Nipukas
Jõudsin kohale kell 12.45. Mida kauem näitus avatud on olnud, seda kergem on teda päeva hakul tööle panna. Vahetult pärast uue näituse avamist ei ole kõik veel nii käpas, peab varem kohale tulema, et muuseumiuksed kell üks kindlasti avatud saaksid.

Kõige parem on siis, kui mingi tekst on enam-vähem valmis kirjutatud, et seda saaks hiljem üle vaadata ning otsustada, kas see on midagi väärt või mitte. Olgu kasvõi halvasti kirjutatud, peaasi, et oleks olemas. Mulle meeldib mitmete asjade puhul mitu korda üle vaadata, hinnata, kas on midagi väärt või mitte. Millegi pärast on hinnangud ajas üsna palju muutuvad: mõni esmane hinnang on osutunud liigkriitiliseks, mõni teine on tundunud õiglane ka taasvaatlemisel. Ilmselt saab ennast ehitada paremaks tekstimasinaks. Olla hästi kalibreeritud: kogu eelpool nimetatud settimisprotsess toimuks kiiremini, ent pädeva kvaliteedikontrolliga.*

Neeme Külma installatsioonini viiv uks tuleb kaablisidemega võrestiku külge fikseerida, et see lahti püsiks. Korduvkasutan ühte kaablisidet mitu korda, tõmmates ta ainult veidi otsapidi kinni ja lõigates pärast, kui on käes õhtune sulgemine, vaid selle otsa ära. Tean küll, et ega need niblakad eriti midagi maksa, aga ikkagi. Kolmekümnesentimeetrist niblakat on kuidagi kahju ainult üks kord kasutada, vaata kui pikk ta on. Nad maksavad vähe, kuid mida pikem niblakas, seda kallim pakk. Veendusin selles, kui ratta parandamiseks sajase paki niblakaid ostsin. Pakk maksis midagi ühe ja kahe euro vahel. Nad olid vististi kõige tillukesemad, mis parasjagu ehituspoes müügil olid. Seegi on mõnus, et saad mitmest lühikesest niblast ehitada nii pika kui parasjagu tarvis.

Võiks ehitada mingisuguse jubina, mis koosneks niblakatest. “Fun crafting project for the kids.” See teos võiks ühtlasi kuuluda ka kõikidesse R. Kurvitza ja A. Rostovi kunstinaudingute kategooriatesse üheaegselt (ja osutuda mõnel järgneval aastal Köler Prize’il rahva ja žürii lemmikuks):

1. Oi kui ilus! (Imetletakse tehnika meisterlikkust, nt realistlik maal.)
2. Küll alles viitsis! (Imetletakse töö hulka, mida tegemine nõudis, nt suur tikkudest traktor.)
3. Sellist asja harilikult ei näe/kavalalt välja mõeldud! (Imetletakse uudset ideed, nagu näitusesaal, mille seinad ja laed on puha udusulgedega kaetud.)
4. Kõvasti paneb! (Teos ühtib vaataja ideoloogiliste tõekspidamistega.)

(Tsiteeritud kategooriad on Martin Luiga sõnastuses ning pärinevad artiklist “Kunnuse lugemine“)
Esmapilgul kahtlastena tunduvad tekstid jätta kustutuskihust sõltumata alles ja varjata neid kiivalt nii enda kui teiste kriitilise pilgu eest, et hiljem teistsuguse häälestusega tagasi tulla ja hinnang anda, vaadata, kas midagi annab muuta ja siis otsustada, kas kellelegi näidata või mitte. Siis on loodu nigu settekivim! Algul vaatad, et mingi väike pudi, pärast istud dolokivi otsas. Seepärast mõjuvad eriti rusuvalt olukorrad, kus tundub, et midagi ei ole öelda. Eriti kahju on muidugi siis, kui teised tahavad ja ise ka tahad, et oleks midagi öelda. Samas kui kõnelda kahtlaste tekstide säilitamisest, peaks ära mainima, et on ka inimesi, kes on võimelised juba varem loodud teksti hõlpsalt ja ligilähedaselt reprodutseerima – neile pole säilitamine vast kõige olulisem.

Mõnel näitusel on eksponaate, mis nõuavad rohkem tähelepanu kui teised. Neid peab mõne aja tagant tööle panema, kontrollima, kas aku, seebivesi, muu vedelik pole otsa lõppenud, õhtul laadima panema, hommikul lahti ühendama. Mõnel teisel näitusel pole nii-öelda “high maintenance” eksponaate pea ühtegi, tuleb vaid projektorid ja prožetorid tööle panna ja asi ants. Valvurile pakub salarõõmu, kui mõni ülakorruse masin on rivist väljas ning seda ei peagi iga tund tööle panema. Siis saab pea kuus tundi laua taga soojapuhuri õhuvoo sees istuda ja järgepanu kaasavõetud toitu mugida.

Umbes kaks tundi enne sulgemisaega tuleb suuremat sorti tüdimus peale. Kui seda annab millegagi võrrelda, siis ehk viimaste tundidega koolipäevast. Tähelepanuvõime on vähenenud, kannatamatus ja uimasus suurenenud. Samas on ka päevi, kus kuus tundi mööduvad nagu niuhti.

Mida värskem on enese kirjutatud tekst, seda sagedamini pean seda pigem kehvaks. Pärast vaatan, et pole väga vigagi, võib küll selline tekst maailmas juures olla. Näen teda alul üheplaanilisemana, kui mõni teine, sest enamasti on mul midagi kindlamat ja konkreetsemat mõttes, isegi kui ma mõned napisõnalised, kuid tegelikult mitmeti mõistetavad mõtted kirja panin, aga ma ise olen algul pigem pime nendele teistele tõlgendustele.

Kell on saanud 18.00; teadmine, et ainult tund aega veel loob minus uut värskust ja seepärast möödub viimane tund pigem kiiresti.

Kui kell on 18.55, panen asjad kotti. 18.58 tõusen laua tagant, lasen klaasuksel lukku minna ja jätkan juba nii selgeks saanud sulgemisrituaalidega: kuu ajaga on kõige paigutus muuseumiruumides nii tuttavaks saanud, et kui jõuabki kätte uue näituse aeg, mõjub muudatus tugevalt, asjade uus paigutus tuletab meelde variatsioonide võimalikkust, üldiselt.

* Lõikudes, mis käsitlevad kirjutamist, olen võtnud eelduseks, et kirjutamine kui selline on miski, mida peaks tegema.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (Põhja puiestee 35, Tallinn) on avatud teisipäevast pühapäevani kella ühest seitsmeni.
EKKM T-P 13-19
Selle hooaja viimane näitus:
Raul Keller “What You Hear is What You Get (Mostly)”
18 september – 26 oktoober