IMG_6245Keset seda üleüldist tuututamist ja möllu on ZA/UM vait. Lubage ma selgitan teile, kuidas mulle need asjad tunduvad. Kultuuriga on meil hästi – kultuur on tõusev trend – lisaks juba olemasolevatele stabiilsetele tegijatele nagu Sirp, Looming, Vikerkaar, kõik need TMK-d ja Keeled-Kirjandused, ERRi kultuuriportaalid, neile aiva lisandub uusi. Postimees tegi oma “kultuuri”, väidetavalt parema kui kõik ülejäänud, kuuldavasti hakkab varsti tööle ka uus telekanal, mis teeb asju ainult Eestist ja eestlastele ja eesti meestele on seal sari “Karu kannatused” ! Selline kultuurne kanal. “Nihilistis” käib kõva töö, artiklid muudkui vuhisevad üles. Aga meil – vaikus.

Järjest enam kuulen ühe või teise käest, et “mulle tundub, et ei tahagi enam midagi teha”. Võib-olla istume kõik elu teises pooles aluspükste väel nagu Marlon Brando selles Robi jutus. Vahepeal, kui asjad olid veidi lootustandvamad, kui oli väike hingetõmbepaus enne homoseksi, Jürgen Ligit ja viimast kurba sündmust, siis ma mõtlesin sellest, kuidas inimesed pooli valivad. Mulle tundus siis, et inimesed ei vali pooli mitte veendumuste, vaid armastuse järgi. Näiteks meie oma jobud, nad võivad ju veits nikastanud olla kõik, aga ma armastan neid sellegipoolest. Ma ei jaga enamikuga neist mingeid veendumusi, oh olid ajad! kus saag läks käima nii mõnegi postituse all. Küsitakse vahel minu käest ka, miks ma Sirbis nende poolel olin. Muidugi mitte enam nüüd, nüüd ei ole see enam huviväärne. Mis küsimus üldse – armastuse pärast! Oleks ma ise istunud seal toimetuses, kohvi keetnud ja palka saanud, ma oleks olnud mõne muu joone taga. Sellepärast ära kunagi mõista kohut, sa ei tea, millise poole sa oleksid valinud, kui sa oleksid armastanud teisiti.

Aga praegu on asi nõnda, et ma ei tea enam isegi, keda või mida armastada. Täpselt ühtviisi tüütud ja väsitavad on seisukohad, mis on üpris mõistlikud ja täitsa humaansed ja pealegi lennukalt sõnastatud, nendega, mis on välja valgunud kuskilt inimloomuse tülkamast poolest. Mõlemad tapavad massiga. Valitseb üleüldine hullumeelsuse õhkkond, adrenaliin on kogu aeg laes ja olgu võit või kaotus, sellel pole mingit tähtsust, kohe on vaja uut laksu, et pinge ei langeks.

Üks viimaseid pelgupaiku oli mulle selline aiahuviliste grupp, kus keset kõige suuremat homokisa nemad rääkisid ikka oma sitikatest ja satikatest, kes nende kaalikaid järavad, kuidas mutte ja mügrisid püüda, millal külvata, millal lõigata. Muidugi olid ka seal omad leerid. Pruugib vaid ühel lisada pilt küsimusega “Ei tea, mis sitikas see võiks olla?”, kui on kohe platsis kahte sorti tüübid:

“Mina laseksin kohe kõik Fastacuga üle,” ütleb üks.

“Mina oma aias midagi ei mürgita, kas te tahate oma lastele mürki sisse sööta? Mürk püsib mullas aastakümneid!” tulistab teine vastu.

Sedaviisi võivad nad seal materdada kaua. Nii iga samasuguse posti all. Kuni suurest grupist eraldub väike grupp, kellel sai villand, teevad oma kinnise kohakese, et omakeskis omamoodi aeda pidada ja oma nippe vahetada.

Aga muidu on nad kaunis tsiviliseeritud inimesed muu maailmaga võrreldes.

Eile aga hakkas mulle silma selline kuulutus: “Müüa vutikakat. Kilo hind nii ja niipalju, kojuvedu tasuta.”

Selle lihtsa, informatiivse kuulutuse all aga harunes järgmine mõttevahetus – “Kaka kuidagi kummaline sõna. Mulle tundub see olevat, see ollus, mis on lapsel mähku sees. Vutil, kanal ja vanainimesel tuleb mumeelest sitta ja suurtel lojustel sõnnikut.”

Järgmine pareerib: “Vuti kaka kõlab minu arvates väga normaalselt. Oleneb küll inimese elukutsest ja roppuseastmest on neid sõnu olemas igasuguseid, mida kasutada. Vaevalt, et oleks kena, kui arst ütleks, et järgmine kord võtke oma vanaema sitt ka kaasa, siis uurime seda. Väljaheited ka kena neutraalne sõna.”

“Aga sõnnikut nüüd küll lojustel tagumikust ei tule. Sõnnik on ikka väljaheide koos allapanuga”, lisab kolmas.

“Lindudel polegi sõnnikut, sõnnik ikka rohusööjate loomade oma ja muidugi allapanuga koos. Kanasitt ikka tavaline termin.”


Kujutlesin sellist vaoshoitud ja arukat mõttevahetust ka Pärnitsa tekstide alla… Isegi selline süütu terminoloogiline vaidlus ajas mul harja punaseks. Kohe mitte millegagi ei taha dialoogis olla. Vastanduda ei taha üldse, ega arutada või õpetada… ja eriti ei taha tähelepanu. Tähelepanu, mis kunagi tundus nii ihaldusväärne, tundub nüüd olevat kõige viletsamat sorti valuuta. Seda ausate asjade eest nagunii ei saa. Jube kahju iseenesest, mul peaks varsti raamat välja tulema, oi kuidas olen oodanud seda mõnusat hetke, kus kõik üks päev Mudlumist räägivad, aga praegu, näe, kuidagi lahjaks jääb. Justkui ei pakugi enam rõõmu.

Mina ei tea, mis selle vastu teha. Ma võiks lõpetada õpetlike sõnadega, et tõmmake üheks päevaks nett välja, telekat ärge vaadake ja lehti ärge lugege. Leidke endale kaaslane, soovitavalt selline, kelle saaks kaissu ka võtta, tehke koos süüa, rääkige niisama juttu või minge jalutama. Ärge mõelge sekunditki tõsistest asjadest, ärge mõelge üldse midagi.

Minu pärast pole vaja muretseda, mul on kassid.

Mõnel klapib kassiga väga hästi kokku

Armastuses pole ju iial miskit roppu


Mälu järgi Matti Moguchi sõnadega.