Maurice Blanchot, „Kirjandus ja õigus surmale“
Esmalt ilmunud ajakirjas “Vikerkaar”.

Lugemise kerge, süütu Jaa – nende sõnadega iseloomustab Maurice Blanchot, vahest üks mõjukamaid 20. sajandi Prantsuse mõtteloo esindajaid, lugemise kogemust, vastandades seda algupärase loomise vaevarikkusele. Kirjanikule jäävad ärevus, kannatused ja magamata ööd, lugeja jaoks aga “saab ärevusest hõlp ja rõõm, kannatused vigade pärast muunduvad süütuseks ning iga tekstiräbal pakub talle küllusevaimustust, veendumust täiusest, ilmutust ainukordsest, paratamatust ja ennustamatust loomingust (lk 62)”.

Blanchot’ lugemine ei ole kindlasti ainult hõlp ja rõõm, vaid nõuab rohkem kannatlikku viibimist, kui lugeja ehk anda täibki. Paralleelid ja mõjutused on ilmsed: ühisjooni leidub mõistagi Blanchot’ lähedaste sõprade Levinasi ja Bataille’ loominguga, proosast võib ajada Kafka, de Sade’i ja Poe jälgi ning vahest enim torkab silma sarnasus Heideggeri meelisteemadega: surm, olemine, eimiski, keel, tõde jne. Järelduskäikude meelevaldsus ja hüpete ulatus ning kalduvus järelejätmatuks müstifitseerimiseks ületab aga isegi Heideggeri oma. Blanchot kirjutab kainet mõistust frustreerivas paradokside keeles, mis tekitab kahtluse, kas kõik need kaunikõnalised sügavmõttelisused külmas päevavalguses mitte üsna õõnsalt ei kõmise.

Ent vahest ei maksagi Blanchot’d lugeda kaines päevavalges. Selleks, et suuta tema mõtte- ja tundekäike jälgida ning neist midagi olulist ja tõepoolest originaalset tabada, läheb vaja teatavat mõistuse hämarolu, mis võimaldab joobuda mõtlemise ekstsesside mõnusast kõhedusest. Et kirjandusest saaks midagi tähtsat ja põhimist, “midagi tähtsamat kui filosoofia, religioon ning elu maailmas, mida ta hõlmab”, tuleb mõistus sundida taanduma, nagu arvab Blanchot ise (lk 96–97). Eik Hermann oma järelsõnas teeb eristuse allutava (“peopealsustava”, kriitilise, objektiveeriva) ja alluva teadmise vahel Viimane alistub tundmatu lummale, annab end selle meelevalda[1]. Ülemäära analüütiliste mõõdupuudega pole Blanchot’ puhul tõepoolest kuigi palju pihta hakata. Lugejal jääb üle raamat kas ärritunult kõrvale heita või alluda autori reeglitele ja vastata haua kutsele.

Sest just hauda Blanchot oma lugejaid meelitabki. Surm, öö, haigus, olematus – need on Blanchot’ loomingut või vähemalt siinset, Anti Saare koostatud ja tõlgitud tekstikogumikku punase juhtlõngana läbivad motiivid, mis moodustavad tihke mõistekobara, ühe pooluse tema dualistlikust maailmapildist, mille vastaspoolel asuvad päev, tervis, argisus, selgus. Need kaks poolust ei ole “erinevad, aga võrdsed” – autori sümpaatia kuulub kindlalt pimedusele. Päev on midagi argist ja igavat, öö samas – see on iha, kunst, kirjandus. Öö- ja surmaihaluses, samuti mitte öö ja kunstiloomingu seostamises, ei ole iseenesest midagi uut, küll aga on huvitav see, kuidas Blanchot paigutab olematuse ja loomingu (eelkõige kirjanduse) ühele poole rindejoont: “Kirjandusel on lähedane suhe pimedusega, eesmärgitu kirega, õigusetu vägivallaga; kõige sellega maailmas, mis näib jätkuvat keelduvat ilmavalgele tulemisest. Sedakaudu on kirjandus liidus ka keele tegelikkusega, ta teeb sellest piirjoonteta aine, vormitu sisu, tujuka ja umbisikulise jõu, mis ei ütle midagi, ei ilmuta midagi ning piirdub ütlemisest keeldumise läbi kuulutamisega, et ta tuleb ööst ja naaseb öhe” (lk 134–135).
Blanchot ehitab Hegeli tõlgendusele toetudes üles arusaama nimetamisest kui asjade olematuks muutmisest, nende surmamisest: “Kui ma kõnelen, kõneleb minus surm” (lk 125). Kirjaniku ülesanne on genereerida vaikust, olematust – see on sõjarelvaks olemise lakkamatu vadina vastu. Blanchot’d ei peluta mitte olematus ja surm, vaid surma võimatus. Tema järgi ei ole surma juures õudne mitte surm ise, vaid sellega kaasnev surelikkuse ja seega inimlikkuse kadu. Ta küsib: mida tähendaks ärgata ja elada teispool surma, ühtaegu surelikuna ja võimetuna surema? Ebasurnute ja elavate koolnute motiivi kohtame Blanchot’ tekstides üha uuesti.

Asju nimetades külvab kirjanik oma sulega surma, kirjapandu ise aga omandab seeläbi mingi veidralt laibalaadse karakteri: “Koolnukummalisus võib olla omane ka kujutisele” (lk 32). Sõnad ei ole õieti ei siin- ega sealpool: nad muidugi on, kirjandus eksisteerib füüsilise raamatu kujul, aga keele tuumaks on Blanchot’ järgi eitus, olematus. Looming on ebasurnu, elav laip, mis on oma autori jaoks tervikuna haaramatu: sellest ka selle uustestamentlik noli me legere (lk 12), lugemise keeld ja võimatus. Essees “Orpheuse pilk” võrdleb Blanchot loometegevust Orpheuse laskumisega allilma Eurydike järele, kes esindab kunsti ülimat piiri, loometegevuse orientiiri ja sihtpunkti. Ka seekord jääb laip päevavalguse kätte toomata; Orpheus astub koolnu vaatamise keelust üle ja reedab sellega loomingu, ent ka keelust kinnipidamine oleks olnud reeturlik, sest kunstnik ometi “ei taha Eurydiket ta päevases tões ega argises veetluses, … tahab teda ta öötumeduses, ta eemalolekus, suletud keha ja pitseeritud näoga; … ei taha teda elama panna, vaid elustada tema sees ta surma täius” (lk 46).

Lugeja oma süütuses ja süüdimatuses läheneb aga Laatsarusele ja äratab ta üha uuesti. Kirjandus on elav laip, miski, mis pole võimeline surema niikaua, kui leidub lugejaid, kes sellest loomingu teevad, ning säärasena midagi ängistavalt ebainimlikku: “[S]elleks, et tühjust teostada, luuakse teos, ning see surmatruudusest sündinud looming pole viimaks enam võimeline surema, tuues sellele, kes soovis enesele ette valmistada surma ilma sekeldusteta, üksnes surematuse naeruväärsust” (lk 148). Ehk võib selles valguses tõlgendada ka Blanchot’ ühe meeliskirjaniku Kafka soovi, et kõik tema kirjutised pärast ta surma hävitataks. Kafka olevat end võrrelnud kirurgiõpilasega, kes oma oskusi laipade lahkamisega lihvib, ning ei olevat tahtnud, et need moonutatud ja lahtilõigatutud surnukehad pärast tema enda lahkumist siiailma kummitama jääksid.
Ebakoolnute ning suremise raskuse temaatika – pole midagi hirmsamat kui surmas ebaõnnestuda! – kordub ka Blanchot’ ilukirjandusloomingus. Tema esimene jutustus, “Tume Thomas”, on ülimalt abstraktne teos, millel faabula niisama hästi kui puudub: lihtsam kui sündmustikule on osutada teemadele ja motiividele, mida see tekst käsitleb. Need on Blanchot’le iseloomulikud: lugemine, surm, kaotus, öö. Õigupoolest on tegemist sedavõrd unenäolise proosaga, et üles kerkib unenägudele tüüpiline probleem: huvitavad on need ainult unenäo nägijale endale. Küllap sõltub lugeja vaimujõust ja vastutulelikkusest, kas ta suudab lasta Blanchot’l end hüpnotiseerida ning asetada end magaja positsiooni või tunneb end pigem inimesena, kellele teise unenägu sajal leheküljel piinarikka üksikasjalikkusega ümber jutustatakse.

Kogumiku teise jutustuse “Surmaotsus” puhul tuleb selgemalt välja see Eik Hermanni kirjeldatud piiri otsimine, “milles jutustamine ja sellega kaasnev pinge muutub lahutamatuks jutu puudumisest[2]”. See peaaegu-jutustus esitleb end esmalt suisa poe’liku õudusloona – põnevus kasvab, õhus on mingi kohutava saladuse eelaimdus –, ent vajub siis painajalikku katkendlikkusse ja ebamäärasusse, saladused jäävad õhku rippuma, kulminatsiooni justkui ei saabugi. Lugu ise koosneb kahest eraldiseisvast episoodist, mille jooksul noored naisterahvad hinge heidavad ja siis “koolnukummalisena” sellesse ilma naasevad. Paralleel kirjandusloomingu haaramatusega on ilmne: “[M]a võtsin õrnalt ta käe, (magava) J-i randme, ning olin vaevalt seda puudutanud, kui tema end uuesti istukile ajas, mulle pärani silmi tulivihaselt otsa vaatas ning tõukas mu eemale, öeldes: „Ärge mind kunagi enam puudutage.“ (lk 272)” Sedakorda on Kristuse hoiatus antud edasi peaaegu sõna-sõnalt, parafraseerimata: Noli me tangere, ära puuduta mind, sest ma ei ole siitilmast veel lahkunud, ei ole siin ega seal.

Arvestades Blanchot’ varjamatut sümpaatiat kõige hämara ja morbiidse vastu ning viisi, kuidas ta asetab iha, kunsti ja inspiratsiooni lähedasse suhtesse surma ja haigusega, muutub kõnekaks see, kuidas jutustuse minategelane, raskelt haige kirjamees – muide, ka Blanchot oli eluaeg põdura tervisega –, kirjeldab teise naise, Nathalie haigust: “Ma ei suutnud haigust tema nimega seostada. Nüüd saan ma aru, miks. Kuid juba siis sain ma küllalt hästi aru, mispärast ärkas minu sees mingi kiivus, mingi tume pööris, mingi salaviha, kui mõtlesin tollest haiglavoodist ja vabast kehast, mille haiguse tõsidus muudab ühtaegu tähtsaks ja olematuseni tühiseks (lk 308).” Nathalie ei ole oma haigust välja teeninud, ta ei ole salapärane kunsti- ja ööinimene, vaid liiga argine millegi sedavõrd tõsise ja suure jaoks kui heitlus surmaga. Tema peamine süü? Ta töötab (muide tõlkijana!). “Asjaolu, et ta töötas büroos, tegeles trükitud paberilehtedega ja täitis oma ülesandeid, asetasid ta minu silmis igapäevaelusse, millelt ma ei oodanud muud, kui et see oleks meeldiv, tagamõtteta ja tulevikuta, justkui ei olekski ma ise samal ajal saatnud öid mööda lahtises hauas” (lk 304).

Blanchot on vaimuaristokraat, tema suhtumine argielusse ja tavainimesse on heatahtlikult üleolev või lausa kõrk: tegemist on millegi meeldiva ja tähtsusetuga, samas kui looming, see nõuab erilist, mõistatuslikku inimest, nõuab kannatusi ja elu haua veerel, mida lihtkodanikud ettegi ei oska kujutada. Essees “Orpheuse pilk” väljendab Blanchot sedasama üleolekutunnet allegoorilisemas võtmes: “Päeva jaoks on allilma, tarbetu sügavuse poole laskumine juba ülemäärasus” (lk 46) (minu rõhutus).

Oma silmanähtavas põlguses argisuse ja kõige sellega kaasaskäiva suhtes väljendab Blanchot kahtlemata üht võrdlemisi kitsast arusaama loometegevusest: ta ehitab müüre, hoiab asjassepühendamatud – need, kes tema spetsiifilist elutunnetust ei jaga – kunstisfäärist väljaspool. (Näiteks ei varja ta oma üleolekut teatud kaasaegsete kirjanike suhtes, kes tema hinnangul “algset müra” ja “seltsimatut sosinat” vaigistada ei suuda või ei taha (lk 81).) Siinkohal jääb üle vaid meenutada Meelis Oidsalu kriitikat Valdur Mikita “Lingvistilise metsa” pihta: “Loovmõtlemise müstifitseerimine vähendab … „lihtinimese“ võimalusi (poliitilisele) subjektsusele, taandades ta publiku staatusesse. … Loometegevuse argipäeva salapärasusse mähkimine ja loometehnikate romantiseerimine on kultuurisfääres tavapärane mainekujundustrikk, millega publik meeleldi kaasa läheb ja millelt kunstnik ohtralt sotsiaalset kapitali kasseerib.[3]”

[1]E. Hermann, 2014, “Maurice Blanchot’ hääletu mitmehäälsus”, lk 340.
[2]E. Hermann, 2014, lk 363.
[3] http://nihilist.fm/mikiga-voi-mikita/