IMG_0384
Kevad, Tallinn, 2014, väljas ei ole päevasel ajal enam liiga külm. Saab külastada galeriisid, see on meeldiv vaheldus kaupluste külastamisele ning ei maksa tihtilugu midagi. Pealegi, mis need galeriid olid siis seal.

Draakoni galeriis on avatud näitus “Mikro” fotomagistrite grupilt, kes tihtilugu ning pidevalt asju ette võtab. Kriitik võtab vabaduse neid kollektiivselt “Rundumi inimesteks” nimetada. Näituse objekt on suur pehme põrandaga pime riidest karp või kott, kus sees heidab agregaat neljavärvilist triibulaadset valgusvihku. Ja siis võtavad külastajad oma mobiiltelefonid välja ja teevad endast või üksteisest kunstiteose sügavuses pilte, millel on selline läinud lähikümnendite retrohipster fiilis. Ja nii on hea. Galerii uksel on küll kleebis, mis viitab sallimatusele mobiiltelefonide ning koduloomade vastu, aga keda huvitab. Konseteksti järgi on võimalik tuvastada (kriitik pole kindel), et kogemus peaks olema nagu oldaks fotoaparaadi sisemuses. Iseenesest on seegi suhteliselt elegantne mõtteluup:

mida sa teeksid kui sa oleksid fotoaparaadi sees?
pilti.

See kriitik ei ütle eriti tihti, et miski on “nagu budistlik koan”, aga see isegi nagu oleks. Ja seda täiesti neutraalses ja heatahtlikus mõttes, budismi pihta kristlikku kriitikat tegemata. Ülepea avaldab muljet, kui värve ja valgust oskuslikult kasutatakse. Alul jääb mulje, nagu see oleks natuke liiga lihtne. Aga tegelikult tuleb samalaadselt paeluva valguskogemusena meelde ainult Kristi Kongi spektrivärviaken seal androgüünsete meelemasinate näitusel. Vastukaaluks, läinudtalvisest valgusfestivalist ei jäänud midagi erilisena meelde.

POSTSCRIPTUM: Sai sinna uuesti ka mindud. Sedakorda töötas aurumasin ka nurgas. Aurumasin tegi kiirevihust sellise lae või põranda või iseseisva kihi, mille sees eri värve sai vaadata ja ruum hakkas korralikult nihkuma ja aur mattis veidi hinge ja kõik rõhuasetused muutusid hoopis teiseks.

See näitus on lahti 10. maini.

Vabaduse galeriis jällegi mängivad tarbekunstnikud ja Indrek Tarand instrumentide vahetamist. Seina peal mängib video, mis algab sepistamisest ning taandareneb aja jooksul slaidšõuks, mis kujutab pükste maalimist ja uitamist metsas. Sepistamist on iseenesest vahva ja fasces vaadata, muu materjal viitab peamiselt sellele, et “neil oli vähemalt enestel tore koos aega veeta ja nikerdada.” Veidi tahaks näha, kuidas Anders Härm seda näitust sõimaks. Tasub tähele panna, kuidas, olenemata sellest, et kontseptsioon on kaugel millestki, mida saaks “teravmeelseks” või “elegantseks” nimetada, tundub nagu traditsionalistid laenaksid kaasaegsetelt. Ja see tähendab põhimõtteliselt, et kaasaegsed on võitnud; see, kui vastane su loogika üle võtab, tähendab võitu.

See näitus jällegi on 13. maini avatud.

Siis, eksole, EKKM-ist kaks sammu edasi avati just EKKM-i tütargalerii (ma eeldan) nimega“ISFAG” (normaalne nimi). See on selline garaaž, otsapidi maa all, aus nõukogude betoonkonstruktsioon. Praegu on seal mingid tudengite asjad. Need ei käi eriti närvidele ega ole ka liialt tähelepanuväärsed, ruumi üldise ägedusega võisteldes jäävad nad pigem alla, ehkki võimalusi ruumi kreatiivselt kasutada ei ole mitte rakendamata jäetud. Seal võib öelda et ruum “seab omad nõudmised”, ning mõista sedagi, miks tihtilugu eelistatakse kunsti eksponeerida pigem neutraalsemavõitu ruumides. Õnnestunuimaks tööks loeksin pimedat ruumi toa lõpus, mis tundub alul suurem, kui ta on, ning kuidagi hirmutav. KINDLASTI LUBAB RUUM PÕNEVAID ARENGUID, selles suhtes, et reaalselt on huvitav, mida seal edasi tehakse, ning sooviks näha ka midagi, mis sellest maksimumi võtab.

Viimane teos, mida täna käsitletakse, ei asu galeriis, vaid parkimisplatsil, seal lähedal, kus ennevanasti EKA hoone oli. See on valgustatud klaaskast, mille sees on sinimustvalge lipp. See on siis, valgel põhjal õigeusu rist, niimoodi külili. See saab rahvusteemalise teose preemia. Kõnekas, leidlik ja ebapiinlik. Ei tahagi nagu midagi öelda selle kohta. See võiks jäädagi sinna, nii et keegi ei teaks, kust tuli. Sellist veel.



Mööda näitusi liigub keegi, kes teeb külalisteraamatusse suuri Wu-Tang Clani märke.

See artikkel ei ilmunud päevameedias, sellepärast et see narr arvab, et juba kinni läinud või just kinni minevast näitusest ei peaks kirjutama, kui ometigi on muist uudiseid juba ära olnud asjadest.