ballardi topeltsäriga autoportree
Jäin vaatama seda pealkirja, mille ma ise pannud olen – eesti kaasaegse teatri aabits. Neli sõna, millest mitte ükski ei ärata minus entusiasmi ega huvi. Ei eesti, ei teater, ei kaasaeg. Ainukesena tunnen poolehoidu sõna “aabits” vastu. Ilmselt infantiilsusest.
Vabandan kolme ülejäänud sõna ja nimepidi nimetatute ees ja tunnistan oma ebakompetentsi antud teemal kaasa rääkimises.
Seni, kuni endal mingeid mõtteid pole, arhiveerin siia vanu Sigismund von Krahli taskuraamatuid, juhumärkmeid ja juhuslikke helisalvestisi, millest suur osa on üle kahekümne aasta vanad.
Lugupidamisega, Taavi Eelmaa

Raskus kaasaegse teatri hindamisel laieneb hinnangu andmisega sellele, mida me käsitleme kaasajana. Üks kahest, kas ajavaimuna – populaarsete ideede summana, milles pole veel näha nende läbikukkumist või tulevikku suunatud inimpsüühe arenguvektorina. Ajavaim kirjeldab hetke tulevikuvalmidust. Teine aga tulevikupunkti, millesse teel oleme.

Loomulikult on see tulevikupunkt hüpoteetiline. Kuid selle punkti valguses muutub kõik, mille kohta võib kasutada terminit “kaasaegne”, hüpoteetiliseks.

Ajavaim on eesmärgita vaidlus hea maitse üle. Oma võimete või võimaluste õigustamine või paanikas praktiku, nagu mina, klammerdumine mõne kinnismõtte külge. Inimpsüühe arenguvektor aga on see paik, kus me oleme mõne aja pärast, saime siis maitseküsimused korrigeeritud või mitte. Siis näeme, et meie kohalejõudmist ei määra mitte hinnangud teatrietenduste ülesandele ühiskonnas, vaid inimesele, kes tõenäoliselt teatrit teeb või vaatama läheb. Hetkel aga näen ma lavakujunduste või nende puudumise keskel lonkimas juhuslikke autoportreesid. Mõned teesklevad, et nad on targemad kui teised ja on sellise tõsise, morni näoga. Teised naeravad hambad kõrvuni, nagu idioodid. Kas see ongi aja vaim? Endast tehtud pildialbum? Mõnel on isegi riigilipp taustal. See on nii kusine… Saan aru, et olen juua täis ja räägin ideaalide ja paratamatuse lootusetust vastandamisest. Ma ei viitsi enam…Võib-olla ongi nii, et liidetavate summa on tõde ja punkt. Palun: “Ajavaimule pilku heites saame üldjoontes optimistliku ja vahvalt kirju potensiaalide kimbu”. Inimpsüühe arenguvektorile aga sellisel viisil pilku heita ei saa. Pole midagi vaadata.

Inimpsüühe arenguvektor kõlab otsitult, targutavalt, mis siis. Jään selle juurde, sest see on hetkel kõige täpsem, sest viitab lisaks oletamisele ka eesoleva teekonna põhjustekkelisusele. Selleks terminiks inspireeris mind J. G. Ballard – visionäär, futurist, kes vaatab psüühe arengut samamoodi, nagu tehnika arengut. Või siis psüühet kui elusolendit, kes peab pidevalt evakueeruma kinnipüüdmise eest uude asupaika, et oma suveräänsusi kaitsta. Teater, kui psüühe reaalne mudel või kompass, mitte kommentaar. Teatri abil tulevikku tee leidmine. Teater kui kaart, mis juhib uuele psüühilisele territooriumile, mitte ei peegelda oma lõpututes variatsioonides ainult olemasolevat. Ei tõsta lihtsalt kastis klotse ümber. Arvamus, et inimpsüühe on mingi muutumatu suurus, mida on ikka ja jälle hea näha ja lahata, on nii jaburalt enesestmõistetav, et lausa jahmatab.

Slawomir Mrozhek ütleb “Tangos”: “Mulle meeldib kino rohkem”. Tal on õigus, mulle ka meeldib. Aga kino on kiire leevendus, kiire fix üksindusest ülesaamiseks. Teater on eskapismiks praktiliselt võimatu – igav hakkab. Pohmelli teatriga ei leevenda, halvem hakkab. Teatri ülesanne on ravida haigust, mitte sümptomit. Kino tegeleb sümptomitega. Leevendab valu ja iiveldust. Teater ajab oksele – paneb mürki välja sülitama.
Inimpsüühe arenguvektori tipuke on inimese neetud osa, mis iga katse ennast ignoreerida või ära nimetada paroodiaks muudab. Neetud osa all pean ma silmas seda ebatäiuslikkust, mis ideoloogilistest või diskursiivsetest mobiliseerumistest hoolimata näiteks teatrikunstina ajateljel edasi nihkub. Jõudes ikka välja mingisse aega, kus “ajavaim” teda halva ja hea maitse skaalal hindab. Õppimata eelnenust, et pole midagi sellest vähemolulisemat.

(järgneb)