Wednesday, August 13, 2014

Eesti Kaasaegse Teatri Aabits. M. Neljas mees by Taavi Eelmaa

Klassikaraadios rääkis Taavi Eelmaa agiteeritud maneeriga kaasaegsest teatrist. Tal oli kime, kõrge, isegi kiunuv tämber:
“Harjutamiseks ettenähtud aeg on teatris liiga lühike. 2-kuulisse harjutusse ei mahu ettevalmistamiseks vajalikud perioodid ära. Asi pole mitte ka lisanädalas, vaid ettenähtud aja radikaalses ümberhindamises. Etenduse valmimiseks vajaminev reaalne aeg on 8-13 kuud…”
 
Kohutavalt igav. Panin pea kätele ja uni hakkas tagasi tulema. Isegi hommikune kange kohv ei ärata enam, vanus või mis…ei tea. Teater ikka üldse enam ei huvita. Mitte et kunagi eriliselt huvitanud oleks aga sai ikka mõeldud midagi, kui raadios mõni näitleja oma muredest või “uuest tükist” rääkis. Kui nad oma muredest või tükist räägivad, siis muutub nende hääl alati üleskutsuvaks, millegi hädavajalikkust alla kriipsutavaks. Või siis egotsentriliselt lipitsevaks ja ettevaatlikuks, nagu oleks nende vaimujõud nii suur, et isegi läbi raadioeetri tuleb mõni tugev, “töötav” mõte ja teeb lihtsale raadiokuulajale liiga. See on tõsi, teatraalid on väga tugevad, läbinägelikud ja kompetentsed ning neil on teinekord raske oma jõudu hinnata. Aga see Taavi Eelmaa on lausa eriline kiunuja. Vinguv ninahääl, teeseldud sõnade otsimine ja pauside kasutamine seal, kus oleks võinud olla mõni asjalik mõte. Saan aru küll, see on dialoogi kontrapunkt – selge mõte asendatakse zen-vaikusega. Selle kõik ma kannatan ära, on ju ikkagi suvi, niinimetatud “hapukurgihooaeg” ajakirjanduses ja kedagi nii lolli, kui näitleja, ei ole võimalik puhkuselt pimedasse raadiostuudiosse meelitada. Ja veel nii lihtsalt meelitatakse, et ei usugi kui kuuled – täiesti reaalselt öeldakse kutsumise juurde, et “no see oleks sulle endale natuke reklaam ka”. Täiesti tõsiselt, näitlejate puhul see töötab, ma ole ise juures olnud.
Uinusin täpselt kell 12 päeval, laup vastu klaviatuuri. Päikese seniit tülpimust suurendamas. Unes nägin ideed linoollõikele, millel tantsisid kolm erinevat kassi. Järsku kassid jooksid hirmuga minema ja puulõikesse astusid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Semperil oli käes mingi pikk paberirull, millesse ta pidevalt kõndides takerdus.
Tiit hakkas rääkima Margus Lepa häälega:
“Ah, tegelt on see kõik spekulatsioon ja konstruktiivsuse teesklemine. Kogu asi on kokkuleppes Etendusasutuste Liidu ja Teatriliidu vahel – endine Teatrijuhtide Liit, nüüdne Etendusasutuste Liit kehtestas kuupalga ülemmäära, mida võib näitlejale maksta, et ta konkurendi käitisesse õnne otsima ei läheks ja Teatriliit aktsepteerib seda. See ongi kogu point, miks eesti teater elab ikka kauboikapitalismis ja sööb kartulikoori. Nii reaalseid kui vaimseid. Teatrijuhid nimetavad seda kartulikooresöömist vahel avangardiks, vahel algupärase teksti juurde tagasipöördumiseks või suure narratiivi tagasitulekuks, ükskõik.”
Ene- Liis pilgutas mulle silma ja näitas vargsi seda paberirulli. Jälle ta takerdus ja komistas. See natuke häiris mind, ei saanud Tiidu jutule keskenduda, kes jätkas:
“Näitleja, kes sellise kuupalga, ehk laksu “valget hiinlast” vastu võtab, viib põhimõtteliselt süstlatäie mürki koju kaasa ja torkab sellega ka oma naist ja last. Ta ei pruugigi halvasti elada ja ma respekteerin vastutust pere ees. Aga sel juhul on iga jutt sellest, et etenduse tegemiseks pole eriti raha juba eos täiesti ohtlik ja õigupoolest peaks sellel hetkel kõik planeeritavad harjutused seiskama.”
Ene-Liis komistas juba nii, et hirm hakkas.
“Võta see paber oma jalgade ümbert ära, sa kukud pikali!” ütlesin.
Ene-Liis pööritas silmi ja ütles läbi hammaste:
“Tasa tasa, ma ei saa…”
“Tahad ma lõikan selle paberi lühemaks?” võtsin ma taskust käärid.
“Hull oled, see on ju nimekiri!”
“Mis nimekiri?”
“Vabamüürlaste täielik nimekiri!”
Margus Lepa hääl vaikis korraks, Tiit nuusutas ninaga õhku ja vaatas ringi.
“Mis siis, et nimekiri. Teeme siis lühemaks! Ega daam ei tohi vabamüürlaste nimekirja pärast kontsadel kukkuda!” võtsin käärid välja ja lõksutasin.
Tiit oli sisemise enesekindluse tagasi saanud ja jätkas tuntud raadiohäälega: “Sisuliselt tähendab see seda, et väike rühm reptiile on leppinud kokku järgmise mängu reeglid: vaatame kui kaua saab oma elustandardit säilitada sellise püramiidskeemi abil, kus noored mehed ja naised lähevad mõne kõlava sloganiga ja ilma rahata garaazhi ning tulevad sealt välja laheda asjaga, mida nad meile näitama tulevad ja mille me neilt ära võtame, et seda paar aastat müüa. Ja kui asi ära kulub, saadame uued kutid ilma rahata ja mõne mässava loosungiga garaazhi. Selavii, see pole mingi uus skeem, nii tehaksegi. Võtame näiteks Von Krahli – ühest küljest vaadatuna olite sina ja Eelmaa poeg, Ulfsaki poeg, Sallo tütar, purjetaja ja see leedukas baari sisseviskajad, naljakad riided seljas. Teisest küljest saite baarist privileege odava toidu näol ja publikul oli koht, kus oma muljeid teiega jagada. Loov sümbioos. Aga asi on selles, et looduses ei kesta midagi igavesti. Kõik muutub sinusoidi mööda. Alguses armastuse nimel ja siis raha pärast. Millest me üldse räägime!”
Tiit läks näost siniseks, Ene-Liis mustaks ja nad haihtusid valge plaksuga õhku. Ärkasin. Saade lõppes. Viskasin vabamüürlaste nimekirja hallitanud leiva kõrvale prügikotti.
Vaatasin kiisusi, kolm tükki. Kaks seisid tagajalgadel, üks istus niisama. Mida Tiit õigupoolest rääkis? Avangardist? Tõi esile paradoksi kompromissitusest ja diplomaatiast kunstniku ja tema vaatajate vahel? Lõpuni minemisest ja piirist, mida sellegipoolest pole võimalik ületada ilma midagi olulist kaotamata. Mille lõpuni minemisest? Nimekirja? Huvitav iseenesest…
Tegelikult üsna julge ja ülbe tegu sellise hoiakuga avameelselt mu unes stand-upiga esinemine. Samas oleksid võinud ka Vivienne Westwoodi 20 000 euroses punk-stiilis taljes hipsteriülikonnas Psyhhoterrori Freddy saata. Selline vist näeks välja riikliku tellimuse järgi kujundatud “noorte mässajate” punkbänd… Ainult, et päris Freddy oleks selle hallutsinatsiooni enne minu unenäkku jõudmist ribadeks kiskunud. Kas Tiit ise kuulaks John Lennonit, kes saab iga kuu Kulkalt plaaditegemiseks rahasüsti? Mida oleks sellisel mehel avangardist rääkida? Ja samas, mida on Jalakal avangardist rääkida või Krahli näitlejatel? Ja üldse, äkki peaks vahelduseks räpi ajalukku süvenema ja rohkem laulude sõnu kuulama.
Üks mu hea sõbranna käib Anonüümsete Narkomaanide naiste grupis, mille nimi on Avangard, Ta andis mulle päris head nõu – kui sulle meeldib midagi mida teha, tee seda. Aga jäta see meelde, et seda mida meeldib, saab alati teha kaht moodi – tasuta ja raha eest. Alati. Vahel on hea midagi teha tasuta. Aga vahel on millegi tasuta tegemine kuritegu enese ja oma pere vastu. Isegi siis kui sa seda teatrit väga armastad. Õpi julgelt raha küsima. Kui ei anta, siis mine mujale ja küsi sealt. Kui raha on, siis tee tasuta, kui raha pole – küsi! Küsi nii palju, et ei peaks kuupalganarkomaaniks hakkama. Sõltuvusest ei saa lahti! Õigemini saab küll, aga see on tagantjärgi väga raske. Enneta, nii palju kui võimalik. Sõltuvuse põhiomadus on see, et ta hõlmab lõpuks kogu su aja ja sul jäävad tegemata need asjad, mida sa teha tahtsid.
See on väga toetav mõte. Tõesti, tuleb meelde, et aastaid tagasi mõnitati ajalehes neid näitlejaid, kes olid end FIE’deks või OÜ’deks vormistanud. Peeti halvaks tooniks, et tolal raha on. Raudselt teatrijuhtide poolt tellitud lood! Äkki hakkavad teised ka järgi tegema ja mõni mees jääb boonusest ning preemiast ilma.
Mina selline ei ole, mina olen hea. Ma tahan meeldida. Mina pole kunagi julgenud raha küsida. Ma pole kunagi julgenud keppi küsida. Mul pole ei raha ega peret. Psühhoanalüütik ütles, et mul on raha, seks ja sügav häbitunne üks ja seesama emotsioon. Et ma peaks katsuma neid eraldada, ja proovima komponente üksteisest lausa zhiletiga lahti lõigata.
Jäin uuesti magama. Kassid tulid tagasi ja tantsisisid. Väikeste liigutustega, tagajalgadel ja lehvitasid käppi. Siis istusid maha ja hakkasid ennast pesema. Olin Von Krahli Teatri Baari sisehoovis. Ülal saalis käis lasteteatri harjutus. Peeter Jalakas rääkis rahuliku, mõõdetud tempoga. Tuul kandis minuni lausekatke:
“See Eesti Kaasaegse Teatri Aabits on Taavil küll hea, aga mitte eriti isiklik.” Kostis laste lõbusat naeru.
“Tuleb olla paha, mitte kuri!” sekundeeris Jüristo hääl. Lapsed kilkasid veelgi valjemini.

Keset hoovi istus rändrahnudest tugitoolis Sigismund von Krahl, seljaga minu poole. Tooli seljatoele oli kirjutatud “I Dovregubbens Hall”. See kiri oli spreiga üle lastud ja kirjutatud konarlike tähtedega asendatud lakoonilise seisukohaga: OÜ Jimmy. Sigismund suitsetas sigarit. Paremas käes keerutas ta kuuest zhiletist kokku pandud shurikeni.
“Siit on üks puudu” ütlesin mina.
“Ei ole” vastas ta. “Mida sa loed?”
Peitsin käe raamatuga selja taha. Teises käes, mida selja taga hoidsin, oli 10 liitrine klaaspurk kange palderjaniga, mille olin hommikul Erki käest saanud. Mul oli seljas nahkmantel ja ma nägin välja nagu Morfeus Kolmanda Maailmasõja Epopöast “Huijatrix”.
“Ah, oma kirjutatud…”Karud rukkis”, novellid…rohkem tegelikult laastud…ma võin ette lugeda…”
“Ära parem loe. Maja on lukus. Uksele on väljastpoolt suur teritatud servadega raudtahvel ette kukkunud. Sa oled keset sisehoovi ja hapnik hakkab lõppema. Sul on kasutada fuckit ja letitgo. Kumba sa kasutad?”
“Ee…mõlemat võib kasutada?”
Sigismund ohkas ja tõstis lauale penoplastist inimese pealuu.
“Olivia tahtis ka mõlemat kasutada, vaata mis tast alles jäi. Kas sa vähemalt seda suudad otsustada kumba enne?”
“Fuckitit ma tean, aga mida letitgo teeb?”
“See kaitseb sind ennast fuckiti tehtud paugu eest.”
“Siis muidugi enne fuckit ja siis letitgo!”
Shuriken peatus. Zhilettiterad läikisid. Ta pööras ennast minu poole.
“Show me your fuckit, Chapman!”
Tegin meelega viletsa pettemanöövri:
“Magistraal…”
“Autonoomne.”
“Aknad?”
“Panen eelarvesse!”
“Sitt ja kalts”
“Tüütu!”
“Kannatan ära!”
“Hakkad rääkima, eksid ära ja ei jõua minema.”
“Vent?”
“Joogivee paroodia. Pole sinu stiil. Ärme vaidle. Näita lihtsalt oma fuckitit. Sa hoiad seda selja taga.”
Näitasin “Karud rukkis” kalingurköidet. Seal oli karu pilt peal.
“Mis sul viga on?”
Ohkasin, panin raamatu taskusse ja tõstsin palderjanipudeli pea kohale.
Sigismund istus, vaatas, näkitses sigariotsa.
“Pole paha! Mitu varianti on?”
“Ega tegelikult polegi. On ainult fuckit. Fuckitit letitgoga pole teglikult olemas, see on müüt. On ainult fuckit. Muidu ta poleks ju fuckit…”
“Hm…” Sigismund nokkis huulelt tubakat “…oletame. Kuhu?”
“No ma paneks siiasamasse vastu väravat kogu kärtsu…munakivid, liiv…see võtab aastaid.”
“Haisu saab integreerida…”
“Haisu küll. Asi on kassides. Sa pead ära tapma paartuhat kassi. Avalikult. Kassipojad, kassiemad, isakassid…hulkuvad, kodudest põgenenud…kõik. Isegi delegeerimine ei pese seda puhtaks.”
“Pean vastu.”
“Muidugi pead. Aga siis tulevad rotid! Hiired ja nii…Kasse ju pole. Keset lõunat hakkavad pruunid, radioaktiivsed, halastamatud kiskjad kultuurituristide taldrikult sojakotlette varastama…”
“Hea küll sain aru. Mis siis ikka, võtan oma kandle ja Tiugu ühes ja elan jälle.”
“Kogu alfabeet…”
Sigismund vajus aeglaselt mugavasse asendisse tagasi. Naeratus ta näol tähendas seda, et asjad on mul üsna halvad.
“Kogu tähestik, ma mõtlen, et numbrid ka, ja nii…” jätsin kokutamise järgi. Polnud enam mõtet, ma olin nii alt läinud, kui üldse olla saab. Ega ma väga ehmunud ei olnudki, nukker kuidagi lihtsalt.
“Letitgo!” ütles Sigismund.
“Fuckit!” ütlesin mina ja viskasin palderjanipudeli munakividele.
“Esimese osa lõpp.” ütles Sigismund otse kaamerasse ja ma ärkasin üles.

Läksin ostsin endale linoollõike tegemiseks minevad vahendid ja mingi seletamatu impulsi ajel ka Eno Raua “Naksitrallid”. Tulin koju.Vaatasin kasse paberil. Kassid vaatasid mind. Üks lehvitas. Teine tantsis. Üks istus niisama. Kirjutasin pildi alla, “Minu rahupaik. Tantsivad kassid. Max Silberman 1941”.

“Let it go!” ütlesin endale ja hakkasin kasse välja lõikama.

No comments:

Post a Comment