Metro: Last Light on sitt ukraina arvutimäng. See on tehtud sita ukraina ulmekirjaniku raamatu järgi, millest mitte keegi midagi kuulda ei taha. Aasta on 2033, nõme sõda on maailma hävitanud, kõik elavad maa all tunnelis ja kogu aeg on “takovo kak Stalker.” Jäledale mutandile pumppüssist näkku tulistada – see ongi ainus asi, millest Ida-Euroopa kaelahabemed unistada suudavad. Et tuleb sitane sõda Venemaaga ja natsid ja kommunistid on maa all tunnelites, kõik on hullult Stalker. Mitte midagi ilusamat ei ole Ida-Euroopal maailmale anda, 23-ndat aastat järjest. Kaks rohelist põõsast sitase Pirita jõe ääres ja nõmedad industriaalvaremed, mingi etniline jama. CTALKEP.
Täielik dissappoint.

Pidime kõva äri ja kultuuri tegema, ´92 Berliinis kokki ninna pannes oli ju jutt, et äri ja kultuuri teeme! Oli ju! Mis sai – mitte keegi midagi ekspordiks toota ei suuda. Elboonia kõige kõvem ärikas on alati see, kes teisele elboonlastele kõige kõvemini taha annab, mingi hädavajaliku, praktiliselt inimõiguste hulka kuuluva basic necessity eest. Või teeb transiiti. Wow! Pane veel, Steve Jobs! Kui toodab, siis ka läbi ussimunni ja ainult rapsi. Rapsi! Normaalne lääne inimene kasutab oliiviõli.

Metro: Last Light on digitaalne rapsiõli ja ma ei viitsi sellest rohkem rääkida. Nagu Ida-Euroopa Call of Duty – inetu, maskuliinne mutant. Pumppüssiga näkku ja kirsaga kanalisatsiooni lükata. Dynamic lighting ja räige tesselation käib kogu aeg, paneb graafikakaardi undama, aga mitte sellepärast, et see oleks ilus mäng, vaid sellepärast, et Metro: Last Light raiskab su süsteemi ressursse. Nagu Yukos raiskab naftat või see ilge Poola bensujaam Orsen raiskab kotka kuju.

Mine munni Ida-Euroopa. Nüüd need ilged ulmejobud on kindlasti kuskil Kalbassi vabariigis teisi omasuguseid tulistamas, pumppüssist näkku, kindlasti! Kuradi Darth Vaderi mütsiga naljavenna kõrval seal retardide väljakul, tegid CIA raha eest “revolutsiooni”. Samal ajal pribaltiski mikrofašistid loovad oma joovannõu uroodide NATO kiirreageerimisüksust.

You people make me sick.