnda mehhaanikut vaeseks ja ta purustab teie pealuu,”  vastab talle Lubin teraselt.

Kuid mis puutub teie programm inimese eluea pikendamiseks poliitikasse, uurivad mõlemad vaenujalal olevad poliitikud üksmeelselt Barnabaste käest. Kõige otsesemalt, vastavad need. On kaljukindel, et neid poliitilisi ja ühiskondlikke küsimusi, mis tõusevad tsivilisatsiooni arengul, ei suuda lahendada üürikesed inimolendid, kes surevad enne kui saavad aimu tarkusest, mis kulub iseenestegi valitsemiseks, saati siis riikide ja rahvaste. Üheksa korda on inimkond pürginud õitseva arengu poole ja kõik need katsed on äpardunud, sest kodanikud ja riigimehed surid vanadusnõtrusesse ja liigsöömisesse enne kui tüdisid sigaritest ja vahuveinist. Lõpu tunnused on alati samad – demokraatia, sotsialism ja naiste hääleõigus.

Kuid tuletage meelde, et surm ei ole alati olnud. Surm on hilisem leiutis, et võtta ära üksikult igaviku koorem. Sünd ja surm on vaid igavese elu alalehoiu viisid, kehad ja vaimud mis aiva paremini kohastunud täitmaks oma igavest ülesannet – kõigevõimise ja kõigeteadmise ülesannet.

Kuidas seda kõike praktilis-parlamentlikku vormi valada? – mõtiskleb Lubin erutatult. Sellega me võidame valimised! Meie hüüdlause olgu – Tagasi Metuusala juurde!

ÕILIS RASS

Old-Man-With-Flowing-Beard-Looking-Down-Left-1631Kolmas vaatus viib lugeja mõned sajad aastad edasi. Maailmakorraldus on muutunud mugavamaks – tegemist nõudvad tööd on antud hiinlaste ja muude värviliste kätte, vabastades niiviisi veelgi enam aega valgele mehele golfimänguks ja sigariteks. Härra Burge-Lubin on veendunud, et meie hiinlased ja värvilised sõbrad on täiesti õnnelikud. Neil on siin kakskümmend korda parem kui Hiinas või Libeerias, ühtlasi vabastavad nad teda ja temasuguseid kõrgemateks toimetusteks, jumal ise teab, mis need on.  Kuid keegi on mööda arhiive tuhnides  avastanud, et kahtlaselt palju oma ala tipptegijaid on surnud uppumissurma. Ähmased kahtlused saavad kinnitust liikuvat pildimaterjali uurides – näib et üks ja sama isik on olnud nii president kui paavst kui kindral. Pikaealiste saladus tuleb päevavalgele ja äratab üldist pahameelt, sest nemad on niiviisi jätkanud ühiskonna raha sissekasseerimist, kui nende loomulik elupäevade arv juba lõppenud peaks olema. Sõnaga, nemad on vargad. Päevavargad!

Kõne alla tulevad ka keerulised probleemid sigivuse ja sugulastega, keda kolmesaja-aastase elu puhul võiks olla mõned miljonid ja kui pikaealine Hiinast pärit oleks, siis miks mitte ka 40 miljonit, juhul kui sigivusele poleks tehtud takistusi. Vanematest ja lastest rääkimine on pikaealistele tabu. Enamik hoidis end nende eest või sai neid mõne üksiku, sest omadest lahkumine oli liiga karm. Sama ka abieluga, üks naisvana otsustas küll 101 aastaselt veel proovida ja iseenesest mõista pidi ta valima vanapoolse mehe, nii siis heitis ta paari ühe 60 aastase kunstnikuga. Mõnikümmend aastat hiljem surivoodil ütles see mees talle: “Mul kulus viiskümmend aastat oma ameti õppimiseks ja selleks, et maalida kõik need rumalad pildid, mida inimene peab selleks tegema, et neist vabaneda, ennekui ta jõuab nende kaudu suurte asjade juurde, mida ta oleks pidanud maalima. Ja nüüd, mil mu jalg on lõpuks templilävel, leian ma, et see on ka minu haualävi.”
Muidugi tahavad lühiealised teada, kuidas pikaealised oma elu pikendavad. On need soja-oad? On need sidrunid? Ei, mitte, vastavad pikaealised. See lihtsalt sünnib. See võib sündida igaühega, ka teiega ja poleks mõistlik võtta ette sanktsioone asjade suhtes, mis teid ennastki tabada võivad. Kas Barnabas ise nii pika elu osaliseks oleks saanud, seda pole võimalik ütelda, sest omas uhkuses läks ta nii ennast täis, et hakkas igaühele tõtt näkku ütlema ja lasti selle eest Londoni Toweris maha.

Kuid pikapeale leiavad pikaealised, et neid polegi vaid käputäis, nad loovad oma riigi, kust hoiavad nõrgamõistuslikud lühiealised eemal. Vaid erilubadega saavad nood neid külastada, nende tarbeks on välja mõeldud ekstra lõbustus – oraakel, kes kolmjala kohal aurupilves neile hämaralt ennustab. Liigelda võivad kedrides ja poolvillastes ülikondades härrad vaid mõne noorema pikaealise valve all, sest häda sellele, kes pagema pääseb ja mõne tõeliselt vanaga vestlema satub, nad kõik muutuvad siis ütlemata raskemeelseks ja haigestuvad täiesti. Koguni on mõned radikaalsemad pikaealised soovitanud aruta lühiealised maailmast täiesti hävitada, kuna neil nagunii mingit otstarvet pole. Siiski pole see seni läbi läinud ja rahvaid hoitakse lihtsalt ranges eraldatuses. Ei mõista nad enam teineteise keeltki – mis on šilling? kõlvatu naine – see ei tähenda ju midagi, ütleb hämmeldunud pikaealine. Üks eriti kangekaelne vanem härra ei taha mitte kujutella, et temale oleks antud 300 aastat eluaega. “Mis mõttega?” küsib ta.”Olen teie sarnane selle igaviku ees, milles vahe teie ja minu elueas muutub vaheks ühe ja kolme tilga vee vahel selle kõigeväelise võimu silmis, kellest meie mõlemad tulnud.”

KEERASMIK

Aasta 31920 p.Kr. Inimesed sünnivad munast juba valmis 18 aastaste-isikutena, neil on nelja-aastane lapse ja mänguiga, kus nad tegelevad kaunite kunstide, luule, muusika, maalimise ja teadusega. Neljanda eluaasta lõpupoole hakkavad nad tüdima üksteise seltsist, armumängudest, kunstnikud ei kiida enam noorust ja ilu vaid püüavad maailma saladust ära mõistatada vanu liikmeid ja nägusid kujutades, vahel juhtub, et mõned eriti üleannetud lapsed on omale elusad nukud meisterdanud, homunkulused, kes nii rüvedad, et tuleb tingimata hukata, sest nad pole mitte ainult vastikud, vaid ka hädaohtlikud, viimane selline nukk tappis oma looja põhjendusega, et temal on niisama palju õigust teda tappa kui tollel oli teda luua. Neil nukkudel oli inimlik loomus. “Tapa naine!” ütles mees,”tema tegi seda.” “Tapa meid mõlemaid!” ütles naine, “kuidas võiks üks meist teiseta elada.”

Ja oma ülejäänud tuhandeaastase või äraarvamata pikema elu veedavad vanad üksinduses. Loomi pole maailmas ammugi, on ainult mäed ja orud. Neil on omad mured – neil on küll keha, kuid see keha ei ole nemad, sellise võib ju mõni poiss oma laboratooriumis ehitada. Keha on viimane nukk, mis tuleb kõrvale heita. Kaua kõnnivad nad mööda mägesid, kuni mäedki on vaid surnud künkad, mis midagi ei tähenda. Maailm on tahe ja kujutlus – “ma kõndisin tosinal jalal, töötasin kahekümne käe ja saja sõrmega, vaatasin maailmakaari kaheksa silmaga, mis seisid neljas peas. Vanad, kes olid unustanud naeru, muigasid kurjalt minust möödudes.”

Lõppude lõpuks, lõppude lõpuks oma pika, igavesti pika elu lõpuaegadel hakkavad nad mõistma, mida nad tõeliselt tahavad – et neil poleks pead üleüldse – seni kui oleme vägivaldse ja sureliku keha küljes, pole meie saatus saavutatud. Tuleb päev, mil siin pole enam inimesi, vaid ainult mõte.
Mina võin elada sabata, kuigi mul kunagi oli saba. Miks ei võiks ma siis elada peata, vaid mõttepöörise-keerasmikuna?

Postituse illusteerimisel on kasutatud Rembrandt Harmenszoon van Rijn´i meistritöid. Bernard Shaw ” Tagasi Metuusala juurde” tõlkija on Anton Hansen Tammsaare. Ma pean ütlema, et ma nautisin seda eestindust, vanu sõnapruuke ja lauselohesid, need on väga nakkavad.