luiks draakonisSEE SIIN ON VASTUKAJA MEISTER PÄRNITSA NIHILIST.FM’IS ILMUNUD ARTIKLILE “Ära lase oma elul olla Tanel Padari laul“. Alul kirjutasin selle talle feserikasti, a siis seda sai nii palju, et miks ka mitte ilmarahvale visata.

Aga kui ma ei seosta enda ümber toimuvat enda emotsioonidega, kuidas emotsioonid siis mul navigeerida aitavad? Sessuhtes, et on selge, et ümberringi juhtuvate asjade mõtestamine on suht mu enese teha. Aga kuidagi tuleb neid ikkagi mõtestada, eksju. Juba sõnad kui sellised on emotsionaalselt laetud, sellisena, nagu nad peas on.

Hea artikkel, või see, kui mingil sõbral hästi läheb, mingi õnnestunud üritus kuskil, head naljad, need teevad rõõmsaks, ja niimoodi ma organiseerin sinnapoole, et selliseid asju minuga rohkem juhtuks. Sellised asjad jällegi, kus mingi tšikk leiab, et ma peaksin “tööle minema” ja rakendab mu peal manipulatiivset kontrolli, et minu ainuõiguslik kuberner olla, teeb tigedaks ja siis ma organiseerin sinnapoole, et siukest sitta enam pigem enam kunagi ei juhtuks.

Kui inimesed suhtuvad oma emotsioonidesse, nagu need ei oleks päris, siis see võõrandab neid nende eludest. Tegelt on see baasik esoteeriline knihv, millega koduperenaised oma elusid talutavamaks teevad. See värk, mis neile ajju käib, ei ole päris, päris on kristallide võlumaailm ja feng shui.

Ehkki tegelikult oleks võib-olla otstarbekam ja rahuldustpakkuvam lihtsalt mingid inimesed vittu saata ja teiste asjade peale sülitada ja hakata mingit muud elu elama. Ma arvan, et peaasjalikult mulle ei meeldi selliste tehnikate juures see, et nad on hirmu tasalülitamiseks mõeldud. Hirm on ühiskonnas nii üldvaldav ja nii ülearenenud tunne, ja siis kui mõni inimene tunneb vahel natuke vähem hirmu mõndades asjades, siis ta on kohe mingi ohtlik ja tema suhtes tuleb “meetmeid” rakendada. Müstiliste asjadega on niimoodi, et need töötavad puhtalt ettekujutuse pealt, seega ei saa ebaõnnestuda – ma ei kujuta väga ette, et keegi oleks feng shuis fenomenaalselt halb. Või jumal teab, äkki mingid inimesed teevad võidu ka. Kindlasti teevad. Igal juhul, ma olen ise ka niisamasugune konservatiivne joppar nagu nemadki, sellepärast ma neid ei salligi. Pluss esteetiline argument.

Samas muidugi võib halvatujulisus samuti olla lihtsalt sellekssamaks talumise atribuudiks. Ja samas ka – nimelt selleks, et öelda, et mingid asjad ei ole “päris”. Struktuurid ja mõisted küll, mitte emotsioonid.

Õpetaja ütleb, et õpilased ei ole päris, õpilased ütlevad, et kool ei ole päris, rahvas ütleb, et valitsus ei ole päris ja valitsus ütleb, et rahvas ei ole päris, kõik teevad lihtsalt zaijoobi ära, ilma sellesse tegelikult uskumata, aga samas see mitte-uskumine aitab sellega hakkama saada, et nii sitt on. Ses-suhtes ma sunniks küll inimestele pigem optimismi peale. Mul on hästi palju austust inimeste vastu, kellele meeldib nende töö ja kes võtavad seda tõsiselt. Mitte oma positsiooni, vaid tööd ennast. Aga samas tuleb hinnata ka sellist ühiskonda, mis püsib koos ja liigub kuidagi edasi ka siis, kui kedagi eriti ei huvita. Seegi võiks üsna õudne olla, kui kõik ehitaksid säravate silmadega mingit totalitaarset ägedust, reaalset kodanikuühiskonda näiteks, ja siis oleksid kole solvunud, et sa osaleda ei viitsi, isegi kui see avalduks pelgalt sotsiaalsetes repressioonides.

Samas, eksju, on vihkamine hästi võikalt mõnus ja ilukirjanduslik ja sisseharjunud tegevus, kordumatuid naudinguid pakkuv tegevus. Ilmselt on olnud ajajärke, kus see on võrdsem olnud, nagu, maitea, 18 sajandi lõpu Prantsusmaa, meie inimeste kiitused ei ole enamasti üldse nii stilistiliselt viimistletud ja leidlikud, kui laitused. Ilmselt mingi üldisem lääne tsivilisatsiooni värk. Iseenesest okei asi, aga vastupidist traditsiooni peaks ka ehitama.

Jah, see su tekst tekitab küsimuse, et kui emotsioonid ei ole päris, mis siis õieti on? Mateeriale ja ideedele annab mõtte ainult see, kui nende kohta lugusid rääkida. Lood aga on emotsionaalselt laetud. Ma arvan, et hinnang igav/huvitav on samuti hinnang, mis tuleneb sellest, et inimene kirjeldab oma emotsiooni, mis vastav objekt temas tekitas. “Mitte miski ei ole päris” oleks šeff, kuid ilma olulise praktilise kasutegurita hinnang. “Ükskõik mis, mis ma otsustan, on päris” on niikaua äge, kuni sa päriselt midagi teha ei ürita, kui ilma tiibadeta lennata proovida, siis on pärast jalaluud purud, kui Sepaküla Jaak otsustab järgmisel aastal presidendiks saada, siis võib eeldada, et see läheb tal vett vedama.

Ma arvan, et okei formuleering oleks “emotsioonid ei ole paratamatud.” Ja nende mõju ei ole samuti paratamatu. Vähemasti on inimesel valikuvabadus, selle kohta, mis lugu ta oma emotsiooni kohta räägib. Ka “see ei ole päris” on lugu.

Kui ma enese peale mõtlen, siis ma olen tihtilugu kombe pärast vihane. Mitte nii, et ma ise usuksin sellesse, vaid lihtsalt sellepärast, et see tundub nagu normaalne maailmaga interfeissimise viis. Kombe pärast lõbus olla tundub jälle nagu mingi amerikaniseerunud piiderlus. On võimalik, et “kombe pärast vihane” on tegelikult selle ühiskonna “kombe pärast rõõmus”. What do you know.

Mingi variant oleks tõlgendada ka nõnda, et öelda Padari-laulu-mehele, et ole keerukam inimene”, mis tuleks aga kohemaid maha kriipsutada, sest keerukad inimesed on värdjukkarid ja inimeste sisemine keerukus on fundamentaalselt ebahuvitav. “Mõtle keerukamaid mõtteid” (nii et huvitav oleks) tundub iseenesest cool, kuigi seegi on selline üsna baasik valgustuse teema. Siiski tuleb tunnistada, et see on ilmselt üks asi, mida me mõlemad tahaksime, üldise vestluse keskmise leveli märgatavat tõusu, vahest seda, et rohkem teemasid oleks. Et igapäevane feicbooc oleks rohkem nagu erinevate erialaste teemade pastišš, nii et kuidagi harivam oleks viibida. Ma nõustuks. Kuigi tegelikult sa tahtsid muidugi, et inimesed “haaraks oma saatuse rohkem enda kätesse”. Võibolla isegi “oleksid rahulolematud ka oma rahulolematusega (või rahuloluga)”, mis on iseenesest ka juba veits keerukam mõte.

Nii et jah, raisk, ega ma ei teagi.