Soetasin endale hiljaaegu tagantjärgi mitu aastakäiku Loomingu Raamatukogusid, ise aplalt mõeldes, kui palju uusi ja ägedaid autoreid ja pealkirju mulle koju sigineb. Olen neid nüüd otsast lugema hakanud ja tahaks loota, et ma mitte igast raamatust rääkima ei tule. Näiteks Hasso Krulli tõlgitud Winnebago lood on siuksed, et minu küündimatu mõistus ei oska sellest müütide maailmast midagi arvata. Võin öelda ainult seda, et seal on siuke vahva vend nagu Vembuvana, kes kannab oma munni karbiga kaasas ja tal on pesukarunahast tekk.

Aga ühe pikema bussisõidu peale haarasin kaasa Javier Marais “Kirjapandud elud”. Sellest raamatust hakkas hargnema mu peas pikk ja segane mõteterida, mida ma suusõnaliselt ei suutnud kellelegi ümber jutustada, muudkui vehkisin kätega, nämmutasin, viipasin ebamääraselt – “Noh, tead, ma täpselt ei oska öelda, mis ma mõtlen, aga mul on tunne, et… Olgu, ma kirjutan. Siis võib-olla harutab selle puntra paremini lahti.”

Samas, kas te teate, kui vastik on tegelikult kirjutada? Pea on tühi nagu kell, esmaspäeval mõtled, et teisipäeval hakkan pihta, teisipäeval aga tuleb mingi asi vahele, kolmapäeval nagu kiuste ronib keegi külla ja neljapäev kaob niisama käest. Samal ajal süveneb süü. Reede hommikul teed wordi lahti, kirjutad sinna pealkirja, teed veel ühe tassi kohvi, umbes kolmanda, vahid valget lehte ja ärevus muudkui kasvab, siis hakkad meelekindlalt lihsalt klahve peksma ja moodustad midagi, mille kohta Robert Kurvitz ütleb, et see tuleb hiljem jutu algusest ära koristada.

Ühesõnaga, seal raamatus on lühikesed jutukesed teiste kirjanike eludest. Küll ta vabandab eessõnas ette ja taha, et midagi paha ta ei mõelnud, ärge neid tõe pähe võtke, lihtsalt vahvad humoreskid. Vältimaks ekstsesse oma enda elus, valis kirjanik kangelasteks ainult surnud autoreid. Pani nende lustakad ja vähemlustakad juhtumised paari-kolme lehekülje peale kirja. Lugesin umbes pool raamatut läbi ja mõtlesin, et näe kui vahva raamat, kohe soovitan veel kellelegi seda, vaata, sa pead seda lugema, nii huvitav. Mida kõike teada ei saa! Et Oscar Wilde tellis omale surivoodile pudeli šampanjat ja ütles: “Ma suren üle oma jõu!”, Henry James jällegi kuulutas surmahetkel “Nii et see on siis nüüd käes! See suur asi!” ja Laurence Stern tõstis tõrjuvalt käe lausudes “Ongi kohal” ning kukkus surnult maha.

Samal ajal fikseerib aju surijate vanuseid, 44, 69, 59, 64, 66, 77, 60,72, 71, 80, 78, 51, 47, 70, 36, 90, 45, 54. Kas vajab üldse mainimist, et kaks pikaealist sellest reast on naised ja ainus 80-aastane mees nende hulgas Thomas Mann, kes on eluaeg kannatanud kõhukorratuse käes. Muidugi tekitab see pikapeale rusutust, esiteks, mis nad siis surevad muudkui niiviisi, ja ise vaikselt arvutad, mis on su enda elupäevade tõenäosus. Lisaks surmapõhjusele ja viisile on huviväärseks arvatud veel kirjanike suhted naiste ning meestega ja nende joomakombed, üldiselt tunduvad nad ka suuremalt jaolt pahurad ja misantroopsed. Panevad oma konidega asju põlema, on kurvad ja väsinud, peksavad või kardavad naisi, ja ühes eriti jultunud hinnangus öeldakse, et “kirjanik jääb inimesena üsna tabamatuks, justkui ei oleks tema isiksus jõudnud lõpuni välja kujuneda”!

Mis õigusega, mõtlesin tusaselt, mis õigusega räägitakse mulle, et Emily Brontë peksis oma koera? Ja nüüd ma räägin teile seda edasi! Nii see läheb, klatš ja kuulujutud, sada aastat on möödas ja nemad ikka lõksutavad! Õige mul vaja teada, et Thomas Mann oli ebaterve seksuaalse uudishimuga ja pealegi veel viril kõhuhaige? Ennasttäis? No olgu siis, päevikut pidas ta ise, kus nimetatud faktid ilmsiks tulid ja ise ta need ka avalikkusele lekitas, pitseerides oma üleskirjutused ja lisades juurde, avada peale minu surma nii ja nii mitme aasta pärast. Muidugi oleks pidanud ahju ajama need pihtimused. Ometi, kas on järeltulevatel põlvedel nii palju kannatlikku meelt, et mõista – kõhuhaigus, see on tõepoolest inimese elu valitsev tõbi ja katsu sa oma pideva pasahäda, valude, korinate ja krooksude vahel veel suur kirjanik olla.

Sattusin üha suuremasse masendusse. Sest äkitselt koitis mulle, et samahästi võiks küsida nende niinimetatud kirjanike käest, mis õigusega nad kirjutavad mõne oma tegelase mõrtsukaks või vanapoisiks või elule allajääjaks või suurushulluks. Mis õigusega? Mul tekkis esimest korda elus kahtlus, kas kirjandus on “päris”. Ta on ju erapoolik, mõnda armastab, mõnda vihkab, mõne tüübi vastu on ükskõikne ja kunagi, mitte kunagi ei ole seal täit tõde. Mina ei tea, mis õigust ja tõde ma järsku taga ajama hakkasin. Miks mulle ei meeldinud naljajutud ammu surnud inimeste veidrustest. Kas see oli seal siis see stiil, mis mulle pinda käis? Olen ju küll ja küll lugenud pakse biograafiad, tõsiseid uurimusi ja poeetilisi väljamõeldisi kunagi elanutest. Aga juba ammu olen ma mõelnud, et kole asi ikka, sured ära, nad tulevad ja tuhnivad su armastuskirjades, küsivad sõprade ja vaenlaste käest, mis tüüp sa olid selline? ja panevad kõik usinasti kirja ja muudkui järeldavad midagi.

Tegelikult ma tahtsin rääkida veel millestki hoopis palju tõsisemast. Aga ei oska ikkagi. Või ei julge. Jääb jälle ainult üks kätega vehkimine ja nämmutamine, luhtaminek. Hiljuti ütles mulle üks vanem inimene, ikka hulga vanem kui nende va kirjanike keskmine iga, päris haige ja üsna üksik, ta ütles mulle – “Ma ei taha surra, sest elu on nii armas!” Näedsa, ma panin ta jutu sisse, kes teab, mis ta tegelikult mõtles. Kas mul oli see õigus?

Vot siis sulle surematust. Oled laulu sisse pandud ja enam sealt välja ei saa.