luiks draakonis
Sven Parkeri isiknäituse “I knew it was about asphalt, but how do I say it?” lühianalüüs koos väikeste lisadega.

Anti mulle vihje, et Draakoni galeriis on mingi vägevus toimumas. See oli tõesti nii. Galeriisaali olid tellingud üles säätud ja juba ukse pealt lõi hull bituumeni lebra sõõrmeisse. Kuulukse, et too padakonna moodi vanamutt, kes tagaruumis Elkeni spermikarda maali ja veikesi nunnusid graafikaid müütab, on vandunud verist kättemaksu, ning et autor enam kunagi midagi sellelaadilist korraldada ei saaks, vähemalt seal. Ainult kiita saab väljapanekuid, mis nende valvuri argipäeva rikastavad, see on nende kutseau jaoks oluline, ma olen ise ka endine valvur ja elan valvuriga kokku, nii et küllap ma tean. Samuti on konservatiivile sellises mastaabis närvidele käimine pigem pluss, kuigi seda pole väga raske teha (või siiski? on võimalik, et antud indiviid on lahinguis karastunud). Samas ei tule tema tööliinis kindlasti liialt tihti ette, et koju jõudeski on teetööde lõhn veel küljes. Võitlus vana ja uue vahel, möödapääsmatu on see, ja lootusrikas me aeg.

Lae all tellingutel toetab vastu seina või üksteisele hulk eri suuruses asfaltiga kaetud säravmusti ja läikivaid lõuendeid. Kavaleht – või konsetekst või misasi ta on – annab kenas vikipeedilis-materialistlikus kõnepruugis teada, et asfalti puhul on tegu peaasjalikult riigivõimu sümboliga, sellega, mis ehitas impeeriumid tugevaks, ning ei ole seda teinud vaid tänapäeval, aga ka juba enne meie ajaarvamist. Sellest rääkimata, et ta on põhiosas kõngenud iidolenditest kokku sulanud. Hea progressist joovastunud ja ajaloo peale elevil diamatt-teema. Võtab elu ja maailma tõsiselt. Säärane võimujaatus teeb meeled na rõõmsaks me ajal, kus võim, kavalpea, on oma vundamendi iseoma eituse najale ehitanud. Näitus deklareerib kunstnikupositsiooni tugevalt (ei tegele “uurimise” ega muude ettevaatlike, sotsiaalteadustest laenatud terminitega, vaid kehtestab, on kindel oma õigsuses). Asfaldi panemine on proletaarne tegevus, ehitustöö. Kui sinna juurde panna ka riigivõimu jaatamine, see on, riigivõimuga samastumine, siis saab “ehitan, mida tahan”, selline hea moodne Marxi ja Nietzsche kokkuplökerdamine. Galerii on muudetud millekski muuks, laoks, vahejaamaks, teos on lõpetamata, võimalikkus, isegi ta nimi on lõpetamata, see ütleb: „I knew it was about asphalt, but how do I say it?” Galerii kasutamine mittegaleriina on tegelikult muidugi galerii eitamine. Fookus on mujal. Ja on igati paslik, et just siis, kui inimesed hakkavad lõpuks galeriidesse jõudma, tahavad kunstnikud sealt juba välja saada. Ka sellist viitamist kohtab tegelikult vähe, seda et “see ei ole veel päris, see annab ainult aimu sellest, kuidas tõepoolest olema peaks” – kuid sellest hoolimata oleks võimaluste piires viimane välja pandud.
Samuti toimub näitusel häbitu materjali ülistamine. Asfalt on nii äge ja tähtis küll, et ta aukohale tõsta. Asfalt on tõstetud aukohale, samas kui aukohast on tema aukohasus pagendatud (vaata ka: siia kirikusse teeme viljahoidla).

Kindlasti saaks tuua ka mingeid Malevitši musta ruudu analoogiaid. Need sobiks ideoloogiliselt, need sobiks visuaalselt, ja need sobiks ka selle Žižeki jutuga sellest, mismoodi moodsa kunstiteose kõige olulisemaks aspektiks on vahe kahe raami vahel (see oli küll maalispetsiifiline jutt, aga vähemalt täna ei ilmne mulle, miks see ei peaks olema vähemalt antud teosele aplitseeritav), ja selle teise jutuga, kus ta ütles, et Malevitši must ruut on ühe mõtte lõpp, ühe ülesande lahendus, ja et see, kui miski on lõpp, siis ta on alati ka algus.
Au tööle, Sven Parker, ja et paljud ressursid sind leiaks.

Näitus on avatud kuni kuuenda septembrini.

P. S. Väikese lisaboonusena näeb lae alla roninu, millised kenad kraadimärgid on laevalgustite peal, et oleks võimalik kindlalt paika panna, mis nurga alt valgus langeb.

Võrdlusmomendina, käisin läbi Hobusepea galeriist ja seal oli mingi segane läbu pask, mille teemaks oli “homonkulus.” See uuris indiviidi internetiajastul ega jõudnud sellega kuhugi. Vabaduse galeriis jällegi – ilmselt kõige konservatiivsem galerii Tallinnas – oli mingisugune õige kurb näitus, mille vahest kõige kurvem osa oli selle püüdlus kontseptuaalne olla. Näituse teemaks oli näiteks “Melanhoolia”, see oli pühendatud osati Düreri “Melanhoolia” viiesajandale aastapäevale, ja seinalehtede peal kõlksutasid Reet Varblane ja Maarja Undusk sõnu selle kohta, kuidas kunstnik peab kurb olema, siis tuleb õigesti, elupäevad on ikka niimoodi olnud et hambad ristis veame seda elujärge, ja OI kui kaunisti siis tuleb. Ühe teose nimi oli “Lingvistiline mets”. Selle peale oli pliiatsiga joonistatud raamaturiiul ja sellega paralleelselt erinevaid väikesi käkras taimi kasvamas. See oli kõik sügavalt isiklik. Inimese isiklikud asjad on põnevad siis, kui need on hästi universaliseeritavad, virtuoosselt edasi antud, või siis, kui tegu on meile lähedaste inimestega. Edasi vist ei peagi seletama.

Fotomuuseumis olid üleval fotod tüdrukult, kellele meeldib unenäolisus, ja poisilt, kellele meeldib sport. Sportfotod olid iseenesest päris toredad, eriti mereteemalised. Sportfoto on pärit samast esteetilisest ruumist nagu spordiriiete disain. Seal elab neoon ka siis, kui kusagil mujal ei ela. Ühtlasi on üsna selge, et fotomuuseum tegelikult ei näe ennast kunstimuuseumina ja nende jaoks on kunstfoto vaid üks võimalikest fotoliikidest. Nurgas mängis väga vaikselt üheksakümnendate college rock.