pilt


Mees istus arvutiekraani ees, higine ja ärganud, viimane alkoholiraas päeval välja magatud, olesklenud tunnikese voodis, silmad kinni, seda juba saabuva rahu ja jäänukitest võpatuste teki all. Oli siis viimaks jalad maha pannud, tõusnud hetkeks ja toolile istunud.

Viimane aeg oli Rootsi panuseid teha, kuid nii rabavas olekus ei olnud muidugi lootustki korraliku ja süstemaatilist analüüsi proovida, sõitjaid ja juba tuttavaid džokisid uurides mõtles ta neljandale jooksule. Lootuses tabada, kellel siis täna „veab“. Kuigi, ega hobust ei tohi ju päris tagasi hoida, ta oli ju võitma treenitud, sa ei tohi teda ka silmnähtavalt ohjest sikutada, seda nii tuleviku kui pealtvaatajate, mängurite pärast. Kuid valida vale taktika, seda võib, seda ikka juhtus. Hobune on ju loll loom, üks lollimaid vist, võibolla isegi rumalam kui küülik. Aga tundlik.

Neljas ja viies sõit läksid korraldajatel aia taha, nii nagu ka kolm esimest, kuhu ei sekkutud. Kuid kõigile oli selge, nii sõitjatele, Rootsi riigikassale, panustajatele ja võibolla isegi hobustele, et miljonimängu jackpot ei tohiks siiski jääda alla tuhande krooni.

Rootslased vedasid jälle alt, neli esimest jooksu said üllatavalt kenasti mängitud, kuigi enamasti rikuti suuremad võidulootused juba alguses. Vahest ka selleks, et mängurid järgnevatele jooksudele pettumuskibedusega usinasti pileteid täidaksid. Mehel ekraani ees oli rootsi totalisaatori kohta veel hulganisti skeptilisi mõtteteri ja nii mõnigi poolpurjus reedene öö oli kulunud õllelonksude vahele statistikas ja traavistrateegias püherdades.

Aleksander Karpin … turgatas tulevase jutustuse kangelane. Jutustuse, mida ta soovis kirjutada ilma vähimagi mõtteta, lihtsalt looks. Peategelase nimi oli muidugi vale, teravakõlaline, liiga selge ja isegi puhas. Aga võibolla ka vastupidi, äkki peegeldus sealt ka lugejale nii nagu talle, et võidunud viigipükste ja triiksärgi taga, triiksärgi, mille kaenlaalused olid higistamisest ja pesemisest hõredaks kulunud, et selle kõige taga peab olema olnud siiski ka midagi muud. Midagi sellist, mida tulevane peategelane isegi ei osanud endas näha. Või kui oskas, siis julges sinna vaadata vaid häbelikult ja üksinda. Ja kui juba peategelane seda häbenes, siis ei saanud ju ka tema kui jutustuse autor hakata neid varjatuid saladusi alasti kiskuma, või tegelikult – sai küll, isegi soovis, aga ei pidanud… Jah, nüüd ta teadis, miks ta selle mõtte eemale heitis, küsides endalt koguni üllatunult, et kas ta kavatseb tõepoolest siinkohal delikaatne olla. Rahunes siis, kahtlus tuli siiski pohmellist ja tegelik põhjus seisnes selles, et kangelase hingeelu lahkamise puhul hakanuks tulevane kirjatöö omandama jutustuse tundemärke. Selles oli asi.

Aleksander Karpin, mitte keegi, mitte kunagi, mitte millestki, naabermaa kriminaaljälituse higistav uurija kuskil keskmises ja vähe-kuritegelikus kuritegeliku riigi taustalinnas. Täpsema kohanime otsib kirjutaja muidugi hiljem. Aga seal on suviti palav, pisut lõunamaine. Lõuna-Venemaa siis ühesõnaga.

Karpin käib kalal. Ei, ei, ta ei ole see-ega-see detektiiv, kes tegeleb oma harrastuse või hobiga peale järjekordse juhtumi lahendamist, süütab tugitoolis piibu või uurib vabal ajal luubiga liblikaid. Ta ei ole ka see Karpin, kes käib kalal selleks, et sõpradega viina visata… Kala ei huvita Karpinit üldse. Ka siis kui näkkab, ka siis ei löö pulss palju kiiremini. See Karpin on see Karpin, kes käib kalal nagu idioot. Idioot suurte tähtedega. Täiesti mõttetult, igavalt ja sugugi mitte looduskaunites kohtades. Tegelikult ei olegi linnakese lähiümbruses ainsatki idüllilist paika, kõik on risu ja räsu täis, võssa kasvanud või põlluks küntud.

Kalal käib detektiiv vaid põhjusel, et nooruses jäid talle toakaaslase ridvad, mida ta endaga pärast tehnikumi lõpetamist ühiselamust kaasa haaras. Ei midagi väärtuslikku. Kui nad aga juba olemas olid ja niigi väikest esikukappi koormasid, siis tuli Karpinile ühel hommikul mõte neid ka otstarbekalt kasutada. Mõte mõtteks, kuid seisundit plaan ka teoks teha võiks küllap vaadelda meditsiiniliselt.

Karpini teguviis meenutas inimest, kes laob nädalaid kunstipärast puuriita, kõige muu hoovisvedeleva sodi ja vanaraua kõrvale. Või meenutas ta neid pillimehi, kes mängivad oma pilli, tundmata sellest vähimatki esteetilist rõõmu. Kes pole elu jooksul üritanudki ise mitte ainsatki lugu luua. Ja kaugemale minnes, neil puudus isegi nooruses oma lemmikmuusika või ribadeks kuulatud kassett. Need inimesed ei uuenda oma pilli parema vastu, ei vaheta vajaduseta keeli, ei osta uut huulikut, nad lihtsalt kääksutavad või tinistavad seda nagu idioot, mängivad lugusid, mille nad kurat teab miks kuskil noortelaagris selgeks õppisid.

Mehed käivad mõnikord metsas, püss õlal, fotoaparaat kaelas. Öeldakse, et nad tahavad puhata, omaette olla. Jah, mõtles ka Rootsi totalisaatorilt pettasaanu ekraani jõllitades. Tegelikult see ongi parim väljend – omaette olla. Ja mõtles veel, et lause – puhata perest (mõeldakse naist, lapsi ja teisi kodukummitusi) ja tööst (mõeldakse tegevust, millel pahatihti puudub igasugune mõtestatus) – on suisa paheline. See on paheline ja seab omaette olla soovija ja ka selle soovi enda valgusesse, mis oleks nagu lähedastele kuidagi solvav. Kaugemale vaadates on aga ühiskonda terviklikult tõrjuv, asotsiaalne, seega ka ohtlik. Mitte küll lausa kuritegelik, kuid nõutus ja tõrjuv hoiak inimese vastu, kes tahab lihtsalt eralduda, võib olla koguni suurem kui paljud taunimisväärsemad veidrused (näiteks joomine). Ning omaette olla soovijale tehakse selgeks, et ta ei taha mitte omaette olla, vaid ta tahab PUHATA. Aga see on teine jutt, mõtles mees toolil, tõusis pettunult, liikus kööki, lootuses, et külmikus on midagi peale äädika veel, midagi, mille saaks suhu kallata. Ei, mitte alkoholi, kinnitas ta endale ilma erilise eituseta.

Karpini puhul see puhkamise või omaette olemise jutt ei kehtinud. Kalal käima hakkas ta siis, kui üksi elas. Probleemivabalt ja veel ametita, mida üldiselt peetakse raskeks ja närvesöövaks. Karpinit aga tema töö ei rusunud. Ei saanud temast nihilisti, sadisti ega ka kangelast, kes püüab infarkti hinnaga maailma päästa. Kurjusega ta muidugi võitles ja pahandanuks, kui keegi viitsinuks uurida, kas ta seda ka tõsiselt mõtleb. Karpin elabki oma elu tõsiselt. Või peaks küsima, et kas ta ise usub sellesse, et kurjategijaid püüdes muudab ta elu helgemaks. Siin on oluline rõhuasetus “kas tema usub”, mitte küsimus üldisemas plaanis, mis oleks ju rumal…

Külmik oli tühi mis tühi, ainult poolik tikrimoos häbenes juba aasta või kauemgi riiulinurgas. Mida keegi polnud söandanud seda ka ära visata. Ja ei tahtnud kuidagi hallitama minna… Pilt masendas ja endale sellest morssi segada tundus liiga hale. Üldse mõjus külmikust tulev valgus väga suruvalt. Võibolla tuli see sisu lootusetusest…

Ja siis, nagu needus, libises pilk köögilaua alla, kus varjas ennast kurat teab millal ostetud kaheliitrine plastikpudel. Kork peal.

Kolleegid ei pidanud Karpinit mingisuguseks veidrikuks nagu arvata võiks. Ei, enamuse jaoks oli ta järjekindel ja hea detektiiv ning koloriitne Venemaa ja selle veelgi kirjum kuritegelik maailm ei andnud töökaaslastele aega tundma õppida kedagi suhteliselt tagasihoidliku ja märkamatut töörügajat…Kui üldse oli midagi, mis selle inimese juures tähelepanu väärinuks. Ülemused olid Karpiniga rahul ja juhtumid, mis detektiivi lauale ning sealt edasi kohtusse jõudsid, olid just need, mille lahendamiseks ei vajatud sügavamat diplomaatiat erinevate jõudude vahel. Kõige tavalisemad vargused ja röövid, haruharva sekka ka midagi suuremat.

Selles korteris ei haisenud kummalisel kombel raha järele. Asjadel näis olevat ka teine, mingi saladuslik väärtus, hing, mida Karpin oma elus nähtud ruumide juures nii harva tajus. Ikka paneel ja vineer, sekka ka mõni villa, kus kõik nagu disainiajakirjas. Aga kas polnud seal maitsekuse ja esteetika kõrval muud ollagi või oli see sisemine põlgus temas ajast, kus ilu ilu pärast oli midagi ohtliku. Ilu ongi ohtlik ja kaasaegne ilu püüabki seda olla. Või veel hullem, nagu kohalikele rikastele omane, ilu, mis on kodustatud karjuvate vasturääkivustega. Karpin ise ei teadnud kust, aga ta teadis, et seinasuurust antiikset meremaali ei riputata teismelise keldrikorruse diskosaali. Selline lohakus või maitsetus tekitas Karpinis teadvustamata pahameelt. Nii nagu mõni tõeliselt kaunis asi ei jätnud Karpinit iialgi päris külmaks. Mõni neljarattaline haruldus kellegi uusrikka garaažis, millega tänaval ei sõidetagi. Vähemalt mitte selles kolkalinnas. Kuid siis meenusid Karpinile nimelt inimesed tänavalt. Kas see mõte tuli tõesti temast enesest. Paljudel kindlasti. Karpini puhul aga ei tea. Karpin on üks neist vähestest, kelles peaaegu puudus kadedus.

Vargad olid viinud ainult mõned maalid, kuid nende hind ulatus miljonitesse. See jäigi lahendamata looks, tellimustöö…

Mees tõmbas pudeli lauale, keeras korgi pealt, tõi klaasi ja valas vahule tähelepanu pööramata pooltäis. Ta teadis, et esimesed sõõmud ajavad öökima, mitte ei tahtnud magu enam leppida gaseeritud odralinnastega.

Karpinit ei olnud kunagi poliitika kuigivõrd huvitanud. Tegelikult oli ta täiesti rahul nende teadmistega, mis omal ajal koolis õpetati ning muudutused Venemaal ja väljaspool jätsid teda suhteliselt külmaks. Ta arvas nagu enamus, et ameeriklased on imperialistid, sõjakad ja vaenulikud. Kuid lugenud kord ühte tõestisündinud lugu kriminalistika ajaloos, lugu, kus New Yorgi politsei lahendas mõrva (millele oli eelnenud veel tapmisi sama mõrtsuka poolt ja samal viisil) ning lahendus ei tuginenud mitte ameeriklaste kõrgtehnoloogiale, täppisteadusele ja laboratooriumitööle, vaid puhtalt detektiivi inimlikele tähelepanekutele ja geniaalsusele, jäi Karpin mõtlikuks. Ning pidi endale tunnistama, et ei tema ega vist ka tema kolleegid ei oleks asjale jaole saanud. Sellest ajast, kuid ainult siis kui ta purjus oli, kippus uurija ikka kordama, et ameeriklased ei ole lollid. Millegipärast mõjus muidu nii väheemotsionaalsele inimesele nagu Karpin see juhtum kuidagi eriliselt. Veelgi enam, ta tundis, et detektiiv, kes kuritöö teisel pool ookeani läbi hammustas, on kuidagi nähtamatult temaga sarnane, neid seob mingi metafüüsiline side ja ta pidas toda võõrast millegipärast sõbraks.

Võibolla tuleks see lugu kirja panna, mõtles mees köögilaua ees uut klaasi valades, sest Karpini sisemine tunnetus, et milline see päris ja mitte filmi, NATO või dollariameeriklane siis ikkagi on, põhines peamiselt sellel juhtumil ja oli teda oluliselt läänega lepitanud. Mitte kaasaegne tehnika, sport või kosmo- ja astronautide naeratavad ühisfotod. Isegi nendel piltidel jäi ameeriklastest kuidagi üleolev mulje. Ja ka mitte see, et koos sõditi fašistliku Saksamaa vastu. Väga vastuoluliste tunnetega võttis ta alles keskealisena teadmiseks, et ka liitlaste sõdureid hukkus suures sõjas rohkem kui sadakond.

Ja nii juhtuski, et Karpin – küll ainult purjus olles – tundis vaistlikult, kui jälle hakati ameeriklasi kiruma ja mõnikord isegi siis, kui neid ei kirutud, et tal tuleb oma tundmatut kolleegi kaitsta. Ning poetas tõredalt vahele ikka selle ühe ja sama lause: “Ärge arvake, et ameeriklased lollid on”. Põhjalikumaks selgitusteks tal enamasti jaksu ei jagunud. Ja kuna purjus oli ta harva, siis ei pannud seda märkust ka keegi tähele ning järgmiseks korraks oli see unustatud.

Võib tunduda naeruväärne, kuid paaril korral oli ta püüdnud sellest juhtumist rääkida ka naisele, inimesele, kellega oli elanud koos juba paarkümmend aastat ja ilma oluliste vahejuhtumiteta. Kuid teise ükskõiksus, mida ta arvas tundvat, jättis loo alati poolikuks, puändita. Ometigi siin detektiiv eksis. Naine kuulas teda tegelikult huviga ja kuigi mitte väga taibukas, kuulis mehe hääles ometigi midagi, mis pani teda… pisut muretsema.

Mees köögilaua taga tundis, kuidas keha rahuneb ja kolmas klaasitäis läks alla juba luksatuste ja purseteta. Ainult suitsu ei julgenud teha, alkoholisisaldus veres oli veel liialt madal, et mitte öökima hakata. Ta vaatas kella ja arvestas umbkaudse aja, millal võiks ahjusuu avada, proovida paar mahvi tõmmata ja lisas veerandtunnile veel minutit kümmekond. “Nüüd siis oleme sealmaal kus joome ja suitsetame juba stopperi järgi”, mõtles ta mõrult.

Naine oli Karpinil iludus. Ja seda ikka veel, juba keskikka jõudnuna. Kui keegi üldse Karpinit kunagi millegi pärast tõeliselt kadestanud oli, siis oli selleks tema abikaasa. Seda pidid kolleegid ja vähesed sõbrad tunnistama, et Karpinil oli vedanud ja arvestades kui ilmetu mees ise näis, siis nii mõnelgi tuli mõte, et detektiivi on õnnistatud lausa lotovõiduga.

Naine oli sale, aristokraatlike näojoonte ja kehahoiakuga, kuigi mingit aadliverd ei teadnud keegi temas olevat. Karpin, kes oli päris suhte alguses kahtlustanud, et Leena polegi ehk oma autojuhist isa tütar, pidi aastate jooksul alla vanduma. Nende iseloomud olid silmnähtavalt sarnased. Äias ega ämmas polnud midagi erilist, täiesti tavalised inimesed, tüsedusele kalduvad. Ja ega naiseski vist peale välimuse mingeid suuremaid andeid ei säranud.

Tõele au andes oli Leena muus osas päris tavaline, koguni igav, kuid hoiak ja liigutused andsid naise argisetele tegevusele justkui tähenduse. Kuidas ta sügisel vanemate suvilas õunu korjas, kuidas teed serveeris… Tahtmise korral oleks võinud näha midagi tšehhovlikku, kuid Karpin polnud huviline… Tema lemmikuteks jäid seiklusjutud ja osaliselt erialane kirjandus, nii see, mis puudutas kriminalistikat, kui ka lihtsalt populaarteaduslik. Dekkarid talle aga ei meeldinud, justkui labastasid midagi. Mida? Kuigi ta ei naernud neid ka välja nagu mõned kolleegid. Lihtsalt ei vaimustanud.

Nad olid tutvunud ajajärgul, kus naine ei säranud veel oma välimusega sedavõrd, võibolla tuli see moest, riietumisstiilist, aga ka Leena toonasest enesehinnangust – ehk siis kõigest kokku. Sest mõni aasta hiljem pidi Karpin endale tunnistama, et see iludus, kes tema kõrval elas, polnud kindlasti mitte too neiu, kelle ta tantsima palus, koju saatis ja kohtamisele kutsus. Ta oli seda naisele ka öelnud. Et kui sa oleksid sellel õhtul sama kaunis välja näinud kui praegu, siis poleks ma iialgi sulle läheneda julgenud. Võibolla olid need detektiivi kõige romantilisemad sõnad, kuid öeldult kõlasid pigem konstateerivalt.

Ei, mõtles mees laua taga, seda ameeriklasest uurija lugu ma kirja ei pane. Esiteks veniks see pikale ja oleks liialt spetsiifiline, et sellest kahe lausega üle saada. Tuleks pühendada terve lõik ja ka siis ilmetu stenogrammina, ilma värvideta. Nii saaks kõrvalepõikest omaette peatükk ja pikemaks kui lehekülg ta seda jutustust ei kavandanud.

Alkohol, mõtles ta seejärel nurka surutult. Ta suutis juba mõelda, telefoni vastu võtta, ei võpatanud iga krõpsatuse peale, ei hüpanud luid murdes ja eluga riskides mingi tühise lusika või pastaka järele, mis tahtis kogemata põrandale kukkuda… Mees köögis oli jõudnud seisundini, kus kõrvalseisja oleks pidanud teda lõhnadega kuid teovõimeliseks inimeseks, keda ei maksaks küll autorooli lasta (sõltuvalt muidugi kõrvalseisjast), kuid kes on võimeline tegutsema ja vastutama ja keda võib seega väiksemates asjades muretult usaldada. Keegi, kellel lihtsalt on seljataga pikaleveninud õhtupoolik. Mitte päevad ja ööpäevad nagu see tegelikkuses oli. Kuid enne neid kolme klaasi, mille ta oli endale sisuliselt sisse vägistanud, oleksid paljud pidanud teda kas tõsiselt haigeks või lausa inimvareks.

Ameeriklane jääb mängust välja, ohkas ta isegi teatud reipusega.

Karpini sõpradega oli kirjanikul raskusi. Kindlasti pidid tal neid olema, mitte küll väga lähedasi, kuid siiski. Kolleegide hulgast ta neid ei leidnud, ei, stambid ahistasid ja autorile ei meenunud küll ühtegi vene militsionääri või polkovnikut, kes sellise halli kujuga suhelda viitsiks. Jah, kollektiivsed sünnipäevad, sinna oli ta muidugi oodatud, tõepoolest, võib küll kasutada väljendit “oodatud”, kuna Karpini tasakaalukas ja rahulik olek päästis, või pigem säästis mõnigi kord kaoseks kiskuvas olengu. Kui märki hakati laskma, siis oli Karpin see, kes jälgis, et keegi tulejoonele ei koperdaks või neljakäpukil, näpp päästikul, relvaga laua alla ei roniks.

Leena vend, see sobiks. Lõbus paksuke, esmapilgul pealiskaudne ja parajalt libe, keskmine suli, kuid mitte ka päris kriminaal. See võiks neil küll külas käia. Elab paari kvartali kaugusel. Omamoodi eetiline mees (mida varjab roppude naljade, õlise naeratuse ja õlalepatsutuste taha), kes pigem mängib, annab justkui mõista, et Karpinist võib talle kunagi abi olla, tüüp, kelle sulitembudki pole seadusega tegelikult nii vastuolus ja pigem üritab oma pahelisust võimendada, mängida Karpiniga nagu püüaks ta viimast ära kasutada, omamehestuda, ikka tagamõttega ja näpud endapoole… Selleks, et uurijast õemees viimaks ometi mõistaks, see hall mittekeegi, kelle ilmetusse ta tegelikult ei usu, et mees ise märkaks, et kõik see on vaid tsirkus, et ta ju armastab oma õde, perekonda ja isegi teda – Karpinit. Omakasupüüdmatult.

Keeruline lugu, mõtiskles autor, mida ma selle pisikeste ja tömpide näppudega kujuga peale hakkan. Kuhu ma ta paigutan? Mis roll tal selles loos võiks olla? Noh, juhtub seal mingi õnnetus… Ja mees avaneb.

Kuid edasi arutlenud ja endale poolikust pudelist juba neljanda klaasitäie valanud, tundis kirjanik kuskil sisemuses, et sellisel juhul kisub asi taas traagiliseks. Ühesõnaga jutustuseks…

Ma poleks pidanud seda kolmandatki jooma, ohkas köögisistuja masendunult. Kuradi Karpin.

Leena vend, Vladimir, elas mõned majad Karpinitest eemal ja omas vähemalt juttude järgi lagunevat bensiinijaama. Vaevalt, et talle sealt üldse enam midagi kuulus, igaljuhul oli ta alatasa võlgu, mängis hasartmänge ja tülitses omasuguste väikeste sulidega, õigem oleks öelda, et sahkerdas niisama. Piiritletult ka ruumis, oma kitsas maailmas, kui seda haledat elamurajooni üldse “maailmaks” nimetada sai.

Õemehelt ta ei laenanud, vähemalt mitte rohkem, kui tagasi suutis maksta ja seegi oli nagu mingi “õilsus”, koodeks. Karpinile ei tulnud kunagi pähe, et nii mõnigi tuhandene polnud mitte küsitud vajadusest, vaid taas mäng, kontrollkäik, pigem lunitud põhjusel, et kas laenaja siis tõesti ei mõista…

Ja kirjanik taipas, võibolla tingis seda joodud alkohol, et tal pole oma peategelasega midagi peale hakata. Ta oli loonud kuju… Kes ei teinud midagi ebatavalist, ei olnud kangelane, üllas, huvitav, ebanormaalne, vaid inimene, kes lihtsalt oli. Ta ei joonud, ei korjanud marke, ka kalal käis nagu viimane idioot, tundmata tegelikult millestki naudingut. Kelle elu suuremaks saavutuseks oli sähvatus, et higistavad kolijad korrusmaja trepikojas ongi vargad ise, samal ajal kui nemad kolleegidega ringi jooksid, naabreid ja neid samu klaveritassijaid küsitlesid. Kaks meest, riietatud firmamärkidega tunkedesse… Professionaalid ei tiri nii väheste jõududega poolt tonni kaaluvat pilli neljandalt esimesele, polnud loogiline.

Ja vaatamata kõigele tundis mees köögis Karpini vastu kadedust. Teadmata täpselt isegi miks. Võibolla sellepärast, et Karpin elas oma elu nagu ta oli loodud. Ta ei püüelnud kuhugi, ei tahtnud lennata, tõusta, langeda, särada, põleda, ei kadestanud kedagi… Tema üle ei saanud isegi irvitada. Olgu, see ameeriklane. Aga mis sellestki, Karpin ei osanud isegi inglise keelt ja kui ka osanuks, poleks ta ikkagi ühendust võtnud.
Must relv

Ühel puhkepäeval läks Lõuna-Venemaa väikelinna keskklassi kriminaaljälituse töötaja, Aleksander Karpin, taas üksinda kalale. See kalalkäimine oli kestnud aastakümneid ja kui lugeja arvab, et lisaks püügivarustusele oli mehe seljakotis ka pudel kangemat, et ta soovis selle päeva veeta üksinda tinistades, tuleb tal pettuda. Meie kangelane ei armastanud alkoholi, kuigi kõik, kogu tema üksluine elu oleks seda eeldanud. Karpin elas oma kaunitarist naise Leenaga korrusmaja kahetoalises korteris, elas vaikselt ja märkamatult, ei võtnud altkäemaksu, ei mänginud malet (kuigi oskas), ei kogunud marke ja ei tõmmanud piipu. Suitsetas ka pigem harjumusest kui vajadusest ja õhtul sigarettide lõppedes ei tammunud mööda korterit rahutult ringiratast ega vantsinud siis lähimasse baari või keldripoodi uut pakki ostma.

Karpin käis kalal ilma igasuguse entusiasmita. Kui näkkas, tõusis mehe vererõhk ehk paar pügalat, süda tegi kaks kiiremat lööki ja sedagi sellepärast, et lant (need kõik pärinesid ülikooliajast) koos saagiga minema ei lipsaks. Karpin nimelt oli oma kalavarustuse “pärinud” toakaaslaselt, kes ridvad kooli lõpus lihtsalt ühiselamusse unustas ega olnud aastate jooksul investeerinud oma “hobisse” kopikatki.

Tollel päeval, valinud õngitsemiseks ja spinninguloopimiseks oma meelispaiga, raudteetammi aluse, märkas uurija korraga võsas puust karpi, nii keskmise arvutiklaviatuuri mõõtu. Karp näis vaieldamatult – ka võhikule nagu Karpin – antiikne. Ei, mitte nikerdused ja kaunistused, vaid puit ja sellest õhkuv fraktuur, lakk, see kõik rääkis enese eest. Me ju teeme vahet, kas asi on saanud tunda sajandite hingust või väljunud äsja vineeritehasest.

Kalastaja, vahest seoses oma elukutsega, takseeris leidu paremalt ja vasakult ning veendunud, et läheduses ei ole kedagi, võttis kasti kätte, see kaalus umbes paar kilo. Juba kaks hõbedast sulgurit ütlesid leidjale, et ta pole eksinud. See peab sisaldama midagi erilist, midagi sellist, millega ta pole varem kohtunud, vähemalt mitte niimoodi – ainult tema ja asi ja ei mingeid pabereid, manukaid, kolleege, juhtumit.

See oli must relv. Rohelises, pisut kulunud sametist vormis, täpselt revolvri järgi valatud, nagu ka viis padrunit, igaüks eraldi vutlaris. Kuues padrunikoht oli tühi. Relva pidet ilustasid luust nikerdatud kaunistused, trumli all, kus see lõppeb ja rauaks üle läheb, olid graveeritud ladinakeelsete tähtedega initsiaalid. Toru pikkus rääkis kriminalistile, et tapariistaga võis sihtida ka pikemalt distantsilt kui taskurelvadega harilikult.

“See võib maksta terve varanduse”, arutles uurija, “kindlasti muuseumi eksponaat”

Ausa inimesena nagu Karpin oli, pidanuks ta leiu üles andma. Ta oligi aus, vähemalt niipalju, kui seda poliitiline olukord võimaldas. Kuid seekord Karpin vääratas. Kõige selle kõrval mis tema elu ümbritses, vineer, plastik, Hiinas toodetud jaapani televiisor ja magnetofon, mingid jäljendid toaseinal kelleltki tuntud maalikunstnikult, paar hõbelusikat, Ungarist ostetud ristatud papist mõõgad, pulmadeks kingitud kristallvaas, portselanist elevant riiulis, see oli keskkond, milles ta oli elanud ja milles elasid tema kolleegid ja inimesed naaberkorterites. Ja nüüd korraga selline leid. Midagi päris tõelist. Kellegi ajalugu, minevik, hoolitsus, hing…

Karpinil oli kodus kirjutuslaua sahtel, mida ta lukus hoidis. Harjumusest. Mõnikord sattusid sinna ametirelva kõrvale toimikud, mida lihtsalt ei jaksanud tööl läbi närida, eriti kui ülejäänud kolleegid olid võtnud nõuks algavat nädalavahetust varakult tähistada või polnud see esmaspäevaks veel lõppenud.

Ta usaldas oma abikaasat, neil polnud tegelikult teineteise ees üldse mingeid saladusi. Kuid seekord… Karpin tundis ennast relva sinna peites kuidagi… hästi. Jah, ta oli õnnelik, mõeldes, et nüüd on tal midagi päris oma, Tõelist.

Kiusatus üks padrunitest kuskil varjatult välja lasta möödus ajapikku juba seetõttu, et uurinud revolvrit üksipulgi sai selgeks, et see on proovimatagi töökorras. Ja kui Leenat kodus ei olnud, siis võttis ta karbi välja, silitas relva rauda, pidet ja keerutas naksuvat trumlit, katsudes mõistatada, kuidas see haruldus temani jõudis. Mis saladusi ta endas peita võis?

Möödusid aastad ja ühel päeval koju tulles… Korteri lukk oli katki muugitud, robustselt ja oskamatult. Algajad. Karpinit ei huvitanud ei telekas ega need idiootsed hõbelusikad. Sahtel! Groteskne. Tema, kes ta on ise kriminaaljälituse uurija.

“Miks siis nii”, mõtles ta ahastades, “kas siis tõesti mitte midagi ilusat. Kas siis tõesti see, et ma…” Ja ta mõtles Leenale. Kas see oli siis nii suur patt, et ta seda relva rohkem armastas. Või mis armastas… Et ta julges neid üldse võrrelda. Võtta naise kõrvale armukese. Kas siis Leena ei olnudki päris. Oli see karistus selle vähese, rumala lapsuse eest. Või see ameeriklane, toosama uurija kellega ta hingesugulust tundis. Mees oli kindlasti juba ammu surnud, tema ei läinud arvesse. Ja nüüd peab ta koostama akti. Üles tunnistama. Sest see oli ikkagi relv, must relv.

Pikalt jõllitas kirjanik põrandat, vaipa, läbi selle põrandalaudu, sealt veel alla, otse keldrisse.