Selleks, et see eepiline võitlus loomuliku võiduni juhtida, pean alustama sellest, et naised tänapäeval eriti ei loe Stanislaw Lemi. Ei “Solarist”, ei “Raske on olla Jumalat” ega teisi. Neid on lugenud enamjaolt siiski juba fertiilsest east väljas olev vanaemade-vanaisade põlvkond. Nemad polnud olude sunnil pepsid ja lugesid ahnelt kõike. Ja mehed, kellele elu on pakkunud võimaluse pikaks puhkuseks näiteks vangimajas. Nooremale ja keskmisele naislugejale on see juudi ketseri kabalistlik võitlus eelkõige mingi poisimängimine. Ah, mingi…ulme. Ega ma ei proovigi siin neid ümber veenda. Jah, nii see on. Kuid samas on avalik saladus, et tuhandeid aastaid vanu salateadmisi ongi mõistlik nalja või lapsemeelsuse taha peita. Mitte nüüd otseselt selleks, et naised neid teada ei saaks, aga selleks et targutajaid vähem oleks.

Lepime inetult üldistades kokku, et oma eelhäälestuse on enamus Von Krahli Teatris äsja esietendunud “Solarise Needuse” tulevasi vaatajaid saanud kinokeigari ja õigeusupleiboi Andrei Tarkovski filmi “Solaris” põhjal. Tarkovski on naistemees ja libekeel, sellised meeldivad daamidele igal ajastul. Tarkovski film on tõepoolest väga hea. Kuid!

Eelkõige on Tarkovski film Lemi romaani tõlgendus. Barokne, kohati poisikeselikult oma religioossusega ärplev. Meelega igal hetkel vastuoludega zhongleeriv, et naised Banionise bassihäälega hüpnotiseerida ja siis tema, Tarkovski käte vahele murduma suunata. Kasutades oma ajastu kõige kõvemat naistemagnetit – religioosse kosmosemässja stiili – on Tarkovski tõepoolest vastupandamatu. James Deani ja Mihhail Bojarski mash-up, lisaks tõrtsuke Peter Jacksoni “Bad Taste, i”. Religioosne kosmosemässaja on väga kõva asi! Ainult üks väike detail ei lase Tarkovskil igavesti laiata oma kinofilmiga Lemi romaani ees . Tarkovski on õigeuskilik ja tema triumf oma filmis on läbinisti uustestamentlik. Üks väike täpsustus ajaloo ja minu poolt on see, et Lem kasutas oma romaani aluseks vana testamenti. Nendes asjades on vahe sees. Lem usub prohveteeringut. Tarkovski peab ennast Jeesuseks. Aamen. No muidugi meeldivad naistele jeesused mitte prohvetid. Jeesused on enamjaolt nooremad ja nende habe ei lõhna veel kampri järgi, nagu prohvetitel üldiselt kipub olema.

Täpselt nõnda oleks tahtnud vastata esietendusele järgneval päeval Janele, kes helistas, et oma muljeid esietendusest minuga jagada. Ta kasutas telefonis talle iseloomulikku sensuaalset kurisevat häält, mis toob meelde eksootilised linnud. Alati kui seda häält kuulen, vallandub mu kiskjainstinkt ja tunnen end kassina. Lihtne asi, aga see erutab mind, kui ma saan mõelda et mul on saba. Kuigi Jane oli esietenduspeol hästi aega veetnud ja asjade käiguga armulikult rahul, tegi ta oma erootilise hääletooniga mulle etteheiteid, et minu dramatiseering olevat lihtsalt Tarskovski filmi konspekt. Ma ei solvunud absoluutselt! Ükski närv ei liikunud. Ma olen ju kass, ma näen pimeduse läbi! Tahtsin talle öelda, kuhu ta jätab algallika sirgjoonelisuse ja tõe karmi ainsuse, milles ei pruugi olla ruumi muljetamise vinjettidele ja vinjetikestele. Millegipärast aga väljus mu suust teadjamehe hääle asemel teatraali ennastõigustav kime piidrikiun. See oli kaugel saaki küttiva kiskja keskendunud sugestiivsusest. Seetõttu jäin vait ja kuulasin noruspäi, mida sensuaalse häälega daamil mulle öelda on. Jane võit. Olgugi, et tal on õigus ainult osaliselt, aga kes mind enam kuulab.

Ei hakka siin kaitsma äsjase premjääri üle elanud “Solarise Needuse” dramatiseeringu nõrku külgi ega kiitma tugevaid. Olen nõus, neid on.

Tänan Mariannet jultumuse ja mässumeelsuse eest. Ta on ilus naine.

Aga olen otsustanud muutuda jõhkraks. Kuna Marianne on lastega kodus ja õhtuti lavastust vaatamas käia ei saa, kasutan juhuse ära. Kirjutasin alljärgneva stseeni ja kannan selle täna õhtul ette, nii et Marianne ei tea. Panen jalga ühtlasi ka sinist värvi kroksid, et elimineerida igasugust kahtlust, et sisimas ma siiski tahan natuke naistele meeldida. Aidaku mind Jumal!


STSEEN “LENDAV BANIONIS”
Banionis: Mis te siin teete? Ma kuulsin, et keegi nutab jube vale tooniga. Kus Gibarian on?
Snaut: Ei tea, me ise ka otsime. Kes te olete?
Banionis: Kas sa ei tunne mind? Ma olen Donatas Banionis. Ma mängisin  Andrei Tarkovski filmis “Solaris” peaosa. Poiss, tundub et sa ei vaata vanu filme korralikult.
Snaut: Kust  te siia saite?
Banionis: Solariselt.
Snaut: Mismõttes?
Banionis: Mis siin aru saada on? Tarkovski “Solarselt”. Mis sa arvasid, et Söderberghi “Solariselt” või? Kurat, ära aja mind närvi! See jänkide Solaris on mingi eitede Solaris, saad aru, George Clooney’ga!!! Ma ei saa aru, kuidas saab sellise mõtte peale üldse tulla. Nagu mingi naisteporno –  George Clooney ja suudlustest kaugemale ei minda. Jube primitiivne. Kes see on, imelike riietega, radist või?
Snaut: See on Kris Kelvin, ta kuulab kõrvaklappidest muusikat…
Banionis: (Naerab pikalt) Muusikat? Oota, mis tema on Kris Kelvin või, selline…kiitsakas…sööb vist vähe liha. Mis poisi nimi on ka?
Snaut: Ivo Reinok.
Banionis: Ivo…hea nimi…staarinimi. Meie Tarkovskiga sõime peale iga võtet liha. Karuliha. Muusikat me ei kuulanud, kuulasime kuidas mungad end piitsutavad ja karjuvad, natuuris. Tead, see Ivo on nii kuradi Tarkovski moodi. Ka selline kiitsakas ja ennasttäis olemisega. Ainult vuntse pole. Kuule kas sa oled vana Järveti poeg või? Sa oled jubedalt tema moodi…? Mis kuradi sitt sul seal suu küljes on?
Snaut: Mikrofon. Et publik kuuleks iga mu tundevärinat.
Banionis: Mis värinat? Ära aja sellist… Mis neist mikrofonidest ja värinatest kasu on, kui su sõber niimoodi töinab. Need kuradi kõrvaklapid ja mikrofonid ja see personaalarvutite abil tehtud kino teeb mehe nõrgaks, saad aru, võtab munad maha, kui sa aru saad, mida ma mõtlen.
Snaut: Üritan saada, aga üldiselt me tahaks etendusega edasi minna, nii et…
Banionis: Mis etendusega? Seda tilulilu nimetate etenduseks tänapäeval või? See oleks nagu mingi eide tehtud, mehed nutavad üürates nagu nõod kälide matustel, endal pole liha kontidel ollagi. Mis kuradi etendus – naiste saun! Aria Hoze iz opera Bize! Teil mängib siin Puccini. Puccini. Pange Wagneri “Lendav Hollandlane!” See teeb palju mehisemaks. Puccini on üks halisemine. Meil Tarkovskiga oli nii, et mees ei tohtinud lahtiselt, häälega üldse nutta! Võis  hambad kokku suruda ja tasa oiata aga mitte niimoodi kisendada. Mees nutku ikka mehemoodi,  kykitades voi istudes, käed meelekohtadel nagu mina. Kurat, ära heida niimoodi põrandale pikali, ära ole ole nagu mingi kuradi allalastu. Sa paistad mõistlik mees, sa oled Järveti moodi, ütle oma sõbrale edasi, et me Tarkovskiga jõudsime täpselt samasse seisu – armastus ongi jõhker ja valus aga mitte kunagi ei tohi alla anda ja nii nutta nagu mingit lootust ei oleks. Meestel peab lootus jääma! Nutta võib aga lootus peab jääma. Tead, ma tean yhte saladust, mida isegi Tarkovski ei teadnud, ma ei öelnud ka talle. Hoidsin niiöelda tagataskus, kui sa aru saad, mida ma mõtlen. Löön selle sulle letti, sest sa oled nii Järveti moodi. Tead, ma lugesin selle Lemi raamatu läbi, lihtsalt igavusest. Tarkovskil pole seda liini üldse seeski, tee talle ära – sellel naisel, kelle pärast su sõber siin ulub – Lemi romaanis ei olnud tal kleidil lukku!!! Saad aru? Saad aru, ütle oma sõbrale, et ta ulub naise pärast, kellel ei ole kleidil lukku. Ei nööpe, ei mingeid haake, ei midagi. See kleit ei tule seljast ära! Mitte kunagi! Mõelgu selle peale, kui nutt tuleb. Usu mind, vana Banionist, tal läheb kergemaks. Kus siin väljapääs on? Plastmass, mnjaa hästi elame! Ma ütlen veel ühe tarkuse sulle – ainult lits elab hästi!