Roll1_A738835-R1-23-23
(Juhuslik salvestus vestlusest Sigismund von Krahliga, teatri tualettruumide ees.)

“Sa räägid viimasel ajal palju obadusest, mis sa selle all täpsemalt mõtled?”

“Valusalt ja lõplikult teada saamist oma individuaalsest eksistentsist. Looma puhul ilmneb individuaalne eksistents füüsilise valu kujul, inimühiskondades jõuab see täielikult teadvusse vale kaudu. Praktikas aetakse neid sageli segamini. Pendeldatakse paanikas vale juurest individuaalse eksistentsi juurde ja sealt hirmuga jälle tagasi. Vaata, üks sisenes just tualettruumi. Ta vaatas meid üsna ülbelt. Hetke pärast kohtub ta füüsilise paratamatusega. Ta astub suletud ukse taha tulles illusioonist – sõprade ringis hästiveedetud ajast, mis paneb surelikkust unustama. See pole küll päriselt nii pateetiline, aga me võime jutuveeretamise mõttes seda nimetada valgeks, lohutavaks valeks.

“Sa suhtud suhtlemise olulisusesse ja kollektiivsusesse põlglikult…”

“Kaugel sellest. Mõtle lihtsalt – kumb tegevus on paratamatum? Tualettruumi külastamine või sõpradega targutamine? See on lihtsalt näide vabadusest. Suletud ukse taga, kuhu me kõik oleme sunnitud sisenema, leiab aset muundumine. Ma ei pea siin silmas aine muundumist, kuigi ka see. Ma pean silmas midagi, mida sa näed tema silmades, kui ta tualetist väljub. See on leppimine. Vaata, ta on väljudes sama uhke kui enne, kuid temas pole üleolekut nagu sisenedes. Pole soovi õpetada, kuidas on õige elada. Pole vajadust vastutulijat veenda selles, et tal on samuti hing. See ongi obadus, meenutamine… või ka satori.

“Ise sa hakkasid valega pihta…”

“Mitte valega, vaid teekonnaga tõe juurest vale juurde ja tagasi ja siis kohe otsast peale. Õige obadus pole mitte valest teada saamine, vaid teada saamine sellest, et sa jäädki nende kahe vahele reisima, kui sa obadusest ei õpi. Obadus paneb asja lihtsalt nii paika, et sa ei üllatu enam südame põhjast iga kord kui oma sitta vaatad. Sitt on peale obadust su sõber. Ja tagasi minnes on sind samuti sõbrad ees ootamas. Sa oled vaba tulema ja minema. Sa oled oma individuaalsest eksistentsist teadlik. Ja teadlik sellest, et sa ei ole ei õige ega vale. Vot niimoodi töötab obadus.”

“Kuidas see kõik teatriga seotud on?”

“Unustamise abil. Õigemini unustamise pärast ja huvi tõttu. Obadus paneb maksiime unustama ja tekitab elu vastu huvi. Vanasti kutsuti obadust teatri kontekstis ka katarsiseks. Võtame näiteks tuntud loo kaevupõhja seotud mehest ja temale lähenevast pendlist. Pendli võnkumisamplituudi ühte otsa asetame “tundelise kõrtsilauavestluse” ja teise otsa inimkeha ja minasuse piiratuse terava tunnetamise tualettruumis. Pendel sümboliseerib inimest, kes pole veel obadust kogenud. Obaduse saanud inimene aga on see mees, kes lamab ja vaatab pealt, kuidas see teine tüüp edasi-tagasi käib. Üllatub ja liigub huvitununa võnke teise otsa, oma üllatuse vastandist huvituma.”

“Aa, sa vihjad siin psühholoogilise realismi klassikalisele vormile, vastandades seda mitteverbaalse, kogemusliku või isegi ekstaatilise teatrikeelega?”

“Suu kinni, süda jahtub ära! Mina ei vihja midagi.”

“Seda on terve teatriajaloo jooksul üritatud ju, see on nii vana asi, ammu läbi käidud – elementide sulandumine, fusioon, igast asjast natukene… Ühegi asjaga lõpuni ei tegeleta.”

“Käi vetsus ära! ”



“Millest me rääkisime?”

“Suhtlemise asendumisest sümbolsuhtlemisega. Psüühilise kinnisuse kujunemisest üksinduseks.”

“See on ju Argo Moori mõne aasta tagune loeng Von Krahli Akadeemias?”

“Just. Saad seda ylikool.ee järelkuulata. Ta oskab palju paremini sõnastada…ära praegu kuulama hakka, pärast… Kuula mind praegu. Ma ei ole nii… kuiv! Ma saan aru, et mu huumor on küsitav ja see kuivusehirm on natuke maania, aga selline ma olen! Ma panen mahlakamalt kui Moor!”

“Miks?”

“Mis mõttes miks?”

“Miks mahlakamalt? Miks sa kohe pointi ei või ära rääkida?”

“Ei taha. See oleks inimelu tähenduslikkuse vähendamine.”

“Supervastus!”

“Onju? ”

“Kas sa ei karda, et ma ära lähen ja ei viitsi viidete ja kujunditega täiskuhjatud juttu kuulata? Selles pole sind ennast enam seeski…”

“Ei karda. See viiks liiga kähku üksinduseni.”

“Kurat, jälle supervastus! ”

“Täkkes, eks ole?”

“Bullseye!”

“Sajaga tõe tuuma!”

“Saja kahega!”

“Kahesaja kahega ja stiilipunktid peale!”

“Aa, sain pihta – see on praegu sümbolsuhtlemine?”

“Ei, see on möla.”

(Sigismundi kaaslasel heliseb mobiil, ta ei leia seda ilmselt taskust üles, see heliseb kaua)

“Halloo, okei, helistame!”

“Vot see on sümbolsuhtlemine. Ja just täpselt selline rõõmus ja mitte millegi peale erutunud nägu, nagu sul praegu on, on kinnisusel, kui ta on kujunemas üksinduseks.”

“Mida perset…?”

“Nali. Kannata ära.”

“Mis selle vaste laval oleks?”

“Vanasti vastas sellele sissepoole pööratud hingelaadiga vanem meesnäitleja, kes täidab vastu tahtmist remarki, mis käsib laginal naerda ja kilgata kuni minestuseni. Kas panen edasi, obaduseni välja?”

“Davai, davai, pane!”

“Tead, kujuta ette, et sa oled teatris ja lavalt kaasab sind näitleja etendusse!”

“Ha haa, jube… jube piinlik, täitsa persses… kõnetab lavalt…viimati kaasati publikut vene ajal!”

“Just, sa oled taiplik – siis oli sellel nii karm tähenduslikkus, et selle eest võis kinni minna!”

“Jah, ma tahan seda ohutunnet tagasi teatrisse!”

“Tahad sa teatrisse või kinni minna?”

“Ai raisk, haa, see juba läheb, täisvärk – ohu peale mängimine!”

“Just! Kujuta ette, näitleja pillub laval mänglevalt repliike oma kolleegidega, järsku vakatab… ja hakkab aeglaselt, nagu kapten Kurz Tänapäeva Apukalüpsises…”

“Apokalüpsises…”

“Jah, apokalüpsises, tänapäeval… publiku poole pöörduma. Näitleja hoiab silmi maas, valmistab pilkkontakti ette, hingab pahaendeliselt. Ta pea pöördub ühtlase kiirusega pimedusest täpselt punktvalgusesse. Ta suu on sünge kriips, nagu allajoonitud kohtuotsusel. Ta teab, et sa tead, et ta teab.”

“Mida?”

“Seda!”

“Minust vä? Ma olen toolis kinni, aga tema juba teab ette! Oi raisk!”

“Jah, ta teab, mida ta küsib, aga sina veel ei tea! Tuhat mõtet käib sul peast läbi, ilgemast ilgemat…”

“Süü niblib minus, jah?”

“Kui sa nii ütled…”

“Mis ta küsib?”

“Seda mida sa kõige rohkem kardad.”

“Ma ei tea mida ma kardan, vist surra üksinda ja võõras kohas…”

“Ah nii…”

“Mis ta siis ikkagi küsib?”

“Seda küsibki. Õigemini ei küsi, vaid ütleb sulle – sa sured üksinda ja võõras kohas. Ta vaatab sulle otse silma ja ei pilguta. Näitleja on peaaegu üleinimlik sel hetkel. Seda teeb treening.”

“Joppenbuhh! Kas see ongi obadus?”

“Oo ei. See pole veel obaduse alguski. Näitleja seisab laval, põrnitseb sind altkulmu, läbitungivalt. Sa tajud tema üleolekut füüsilise vastikuseni. Ja ühel hetkel tead oma saatust. Surra üksi, võõras kohas. Ja kõik teised pealtvaatajad on selle surma tunnistajaks. Sa oled võõras kohas ja hetkeks hingeliselt surnud. Sa oled läbi nähtud vastu su enese tahtmist!”

“See on obadus, otse silmaauku!”

“Ei ole, oota, see pole mingi obadus. Aga obadus juba paistab. Oletame, et laval tegu on dramatiseeringuga Houellebecq’i romaanist “Elementaarosakesed”. Tegemist on stseeniga swingerite klubis, kus vananevad peaosalised esimest korda elus tunnevad “mina” kammitsatest vabanemist ja lähedust. Nii üksteisega, kui ka ümbritseva maailmaga. Võib öelda, et sellises mittetraditsioonilises, isegi “madalas” keskkonnas leiavad nad õnne ja suudavad seda ka mõnda aega tänulikult nautida. Aga kuna tegu on dramatiseeringuga, siis on tegu ka draamaga – just õnneliku orgia kulminatsioonis tabab naist südameatakk, ta jääb halvatuks.”

“See ei ole obadus, see on kitš!”

“Suu kinni, süda jahtub ära. Inimene ongi kitš. Teda taastoodetakse ja paljundatakse.

“Ja siis?”

“Sa ei saa aru? Naiskangelane esindas sinu kõige suuremat hirmu – surra võõras kohas, võõraste keskel. Ajapendli mõlemad ulatused võnkusid korraga su silme ees!

“Kas ta sai terveks?”

“Ei, kurat, kuidas sa aru ei saa. Ta suri korraks sinu eest nii, nagu sa kardad ja jäi ellu nagu sinagi. Ja peale seda ei kartnud ei tema ega sina enam surma.”

“Ma ei saa aru mis sellel minuga pistmist on? Ma tahtsin ohtlikku mängu. See pole mingi obadus. See on kõik liiga sümboolne. Keegi peaks ikka kinni minema… rohkem eluline võiks olla…”

“Kurat võtaks, näitleja tõstis sind kõrvupidi surmast üles! Kiskus suu küüntega naerule, saad aru! Ütles sulle, et su kannatused on suures osas sinu enda poolt välja mõeldud. Kas sa kardad veel peale seda surra üksinda ja võõras kohas?”

“Võibolla. Vanamoodne on sul see teooria…Kus on obadus?”

“Palun” – “Õrnus on vanem kui võrgutamine.”

“Kas see on Houellebecq’i obadus või sinu obadus?”

“Olgu vaata seda…”

(Kostab elektrisärinat ja paljude liblikatiibade sahinat, Sigismundi hääl on muutunud interdimensionaalseks. Ta nagu nosiks midagi süüa.)

“Ma hakkan nüüd sulle rääkima psühholoogilisest kinnisusest. Ja sellest, kuidas ma kujundan selle üsna ruttu üksinduseks, kui sa sellest punktist väljapääsu ei leia.”

“Kus on väljapääs?”

“Huvis.”

(järgneb)