Ma polnud teda veel kunagi sellisena näinud… Alati, kui teda näen, siis JUST sellisena nagu ta end Minu unenägudes ilmutab. Ta on sinna enesele pesa ehitanud. TA ON HÕIVANUD MU UNENÄGUDES PEATEGELASE OSATÄITJA KOHA. Vabamatel hetkedel vedeleb lihtsalt mugavas režissööritoolis, jalad kuis iganes parasjagu jumal juhatab ja füsioloogia lubab, närib nätsu, puhub mulli, kuulab SONY pleierist välismaa bände ja tõmbab filtriga sigarette, millele jäävad huulepulga jäljed, mille vaatamist ta naudib oma spetsilt värvitud äraolevate silmadega ja puhub suitsu välja – “klass”. Vangis ta seal kindlasti pole, nii vaba kui ta oma loomult on, ei saa ta seda endale isegi unes lubada. Olgugi, et Mu pea on nagu mõtete vangla, kui midagi sinna satub, siis ka jääb mõneks ajaks, võib öelda, et eeluurimisperioodiks ning lahkub taas mõne aja möödudes kümne tuule poole merelainetes, ulub sääl täiskuu suunas ja kaob tuulekohinaga kaldal asuvasse metsatukka libanõia osmikusse katla alla aoks. Mõni aga tunneb end süüdi ja jääb pikemalt vangistusse. Vangistuse pikkus sõltub süüdimõistvast kohtuotsusest, mille langetab end süüdimõistnud mõte endale ise. Ka surmanuhtlusest ei pääse. Kui mõte on end surma mõistnud jääb keha ellu ning vaagub mõttelagedalt hinge. Tõmbleb veits, viskub igasse võimalikku asendisse ning sureb ka ise, võib öelda, et lämbub. Aga tema silmad säravad nagu mäekristallid lauspäikese käes, suu naerust kõrvuni, üle huulte viliseb tatisegune viisijupp “Patti Smith – Because the Night”.

Ta on eluga absoluutselt rahul. Kuigi mõte on juba end surma mõistnud ning lähedased on oodanud pikka aega tema maapealse elu katkemist, et saada jaole pärandusele, mida ta peidab kiivalt oma põuetaskus. Kuulujuttude kohaselt olevat ta käinud nõia osmikus järel liigmõtetel, kes end sinna tulle heitma on läinud. Need olevat seal kuivade halgude vahel oodanud, et nõid katla all tule süütaks ja nad seeläbi otsa saaks. Tema aga noppis nad sealt välja ja sõi ära ning leidis seeläbi taas elumõtte, veidi pureda saand kuid siiski. “Hei õhupallimees, hei!” hüüdis ta, “vaata mind, burlesque!” Ta demostreeris oma sinikaid ja verevalumeid täis jalgu, mille otsa olid tõmmatud sukad…”How do you like?” surusin käe rusikasse ja tõstsin pöidla: “Just wonderful” hüüdsin üle hoovi. Ta naeratas ning alustas enese aksessuaaridesse matmist. Ta proovis ümber kaela silmusega köit ja punkrockarliku nahktagi mis oli ta vanamehe salaviina urkasse panti jäetud, päikseprille “new yorker” ja ebanormaalselt kõrgete kontsadega roosasid kingi. “Fuck me!” hüüdis ta ja vahtis päikest… Tegelikult nägi ta kogu selles kostüümis väga hea välja. Vaatasin teada ja mõtlesin ta peale, vaatasin veel ja mõtlesin veel…ja siis veel natuke…Mida intensiivsemaks muutusid Mu mõtted, seda pilvisemaks muutus taevas, tõusis tuul, vares kraaksus maja katuselt hoovi. Taevaisal hakkas Mu mõtete pärast õudne. Ma mõtlesin ühisest elust hullu Bethiga, Meie ühistest järeltulijatest ja kodust, mis asub merekaldal kohe nõia osmiku kõrval. “Seda ei tohi juhuda!” pomisesin sosinal üle huulte. Beth oli tegelt lahe ja tal oli lahe nimi “Beth” – “Beth, läki joome ennast täis ja tapame kellegi purjus peaga ära!” hüüdsin talle üle hoovi. Beth vaatas Mind, jäi sügavasse kaalutlevasse mõttesse, seejärel puhkes naerna ja noogutas. “Davai!” rõõmustas ta. Beth lõi sikli käima ja me tõmbasime täpiks. – Kiirteele ja sealt vasakule, teeviit näitas “TULEVIKU MUINASKÜLA 2 km.” Lisasime gaasi, järsult kui sujuvalt tõusis esimene ratas maast lahti ning langes taas maha. Beth tiris põuest välja suure arvutusmasina “felix”, millel olid juhtmed küljes. Juhtmed olid omakorda ühendatud tema rinnakorviga. Ta sisestas numbrikombinatsiooni 23.09.2014 ja vajutas klahvile “võrdub” ning karjus “VON KRAHL !!!”

Edasi läks kõik nagu filmis…

-1982 Kaagvere –