Mõnevõrra teises sõnastuses ilmus sama tükk ka ajalehes “Postimees“.

EKKM-is aset leidev näitus “FEELING QUEEZY?!/ KÕHE TUNNE?!” (avatud 7. septembrini) on tähelepanuväärne mitmel moel. Seal seatakse eesmärk: tekitada inimeses mingi teatav emotsioon või enesetunne – spetsiifilisem ning harvemini esinev kui jubedus, ilu või armsus – ning tehakse tõepoolest teoks. “Feeling Queezy?! loob terve sortimendi erinevate vahenditega säändset kerge pöörituse või tasakaalutuse õhkkonda, mis tekitab niihästi ebakindlust kui ka kõditab, pakub lõbu. Ülespanekul on seikluslik meeleolu. See hoiab pinget. Vaataja ei suuda ette arvata, mis teda järgmise nurga taga oodata võib.

Säärane fiilis vääriks äramärkimist koguni siis, kui ta oleks loodud ta enese pärast, ent nõnda see pole. Pööritustunne on lõpuniviidud mõttekonstruktsiooni toes. Homoseksuaalist/muuliigilisest seksuaalveidrikust (näituse tutvustustekst eestindab ingliskeelse queer’i “kvääriks”, väga õnnestunud kuivalt vaimukas ent samas meeldivalt ametlik ja tehniline neologism) on suudetud luua reaalselt positiivne ning empaatiliselt mõistetav kuvand. Harilik meediakuvand seksuaalvähemusest, see on üleseksualiseeritud vingukott, keegi, kes kasutab oma traumeeritud staatust suvalise domineerimise atribuudina. “Queezy” aga jätab tast mulje kui kangelasest, kellestki, kes elab elu äärel, ning seda seepärast, et midagi muud ei jää üle, seda mitte teha oleks veelgi halvem mõte, seda mitte teha oleks võimatu. Ja kuna näitusel on küllalt ka objekte, mida sugugi esmajoones soodiskursusega  ei seostaks, muutub näitlikult mõistetavaks, mil moel keegi, kes on seksuaalvähemus, ei koosne teps mitte pelgalt oma seksuaalsusest. “Queezy” afišil öeldakse: näitus on peamiselt vaprusest. Ning nimelt läbi selle vapruse muutub kväär üldinimlikult mõistetavaks, partikulaarsed kiiksud haihtuvad tagaplaanile, ühtäkki on seksuaalsus “lihtsalt mingisugune seksuaalsus.” Läbi sa-ei-mõista-kunagi-mu-valu diskursuse poleks selline asi võimalik. Kas soovitav isegi?

Peale selle, mis on tervik, on näitusel ka osad. Iga eraldi osa on midagi tervikust erinevat, mingi muu koosluse raames millekski muuks võimeline. Mõneti võiks öelda, et tervik tõmbab tähelepanu osadelt kõrvale – see ei ole probleem minu jaoks, aga mõne jaoks see võiks olla. Alati saaks muidugi ka uuesti minna ja proovida teistmoodi vaadata. Igal juhul, pulli saab kõvasti. Alumisel korrusel on Kadi Estland väga lustliku asja ehitanud! (“Alasti ja hirmul”, 2014, installatsioon) See on nagu tudengitöö, selline konstrui-kompositsioon erinevatest asjadest, ainult et kõvasti kvaliteetsem, kui sellised asjad tavaliselt on, “läbikomponeeritum”. Kavaleht ütleb, et töö käsitleb keskealise naise vaesust. Tuleb tunnistada, et ma reageerisin sellele, nagu ma päris eluski antud probleemile eageerin. Ma ei saanud aru, et ta on keskealine… ja ma ei saanud aru, et ta on vaene. Kõik näis üliheas korras olevat ning põhjust võis leida vaid rõõmustamiseks.

Teinsel korrusel jälle võib näha ülivahvat põrgumasinat (Berliinist pärit Ariel Schlesingeri “Mullitaja”, 2006). “Mullitaja” on eriline selle poolest, et ta on reaalselt tule- ja eluohtlik! Sisaldab kõrgepinget ja tekitab gaasiplahvatusi. Käima lüüakse täistundidel viieteistkümneks minutiks, alternatiivina võib valvurile närvidele käia. Oma absoluutse vabaduse masinaehituses rakendamine on ülepea auväärt traditsiooniline kunstivorm, pikka iga sellele. Teiselt korruselt tooksin ära ka Adam Christenseni homoerootilised jutukesed seina pealt – need annavad vaatajale selle kogemuse, et ta on avalikus kohas homoerootilisi jutukesi lugenud, ning on näituse ainuke eksipliitselt homoerootiline osa. Kolmandalt korruselt tooks esile Neeme Külma “Maja”. See on seal juba eelmisest näitusest saati paiknenud majakujuline raudpuur, mis võimaldab vaatajal samaaegu sees kui väljas olla. Inimestele meeldib see efekt. Muud inimesed ütlevad, et Anu Vahtra installatsioon, millest kõik see alguse sai, et too on maani kõva, a toda ma polegi jõudnud liiga korralikult vaadata, too on viimane töö kah ja kõik muu väsitab ennem juba päris ära. A see on hea mõte, et seal estakadil kogu aeg kinotuba ei ole.

Pöialt tuleb pidada sellele EKKM-ile. Kaks viimast näitust on nii kõvad olnud, et kui järgmine on vähemalt “normaalne”, siis on väga kõva aasta olnud. Vähe on tegelikult asju, mis omal jõul tõusvas joones paremaks läheks. Viimasel ajal on hakkab vaikselt tunduma, et käesolev aastasada kuulutab kaasaegsele kunstile võitu.