Sunday, July 6, 2014

Mis on Eesti unistus?

Tiit Kuuskmäe



Eesti unistusest hiljem. Kõigepealt sellest, mis juhtus Füügia kuningas Midasega. Pärast sekeldust, millesse ma ei lasku, lubas viljakusjumal Dionysos täita ühe tema soovi. Midas ei jätnud võimalust kasutamata ja soovis: kõik, mida ta puutub, muutugu kullaks! Nii osutuski, et kui Midas asus einestama, muutusid söök ja jook selliseks nagu Viktor Janukovõtši leib. Isegi tema enda tütrest sai kätlemisel kullakamakas.

Eriti palju paremini ei läinud kosmilise retke ette võtnud Väikesel Printsil. Planeetidevahelisel ringkäigul sattus ta reale taevakehadele, kus inimesed olid kapseldunud kinnisideedesse. Eesti bioloog Jakob von Uexküll oleks selliseid mõttemulle nimetanud omailmadeks. Omailma all pidas Uexküll silmas organismi taju- ja mõjuilma suhet, mis kujuneb lähtuvalt sellest, kuidas isend ümbritsevat maailma tunnetab, mida märkab ja mida eritleda võtab. Liigisiseselt on omailmad võrdlemisi sarnased, liikide vahel jällegi päris erinevad. Näiteks inimese tajumomendi pikkuseks on Uexkülli järgi, kes omakorda viitab Karl Ernst von Baerile, 1/18 sekundit, samas kui teo tajumoment on tervelt ¼-⅓ sekundit pikk. Järelikult toimuvad igasugused liikumised teo omailmas palju kiiremini kui meie omas. Tigu on võimeline ühe sekundi jooksul tajuma vähem erinevusi kui homo sapiens.
 
Kui tähelepanelikult kuulata seda, mida inimesed viimasel ajal räägivad, siis näib, et igaühel kas on või vähemalt võiks olla põues oma isiklik, enda omailmast lähtuv unistus. Sellel tegevusel on mõned iseloomulikud jooned. Vahest olulisim neist on see, et unistusega askeldamine ei vaja otseselt keskkonda. Täpsemalt: isiklik unistus võib küll tõukuda keskkonnast, kuid peamiselt toimib ta olemasolevat, kehtivat, käegakatsutavat keskkonda mahajätvalt ja kõrvalelükkavalt. Selles on ohtralt toetamisväärset. Kuid ka omajagu järelemõtlemisalast.

Kui minu omailmas kehtib teatud pakett seaduspärasusi, siis meie omailma(de) lülist on saanud eikellegimaa, 

kus järkjärgult tuleb otsida ühise unistuse kokkulepet. Või moodsamalt – visiooni.

II

Taavi Rõivas tuli, sai peaministriks ja ei unistanud: “Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi».” Kuid lisas järgmises lauses siiski: “Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.”

Kuigi narratiiv, visioon ja unistus ei ole päris ühepajatoit, käib jutt sisuliselt Eesti sihist ja seda kõige üldisemas mõttes. Peaministri reekviemi suurele narratiivile noppisid üles mitmed kommentaatorid. Tarmo Jüristo modelleerib Rõivase esseistlikku sissevaadet riigivalitsemisse Jean-François Lyotard’i “Postmodernse olukorra” abil. Ta järeldab, et suurte narratiivide puudumise ajastul triivivad ideoloogilisse tulipunkti pragmaatika ja efektiivsus. Mihkel Kunnus astub sammu edasi ja ristib Rõivase sõnavõtu progressimüüdi lühimaks sõnastuseks. Alo Lõhmus analüüsib Rõivase poolt pakutud narratiivi leedu semiootiku Algirdas Greimas’ aktantide mudeliga. Ta sedastab, et peaminister Rõivas on narratiividest lahtiütlemise ja sellele täiendava ääremärkuse lisamisega võtnud tõsise kohustuse Eesti ühiskonna ees. Maarja Vaino diplomaatiline mõttekäik jõuab selgelt vastupidise seisukohani – suur narratiiv on Eestile vajalik.

Nagu ülaltoodud pildilt näha, pole sellel valesti midagi. Rõivas ütles välja lihtsalt selle, mida me kõik nii kui nii teadsime, kuid poleks osanud ametisseastuva peaministri suust oodata. Nõndanimelt, et hoolimata kõikidest visioonikonverentsidest pole meil narratiivide ja unistustega viimasel ajal mitte just kõige edumeelsemad lood. Iseasi, kas selle tõttu tuleks unistamisest üldse loobuda – selles on küsimus. Teiselt poolt on tõsi, et tulutule tuule tallamisele ja asjatule unesklemisele pole eestlaste seas kunagi väga kõrget hinnangut omistatud.

Ometi saab otsiva pilguga ringi luusides selgeks, et maailma praktika tunneb suurelt unistamist küll ja küll. Selleks ei tingimata pöörduma antiikautorite poole. Näiteid leiab ka kaasajast. Teistest võimsamalt astuvad esile Ameerika unistus ja Hiina unistus. Soomlased pajatlevad messianismist.

III

Umbes sel ajal kui Anton Hansen Tammsaare avaldas “Tõe ja õiguse” viimaseid osasid ilmus Suurest Depressioonist räsitud Ameerika Ühendriikides James Truslow Adams’i esseistlik ajalooraamat “Ameerika lugu” (Epic of America, ilmunud 1931). Börsimaaklerist ajaloolaseks ümber spetsialiseerunud Adams kasutas senitundmatut sõnapaari – Ameerika unistus (American dream). Mõiste sisustamiseks sünteesis ta 

kokku mõned kesksemad Ameerika ühiskonnale iseloomulikud väärtused: “ … see on unistus maast, kus igaühel oleks võimalus elada rikkamalt ja täisväärtuslikumalt sõltuvalt oma võimetest ja tulemustest … see unistus ei kätke vaid sõiduautosid ja kõrgemaid palkasid, see on unistus sotsiaalsest korrast, kus iga mees ja naine võivad saavutada oma võimete kõrgeima taseme ja olla teiste poolt omaks võetud sellistena nagu nad on, hoolimata nende sünnipärasest taustast või sotsiaalsest positsioonist.”

Kuigi Adams ei väitnud Ameerika kontekstis midagi ennekuulmatut, hakkas uus mõiste elama oma elu. “Ameerika lugu” oli 1932. aasta enimmüüdud mitteilukirjanduslik teos.

Hiina unistusest kuulis maailm mõnevõrra hiljem ning selle algupära on Ameerika unistusega võrreldes segasem. Õieti hakkasid erinevad ajakirjanikud ja ühiskonnategelased Hiina unistusest sahistama alles paar aasta tagasi. Pöördepunktiks peetakse Thomas Friedmani 2012. aasta oktoobris ilmunud The New York Times’i artiklit. Friedman väidab, et juhul kui Hiina piirdub Ameerika unistuse kopeerimisega, peab inimkond otsima uue planeedi. Seega peaks Hiina töötama välja omanäolise, nö Hiina unistuse (Chinese dream), mis 

lühidalt kokkuvõetuna võiks seisneda kestlikus arengus.

Ilmselt olekski Hiina unistus jäänud sinofiilsete padjaklubide meeliskelude leluks kui 2013. aastal ametisse astunud Hiina Rahvavabariigi uus juht, Xi Jinping poleks sellest teinud oma ametiaja üht alustala. Xi Jinpingi variandis seisneb Hiina unistus kahe eesmärgi teostamises. Esiteks peab Hiina 2020. aastaks (mil tähistatakse Hiina Kommunistliku Partei 100. sünnipäeva) saavutama keskmiselt rikka riigi staatuse. Teiseks peab Hiina saama 2049. aastaks (mil tähistatakse Hiina Rahvavabariigi 100. sünnipäeva) täielikult arenenud riigiks.

Xi on esitanud ka Hiina unistuse täpsemad tunnused. Hiina peab olema “tugev”, “tsiviliseeritud”, “harmooniline” ja “ilus”. Iga kategooria sisaldab endas mingisuguseid kitsamaid valdkondi. Näiteks “ilu” väljendub tervisliku keskkonna ja madala saastatuse näol.

Kõik, kes viimasel ajal on Hiinas käinud, on ilmselt märganud, et Xi ei loobi sõnu. Hiina unistuse tarvis loodud visuaalne identiteet jälitab meid plakatitena Pekingi tänavatel. Televisioon näitab pühendunult saateid Hiina unistuse täitmisest. Ekraanidel võtavad teiste seas sõna hiina soost maailma tippteadlased, kes räägivad sellest, miks ja kuidas nad Hiina unistuse teostamiseks Ameerika teadusasutustest kodumaale tagasi pöörduvad.

Kuigi Xi’l on õnnestunud Hiina unistuse alla koondada hulk laia ühiskondliku kandepinnaga sihte, on selge, et nö tavaline hiinlane saab sellest kõigest siiski omamoodi aru. Keskmiste hiinlaste arusaamasid järgi katsunud The Wall Street Journal’i ajakirjanik Laurie Burkitt ütleb, et reaalsuses jaguneb Hiina unistus kaheks – rahvuslikuks sooviks arendada Hiina riiki ja individuaalseks huviks parandada isiklikku elujärge.

Tema 2014. aasta mais avaldatud Ameerika ja Hiina unistuse võrdlusest ilmneb, et kui Hiina unistuse täitumine on oluline tervelt 70% hiinlastele, siis Ameerika unistuse realiseerumist peab tähtsaks 65% ameeriklastest. Mõlemad seavad unistuse täitmisel esikohale isikliku pingutuse. Kui ameeriklastel on teisel kohal “julgus”, siis hiinlastel “inimestevahelised suhted”. Kolmandaks peavad nii hiinlased kui ameeriklased oluliseks lihtsalt head õnne.

Omaette ooper on Soome unistus. 2008. aastal kutsus Alexander Stubb, tollane Soome välisminister kokku erikomisjoni, mis sai ülesandeks luua Soome bränd. Kaks aastat hiljem avaldaski Jorma Ollila juhitud komisjon põhjaliku raporti, mis pole ei liha ega kala: ei unistus ega bränd, vaid midagi vahepealset. Selgub, et Soome tahab 2030. aastaks saada maailma probleemide lahendajaks. Kirsiga kreemitort jaguneb kolmeks viiluks. Esiteks soovib Soome eksportida ja eksponeerida oma probleemide lahendamise oskust ning kujuneda sotsiaalse innovatiivsuse Silicon Valley’ks. Teiseks tahab Soome muuta oma looduse nii puhtaks, et suvalist järvevett võiks ohtu kartmata peo pealt rüübata. Ja viimaks tõstab Soome esile oma kuulsa haridussektori seades eesmärgiks pedagoogidega maailma kriisikolletes rahu tagamise. Seda kõike plaanitakse olukorras, kus Soome on autorite arvates juba nii kui nii maailma parim riik. Soomlaste unistuse või brändi lähtekohaks on tees, et alati saab (veel) paremini.

IV

Ei saaks öelda, et Eestis poleks üldse unistatud. Jakob Hurt võttis arvata, et juhul kui eestlased ei saa suureks arvult, siis peaksid nad saama suureks vaimult. Noor-Eesti propageeris omakorda, et eestlased peaksid jääma eestlasteks, aga saama ka eurooplasteks. Lennart Meri unistas paljudest asjadest; tema varamu kuulsusrikkaim pärl on ilmselt unistus Eesti Nokiast. Toomas Henrik Ilves on tõdenud, et Eestist võiks saada igav Skandinaavia riik.

Tänaseks on igaüks neist unistustest omal moel täitunud. Samas täidavad meie aja vaimse ökosüsteemi unistuste lahtreid teistsugused kangelased, kelle vaated võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks – tabelifännide koolkond. Ja teiseks – Valdur Mikita Vana-Eesti koolkond.

Eestlaste rahulolematust oma riigi ja ühiskonnaga on rahva poolt valitud esindajad püüdnud mitmel puhul leevendada meie koha ettelugemisega mõnes rahvusvahelises edetabelis. Aegaajalt koostatakse sellistest edetabelitest terveid ülevaateartikleid ja need rahustavadki mitmete tulipeadest kriitikute meeli. Edetabelifänne ühendavad mõned üldisemad tunnusjooned. Peamiselt on nad majandususku ning nende keskne unistus on seotud sellega, et Eesti võiks ühel (infotehnoloogilisel), teisel (fosforiitsel) või kolmandal 

(põlevkivilisel) viisil saada võimalikult jõukaks. Nagu ütles endine peaminister Andrus Ansip – 15 aastaga 5 Euroopa rikkama riigi sekka. Lisades, et kõrgete sihtideta lendame madalalt.

Valdur Mikita Vana-Eesti koolkonna alla koondaksin tinglikult (ja pooleldi vägivaldselt) kõik need kultuuriinimesed ja arvamusliidrid, kes jutlustavad Eesti kultuuri eripärast, selle hoidmise ja arendamise vajadusest. Nende teemakohastes sissevaadetes ei oma majandus peaaegu üldse mingisugust rolli. Ja kui rangelt võtta, siis nad ei unista ka. Eesti kultuurilise eripära otsijad asetavad nii olemasoleva, kuid peamiselt kaduvikku läinu hoopis teistsugusele vektorile, milles unistamine omab sootuks teistsugust rolli. Selliseks vektoriks on kultuur ja kultuurne käitumine. Või veelgi enam: kultuurne käitumine vastavalt oma kultuurile. Ühiskonna tippudest madalikeni välja. Hasso Krull täpsustabki, et tegemist ei ole kõrgkultuuri nõudlejatega: “Eesti kultuur ei ole ka nn kõrgkultuur, see, millega tegelevad kultuuritegelased, mida toetab kultuurkapital ja mille peale poliitikud meelsasti juhivad rahva õiglase viha, tehes näo, et kõigis meie hädades ja kannatustes on süüdi salapärased “purkisittujad”, mitte aga pankurid, finantsdirektorid ja juhtivtöötajad.”

Juhul kui Vana-Eesti koolkonna mõttemaailm tabelifännide keelde tõlkida, oleks nii kaotaja kui võitja alati üks ja see sama ühiskond, tabeli ainus osaline. Kusjuures unistamine seostuks sooviga, et selline, teistest kultuuridest erinev kultuur võiks olla (sest enam teda ei ole). Hasso Krull küsib: “Või peakski see müüt [soome-ugri müüt – TK] piirduma ainult olemasoleva säilitamisega, konserveerimise ja mumifitseerimisega, ilma et tal oleks ühtki sisendusjõulist nägemust, ühtki lammutavat ega ehitavat väljavaadet? Kas soomeugrilus peaks olema paratamatus ilma unistuseta?”

Ja vastab sealsamas ise: “Soomeugri müüt ei peaks olema mitte lihtsalt soomeugriluse müüt, kaunis paleus ja rahvusliku ülekompensatsiooni allikas, vaid sellest peaks saama tõeline ürgjutustus, kosmiline horisont, millel on olemas kõik loomisloo tunnused ja initsiatoorne jõud.”

On ütlematagi selge, et mõlemas koolkonnas on täiesti geniaalseid isiksusi, kelle mõttelendudel ei pakuta mitte üksnes sooja toitu, vaid lugejale antakse ka tiivad. Üheks selliseks on näiteks Valdur Mikita ise. Tema nime all esitatud ideed oleks paslik juba etteruttavalt ohustatud mõtteviiside kartoteeki kanda. Teisalt ei saa kumbki grupp kelkida rohke sotsiaalse kandepinnaga. Raske kui mitte võimatu on näha, kuidas Soomes teenistust leidnud ehitaja või arst võiks oma mõtetes viia ellu Andrus Ansipi poolt manifesteeritud unistust. Samavõrd kaheldav on see, et Laulupeol laulukaare alla kogunenud naiskoor huvituks vabal ajal Valdur Mikita poolt osundatud tarvidusest digiteerida viimaste elusolevate memmede paigamälu.

Mõlemad koolkonnad täiendavad teineteist ja on meile millekski vajalikud. Kuid nii ühel kui teisel jääb puudu järgijaskonnast, kes jagaks just nimelt selliste pealkirjadega unistusi ühiskonna kui terviku tasandil.

V

Unistamist võib kirjeldada nii positiivsetes kui negatiivsetes terminites. Optimistlikult meelestatud võitlev ateist räägiks sellest, kuidas mõõdukus on tagurlikele rumalukestele, sest inimkonna unistuste täitmisel on ainsaks ületamatuks piiriks füüsikaseadused. Teisest äärmusest võib ilmsesti leida filosoof Hannah Arendt’i stiilis skeptikud, kes tuvastaksid unistamise fenomeni ühiskondlikus esilekerkimises autoriteedi, traditsiooni ja religiooni allakäigu sümptomi.

Ka unistamist uurinud teadlased on jõudnud pealtnäha vastakate järeldusteni. Unistamise psühholoogilisi jooni analüüsinud Kanada teadlane Raymond A. Mar avaldas 2011. aastal oma rühma uurimistöö tulemused, mis käsitlesid unistamise (day-dreaming) seoseid õnnetundega. Laia valimi alusel teostatud uuring, mis võrdles küll pelgalt üksikuid tunnuseid ja mitte sügavamaid allhoovusi või avaramaid taustsüsteeme, tõi esile negatiivse suhte – unistamine teeb õnnetuks. Unistamise sisusid uurides avastati aga märksa mitmekesisem olukord. Nimelt ilmnes, et 73% vastanute puhul olid nende unistused “tihti” või “alati” seotud teiste inimestega. Seejuures olid eluga rahulolevamad need, kes unistasid lähedastest sõpradest ja oma perekonnast ning rahulolematumad need, kelle unistused puudutasid kättesaamatuid või takistatud sotsiaalseid kontakte. Näiteks endisi või kujuteldavaid elukaaslasi, võõraid või väljamõeldud isikuid.
Siit jõuamegi Eesti unistuse ja kogu minu artikli kliimaksini.

Aristoteles, kuid mitte ainult tema, on öelnud, et igasuguse tegevuse siht võiks olla õnn (eudaimonia). Järelikult võiks ka unistamine olla õnnestav. Eestlaste seas pidavat aga kehtima põhimõte, et unistusest rääkimine, selle avaldamine on halb õnn, mis võib viia tema luhtumiseni. Kuid ühiskondlikest unistustest valjult vaikides rääkida ei saa. Raymond Mar’i uurimistöö tulemusi meelevaldselt laiendades spekuleerin, et just kogukondlik lävimine oma enda piir- ja valdkonna inimestega tagab meie eluolule õnnelikuma maigu.
Eesti tegelikkust arvestades pean silmas selliseid nähtusi, millel on tärkav sotsiaalne toetus ja mis ilmutavad enesekohase vastutustunde tunnuseid. Näiteks Supilinna selts, Uus Maailm, Lasnaidee, Kalamaja selts, kuid valdkondlikult ka Teeme ära, Garage48, Rahvakogu, Arvamusfestival, Eesti Toidupank ja väga paljud teised, kes unistavad oma piirkonna või valdkonna elavdamisest ja viivad oma unistused ellu. Tegemist on kooslustega, kelle püüdluseks on paremad inimsuhted ja kelle omavaheline olemisvorm sarnaneb mõneti Eesti astronoomi Jaan Einasto poolt kirjeldatud universumi kärgstruktuuriga. Just need, Eesti mõtte- ja tegevusruumi õietolmust kleepuvad kärjekannud aitavad meil samm sammult liikuda emotsionaalselt täisväärtuslikuma elu poole. Kusjuures alati säilib võimalus veel üheks kärjekannuks pikuti või ruumikamaks meemahutuks süviti.

Paraku on see vaid pool rehkendusest.

Semiootik Juri Lotman tõdeb oma artiklis “Semiosfäärist”, et “Niisama nagu üksikuid biifsteeke kokku lappides ei saa tulemuseks vasikat, küll aga võime vasika tükeldamisel saada biifsteegid, nii ei saa me ka semiootilisi üksikakte kokku liites semiootilist universumit.” Siinse artikli retsensendi märkustest loen: palju toredaid korteriühistuid ei anna tulemuseks Eesti unistust.

Erinevalt neist Eestis tegutsevatest seltsidest ja ühingutest, mis omavad nii liikmes- kui toetajaskonda  ja on valmis oma unistuste nimel astuma reaalseid samme, puudub Eesti unistuse kui terviku määratlemiseks piisav mandaat. Otsekohesemalt: inimesed on eri meelt. Selline olukord seab unistajate ette kaks ohtu.
Kõigepealt avaneb võimalus langeda mingi laia kõlapinnaga stereotüübi küüsi. Näiteks: eestlaste unistuseks on rahu ja vaikus; eestlased ei taha, et keegi tuleks nende hoovi peale kaklema; eestlased tahavad ajada oma asja; eestlased tahavad lihtsalt võimalikult palju pappi teenida.

Teiselt poolt varitseb sotsiaalsete probleemide vikat ehk võimalus valida mõni põletav probleem ning seada see pjedestaalil esikohale. Näiteks negatiivne iive. Või allpool vaesuspiiri elavate laste hirmuäratavalt suur hulk. Või ääremaastumine. Eri keeli ja meeli esindavate kogukondade nõrk integratsioon. Jah, tõepoolest, tegemist on Eesti tõsiste murekortsudega, mille turjakust tajuvad tükati kõik inimesed. Paraku on raske kujutleda, kuidas vabas, Euroopasse lõimunud ühiskonnas saaks mingisuguse valdkondlikult terava probleemi lahendamine olla sootsiumi kui terviku keskne teadvustatud unistus. Ühe eelistamisel jääksid kõrvale teised, sugugi mitte vähem tähtsad küsimused. Eesti unistuse üldistusaste peaks olema pulga võrra kõrgem.

Tegin eksperimendi. Laboriks pood, tramm ning tänav. Katsealustena kasutasin oma sõpru ja tuttavaid – kes aga teele juhtus. Sisendmaterjaliks küsimused. Väljundiks vastused. Kõige kumerama ja kestvama naeratuse (mis homo sapiensil indikeerib ülekehalist kokkupuudet õnnetundega) suutsin esile manada küsimustega, mis oma olemuselt olid lihtsakoelised, kuid sammusid inimelu südamesse: kuidas me üldse suhtleme? Kellega? Või nagu telefilmis “Lotmani maailm” küsitakse: “Kellega ma räägin? Kes mind kuulab? Mis mõte sellel kõigel on?”

Ameerika küberneetik Gregory Bateson, kes pühendas end elussüsteemide käitumise tundmaõppimisele, leidis, et eluolendite käekäigu määravaimaks teguriks on süsteemis kehtivad suhted. Kõige selle taustal pakun välja idee, mille mandaat põhineb rohketel naeratustel. Ja seda hoolimata sellest, et klassikalise unistuse taustal jääb tema magushapu kättesaamatuse või täpsemalt – kadeduse tuige veidi leigeks.
Lühidalt: Eestile ei teeks halba unistus headest, rikastavatest suhetest. Nii Riigikogu sööklas kui Neste automaattanklas. Rääkimata Valdur Mikita tagaseinata kuurist, kus saaks “kuulatada, kuidas rooste närib jalgratta lenkstangi”. Praktikas ja ennekõike unistus emotsionaalselt toitvast, ausast läbisaamisest iseendaga. Olgu siis Eino Tambergi õnneliku elu teeside või hoppiski Margus Otti väe vaimus. Unistus suhtluspartnerite tabavast valimisvõimest. Unistus loovate, vastastikku rikastavate suhete seadmisest, vahendamisest ja hoidmisest. Unistus mittetoimivate suhete parandamisest või sõbralikust katkestamisest ja üldse teatud tüüpi suhtlusviiside vältimisest.  Kuid loomulikult, ja mis kõige tähtsam, unistus tähelepanelikust, kannatlikust ja mõistvast suhtumisest neisse, kellega me juba nii kui nii lävime. Olgu siis kavatsetult või paratamatult. Ei saaks öelda, et selline unistus oleks vastuokslik majandusliku rasvakorra kogumise või Vana-Eesti vaimus kultuurilise paleuse taastamisega.

Juhul kui Eesti vajab unistust, mingisugust ideaali, mille poole püüelda, siis kas selleks võiksid olla head suhted?

No comments:

Post a Comment