kriksadull
See lugu ilmus ka ajalehes “Postimees“. Või noh, ega ma pead ei saa anda, pole järele vaadanud. Aga pidi ilmuma. Näitus on nüüd viimast päeva peal. Mine vaata järgi. Koha pealt saab ka väga põhjalikke brošüüre ühes Riigikogu istungi protokollide ja kõigega. Ma omale ei võtnud, niisama sirvisin, aga tundus bad ass. Kiwa pani ka feseris laigi peale, laik on ju tõsine asi. Also, ISFAG on aus galerii nimi, ilmselt üks õnnestunumaid uuema kooli asjade nimesid. 

11. septembril 2014 avati ISFAG galeriis Siim Preimani ja Marika Agu kureeritud näitus “Ebamugavad narratiivid”. ISFAG on ehitatud läinud impeeriumi aegsesse söekeldrisse või garaaži, väljapanek mõjub katakombina, mille lõpus asetsevad mälestussambad (nagu mingis arvutimängus, noh). Need on mälestusmärgid viiele krooniaegsele ühiskonnakriitilisele aktsioonile. Alul tundub kontseptsioon veidi lihtne või algeline. Järele mõeldes on ikka nii, ent põhjusega. See on alghariduse teema, meie uuem kunstilugu. Kas seda ametlikus korras antaksegi või kui paljudele, ei tea. Tuleb tunnistada, et aktsioonidest ei olnud ükski täielikuna mu teadvusesse jõudnud, ehkki suurel Meedial on igaühega neist tegemist olnud (ennevanasti polnud suur meediagi nii totaalne, arvustaja elus või siis üldse). Aktsioonid ise tunduvad täna enesestmõistetavatena, ent ei oleks seda teinud toona, kui neid tehti. Samuti oleks nürim elada, kui mingid enesestmõistetavad asjad tänini tegemata oleks. Tekitaks tunnet, nagu “meil ei viitsi keegi kunagi midagi teha”. Et siis, tegu on rahvaharidusliku projektiga lähema ajaloo alalt. Haruldane asi, iseenesest. Enamik kunstiteadlasi elab ja töötab arhiivis ja arhiivile.

Enam kõnetas arvustajat Margus Tamme disainitud Arvo Pärdi kontserdi plakat (aastast 2005), kus Arvo Pärt oli kirjutatud Coca-Cola sildi stilistikaga. Reklaamid said täitsa mõne aja väljas rippuda, kuni jaole saadi ja ära lõpetama hakati. Lõpuks arutati juhtumit suisa Riigikogus. See oleks saanud kõigile väga õpetlik olla. Esitada küsimuse “mis vahe on Coca-Colal ja Arvo Pärdil?” ja “mispärast kõik selle pärast nii närvis on?”ja muidugi ka “äkki me võiksime sellesse fenomeni kuidagi kriitilisemalt suhtuda, tegelikult teavad meist väga vähesed klassikalise muusika kohta midagi?” Inimesel, kes on ise üritanud midagi teha maailma jaoks on Pärdiga seoses see lisanüanss ka veel, et Pärt on ilmselt ainuke eesti soost inimene, kes on “saanud oma asjad”(üldühiskondlik äramärkimine selle eest, kui tegeletakse millegi olulisega, Pärt näiteks sai oma eluajal riigi käest neljamillise maja, milles uuritakse tema loomingut). Isegi ilma eluterve kadeduse ja üldise vastalisuseta võib tekkida küsimus – kuidas see täpselt juhtus, et üks inimene sai oma asjad, ja teised ei saanud. Tunnustus ei peaks olema nii püha asi, et selle tekkimise struktuure kahtluse alla seadma ei peaks. (Tunnustuse kinnistumise mehhanismid on primitiivsed ja näevad välja sellised, et Arvo Pärt ei ole kindlasti dopingut teinud ja et kogu aktsioon on üks häbitu püha ja profaanse kokkusoperdamine. )

Siin võib tuua huvitava mõttelise paralleeli Rainer Jancisega, kes aastal 1990 Metro Luminali esimese albumi nimeks Coca-Cola tahtis panna ja panigi, kui mitte kirjatähes, siis tahtejõuga, sest igaüks teadis, mis selle nimetu ümbrise nimi on. Oma asju ta muidugi saanud pole.

Kiwa projekt – luba küsimine Euroopa Komisjoni maja peale graffiti tegemiseks oli ka naljakas. Toona oli rahvuse poliitiline teadvus alles tekkimas ja inimene võis poliitiliste asjadega tegeleda ja parteisse kuuluda ja keegi ei arvanud, et see oleks palju patusem kui muud asjad.

Graffiti djeela südalinnas jättis suhteliselt külmaks, nagu ka variatsioonid teemal “kunstnik on vaene”. Kunstniku vaesust ei peaks käsitlema muutüübilisena ülejäänud vaesusest. Ja kapitalile ja riigisüsteemidele selgitamises, et kunst tuleb neile kasuks… nõnda saab vähemalt üks pool sellest tehingust tünga ja kõik teavad seda. Universaalse vabaduse fragmendid tuleb sisse nõuda või välja petta. Samas, kunstnike eneste jaoks võib seal ollagi midagi. Taas on registreeritud olukord: oleme vaesed. Raha hävitav Ene-Liis Semper tundub ka mage, juba Oru Pearu pani kümnerublasega piibu peale tuld. Sama raha eest vara hävitada, oleks palju tugevam sõnum. Niisama, avalikult või salaja iseoma loomingut hävitada, tugevam sõnum, iseoma karakterile sotsiaalselt jalg taha panna, tugevam sõnum. Ega Semperil käibki mäng põhiliselt visuaali peale.

Näitust võib vaadelda ka kui harjutusi ühiskonnaks olemises. Täna me oleme ühiskonnaks olemises juba vilunumad. Aeg on küps ühiskondlikkuse kategooria kriitika jaoks. Näitus on avatud 5. oktoobrini, esmaspäev-teisipäev näitus avatud ei ole.

P. S. Mauistlik kultuurikriitik Ivar Pikker on öelnud “Pärdist halvemat ei ole”. Robert Kurvitz on jällegi märkinud, et “Absoluutselt mitte ükski ennast tõsiselt võttev akadeemiline muusik ei kuula Cage’i, Reichi ega Pärti. Minimalism on filmimuusika”. Samuti tuleb üles öelda, et Pärt on oma kuradi asjad isegi minu vaatenurgast saanud. Kui ma oleks see Pärt ja siis Blixa Bargeld tuleks ja laulaks mu asja peale, nii et sellest saab normaalne popplugu, siis ma leiaks et mu sitt on asja ette läind.