Thursday, August 28, 2014

Jon Irenicus

Mikk Pärnits



Jon Irenicus. Mees, kes vajab tutvustamist. Õieti polegi ta mees, ta on väljamõeldud tegelane arvuti-rollimängus Baldurs Gate 2: Shadows of Amn. Tegu on kirjanduses ja kunstis tihtiesineva arhetüüpse tüübiga; talle on sarnased Darth Vader, Voldemort ja paljud teised putsikukkunud vennad. Sellised tumedama poole esindajad hilisema popkultuuri külje pealt. Mingi äärmiselt erilise ja originaalse tegelaskujuga tegu ei ole, tema lugu on läbivaks motiiviks paljudes tragöödiates  (hiljem räägin). Mulle seostub Irenicus ühe kadunud romantikavaba suvega, kus ei olnud mingeid tüdrukuid, alkoholi ega muud haledust. Oli vaid BG2, Irenicus ning pidu minus eneses: minu party
 
CUE INTRO THEME

Proovisin paar aastat uuesti mängida. Mul on see koos lisapeatükiga (samuti kõva) isegi plaadil olemas. Sain vast veerand mängust suure vaevaga läbitud aga edasi ei suutnud. Mul pole sellist pühendumust, ma olen muutunud ja avastan nüüd kiirema loomuga mänge. Fallout Tactics on väga hea ning viimati mängisin uut X-Comi.

Mängude peapahadel puuduvad tihti  sügavamad dimensioonid. Hea villain on inimlik ja traagiline kuju, kes on a) inetu b) ülbe c) peaaegu võitmatu jõuga. Kuna BG2 on nii tohutupika ja keeruka looga, siis rulluvad ta elulugu ja motiivid lahti aeglaselt. Alul on ta vaid salapärane võlur kuskil keldris, kelle juurest sa põgened. Terve mängu vältel hakkab ta sind kummitama ja kiusama, ilmudes sulle unenägudes ja punudes intriige.
“You know nothing of me! You know nothing of what I must do! You will suffer! You will all suffer!”

Pooleldi võlur, pooleldi teadlane, täiesti hull, üritab ta sinu kui peategelase verest kätte saada jumalikke algeid. Noh, ärgem laskugem BG2 ploti keerukatesse nüanssidesse ja piirdume vaid vajalikuga… Tal on sult midagi vaja ning selle saab ilmselgelt kätte läbi piinarikaste katsete ja kiusamise. He is a bad dude. Kõige kurjemad kutid on emotsionaalselt vaoshoitud. Vader ei jonninud ega hüsteeritsenud, sama Irenicuse kohta. Tundes ennast eliidi osana ja Kõige Osavama Poisina, pillub ta pidevalt üleolevaid lauseid ja mõtteterasid. Eks see ole võimust joobunud ja veel lisa tahtva tõusiku teema.

“You are but a gnat, compared to my power.”

Kahju ainult, et ta nii nõme välja näeb. Mingi totakas Humpty Dumpty nägu, vastik viinerifeiss. Kas tõesti ei saanuks paremini? Miks ta selline välja näeb, pole kunagi minu teada seletatud. Tegelikult võib ju ise kusagil mängufailides ta asemele kasvõi Ted Nugenti näo panna. Rääkides veel Irenicuse väljenduslikust poolest, peab ära mainima häälenäitlemise?). BG2 sisaldab tohutu koguse pealeloetud teksti, ja veelgi rohkem tekstidialoogi.

Yeah, the most hilarious example I can think of is when we [BioWare] signed Neverwinter with the Atari guys. So they sent us their localization form and it had three boxes on the form, and it said: “Number of words of dialog: Less than 100; 100 to 1,000; 1,000-plus.”

I made a fourth box on there, checked it off, and wrote “1.2 million words.” I sent the e-mail back to them, and got a call the next morning from the translator saying, “You’re kidding, right?” And I’m like, “No, I’m dead serious. There’s 1.2 million words of dialog in Neverwinter Nights.” And they’re like, “Oh my God, oh my God.” *

Kuigi kirjanduslik maht on ju põhimõtteliselt romaanimõõtu, pole mängust siiani suudetud ühtegi head raamatut teha. Mingid novelisatsioonid on väljas, kuid nende revüüd väidavad et tegu on pasaga. Nii on loodud detailne ja mitmekesine maailm, millest on kasvanud välja detailne ja mitmekeskine paha. Meil on olemas backstory, mis kannab mängu edasi. Ega BG2 ei räägi ainult Irenicusest. Igas heas RPG’s on terve persetäis kõrvalliine. Seal on ka palju bosse, aga sa tead et nad on kõik Irenicusest nõrgemad ja eksisteerivad ainult sinu ettevalmistuse tarvis. Gotta level that shit up!

“No, you’ll warrant no villain’s exposition from me.”

Irenicuse häält loeb David Warner, whom you might know from such excellent movies as “Omen”, “Time Bandits”, “Tron” and “Scream 2”, mis on mu isiklikuks lemmikuks. Tähtsamate tegelaste signatuurvokaalid lisavad mängule ja seal olevatele tegelastele palju. Pöördudes tagasi peapahade juurde, on need külmad ja raevu täis MEHED kõik kunagi kaotanud oma armastatu, kas siis saatuse või iseenda tegude tõttu. Suutmata vastutada või leppida kaotusega, muunduvad nad koletisteks. Voldemort, Darth Vader ja Irenicus on kõik sinna väravasse mängivad võlujõudu kasutavad humanoidid, kelle mineviku tundmaõppimine peaks aitama meil nende tegusid paremini mõista. Selliseid tegelasi on muidugi veel, hetkel aga peale nende ei meenu.

Nagu mainitud, on säärane tegelaskuju uues kuues arhetüüp. Paigutatuna uudsesse meediavormi, väljuvad kunagi regivärssides ja romaanides tõmmelnud tegelased minevikust ja astuvad interaktiivsesse suhtlusvormi. BG2 on eepiline mäng, kuna see on nõnda mahukas nii vormilt kui sisult. Omamoodi on eepilised ka Harry Potteri saaga (mis on küll mõeldud nooremale vanusegrupile) ja Star Wars (mis on iseenesest kauboifilm, olles omakorda veel vanemast looliinist stereotüüpne seiklusjutu template).

“You walk as a mortal, taking no advantage from your heritage, from your talents within. So many things of flesh are greater than you. Walk among them, these beasts that are less than you are. See their strength; see how easily you fall to their muscle and skill. Why do you stand for this? Why do you submit to the flesh when death is bred in your bones? Do you realise the power you might hold? When the world of flesh is beneath you, even creatures mysterious and magical will fall!”

Oo Irenicus, sa olid nii kõrk ja ülbe! Kas sa ei õppinud oma vigadest? Pride comes before the fall, y’know… Kõik mis ta suust välja tuleb, on omane megalomaania käes vaevlevale sotsiopaadile. Muidugi peitub tema palavikulises võimuotsingus hirm surma ees. Voldemort ja Irenicus võtavad surma isikliku solvanguna, sest see tühistab nende maise võimu. Kraabi kokku palju kulda või saavutusi tahes, lõpus on see ikkagi mõttetus. Pluss võtab surm enne sind kindlasti mõne sulle kalli inimese. Topeltnõme. Seega rakendavad sellised pahad oma oskusi surma alistamiseks, surematuse saavutamiseks.

See on aga teadupärast Väga Paha. On vaikiv arusaamine, et inimene peab surema. Inimene on mõeldud surema. Hukkuma, mädanema, kaduma. Loomulik tsükkel, kus meie keha areneb ja kaob, muundub ja haihtub. Püüelda surematust pole loomulik, seda Kõikide Asjade Kaduvuse seisukohalt. Surematuse otsing vägivalla abil viib vaid suureneva vägivallani ja iroonilisel kombel ka elude hävimise poole. Et Irenicus võidaks, peavad teised kaotama. Tegu on lapsiku tungiga, välja arenemata isiksusega. Vaatamata oma teaduslikule ja võlukunstilisele teadmistepagasile ei ole temataolised pahad kunagi emotsionaalselt targad. Nad ei taha aktsepteerida, et kõik pole nende võimu all. Isegi nende kehad pole oma kontrolli all, sest lõpuks kaob ka see. Elades “kas-võit-või-kaotus” võltsduaalsuses, teevad nad kõike et saavutada Kontroll kõigi ja enese üle. Muidugi on kontrollfriigile kõige raskemaks nähtuseks Armastus. Armastus on teoorias vabadus, vabatahtlik ja lõputu – ohtlik. Võimust hull ja jumalastaatuse poole pürgiv Irenicus ei suuda armastust hoida, sest armastada, tähendab leppida üsna kindla haigetsaamise ja kaotusega. Sestap on ta külm ja kauge, üritades teha ennast haavamatuks nii hingelisel kui füüsilisel tasemel.

“I… I do not remember your love, Ellesime. I have tried. I have tried to recreate it, to spark it anew in my memory, but it is gone… a hollow, dead thing. For years, I clung to the memory of it. Then the memory of the memory. And then nothing. The Seldarine took that from me, too. I look upon you and feel nothing. I remember nothing but you turning your back on me, along with all the others. Once my thirst for power was everything. And now I hunger only for revenge. And I… WILL… HAVE IT!”

Mees oli ju kunagi haldjas, kes soovis liituda haldjamaailma panteoniga. Sellise ülbuse eest võeti temalt ära osa võimetest ja tüüp pagendati haldjamaailmast välja, mis peale hakkaski ta end Irenicuseks (“The Shattered One”) kutsuma. Alles seejärel hakkab ta iseseisvalt kättemaksuplaane hauduma ning surematust taga ajama – läbi sinu tegelase. Ja ta ei mõista, miks sa ise oma jumalikku (Bhaalspawn oled (Antikristus põhimõtteliselt – toim.)) pärandust taga ei aja. Olles hukkunud jumala troonipärija, muutud mängu käigus aina võimsamaks. Ma ise olin Chaotic Neutral ja proovisin mitte eriti hull munn olla.

Võtad ära haldjad, Dungeons & Dragonsi stoori ja igasuguse fantastika ning saad olemuslikult kristlikust maailmavaatest pärit moraalijutustuse. Kogu see uhkuse lugu meenutab hoiatuslikku muinasjuttu Luciferist, kes upsakuse tõttu igavast Paradiisist välja visati. Neid sümboolseid lugusid on terve kristlik ilmaruum täis.
Lõpukas oli ikka väga hull, võttes mu mäletamist mööda mitu tundi. Mu party koosnes võluritest ja ühest möllumehest: võlurid panid kaitseloitse peale ja vastasel võtsid jälle maha. Seejärel läks musklimees pahasid tümitama. Võitlus oli vääriline iidsete Norra ja Islandi saagadega, tõeline malemäng ja “plaani-viis-käiku-ette” lahing. Sain sellest kirjeldamatu esteetilise naudingu, mis saabub vaid pühendumise, süvenemise ja keskendumise tagajärjel. Ma lihtsalt soovin vahel, et Irenicus poleks olnud nii paha. Ta oleks olnud palju kõvem vend, kui ta oleks suutnud väljuda oma kitsast, hirmupõhisest maailmavaatest ja muutuda hallimaks, hägusemaks. Ühe Batmani koomiksi lõpus oli täiuslik villain. Mitte Jokker ega need vennad, vaid mingi poisike oma kodus. Tavaline poiss, kes meediaküllastunud maailmas Batmanist loeb ja fantaseerib tema põhjuseta tapmisest. Hea poiss, ilma probleemideta, ilma motiivita. Ilma võimuta. Kõige ennustamatum ja hirmsam.

“I bid you farewell, Child of Bhaal. We shall not meet again.”

CUE CREDIT SEQUENCE

No comments:

Post a Comment