vlcsnap-16216385


Ega väga ei kiskunud kirjutama, aga kuidas sa jätad tegemata, kui oled kord aastas jälle teatrisse sattunud. Ja veel niiviisi hiilivalt, patuga pooleks, suurejoonelisele esietendusele, kus viina ja veini voolas kui jõena ja teatritükk oli ainult soojendusbänd.

Millest me räägime, kui me räägime Barbarellast? Silma jäänud paar kajastust on olnud üdini kiitvad. Kas hakkan jälle vinguma nagu tavaliselt, seda pealegi oludes, kus ilmuvad ainult minu ja Taavi postitused? Ometi on Taavi mulle ja sulle ja meile kõigile püüdnud juba aasta otsa puust ja punaseks teha, mis see kaasaegne teater on, et ära sa siit tule midagi otsima, ära ütle, et ma ei saanud targemaks või seda ma teadsin juba enne või lootma, et teatrimeeskond su räpased meeled korra puhtaks viipab oma katarsisega.

Von Krahl on armastuse lainel ja selle ma kiidan heaks, et ta oma erinevad etendused mõtteliseks tervikuks seob, andes erinevaid vaatenurki keskpõrandale kokku. Rõõmustage, oo vaatajad, selles tükis näete armu helgemat poolt, sellist naljakat ja tühist, lustlikku.

Ei tähenda midagi, ei pane valusalt ohkama. Vaatad ilusat tüdrukut ja tavalist tüdrukut ja pärast, näe, ilus ja tavaline ulatavad teineteisele käe! Kui ma üleüldse mingigi sõnumi suudan välja kaevata sellest suurejoonelisest vaatemängust, siis on see midagi sellist: Ära põe! Armasta seda, mis sulle on antud, armasta iseennast sellisena nagu sa oled, löö pisut üleaisa, see pole patt, rõõmusta, imesta ja uuri, vaata mis värki su eluteel juhtub, võta sellest niipalju kui saad, mida ei saa, seda ära kahetse, mis on, seda naudi. Armasta nagu laps, kartuseta ja uudishimuga.

Etendus algab korteripeoga, kus sisemiselt krampis inimesed ennast odava džinniga vabastavad. Noh, selline eluline, piinlikuvõitu. Ja siis, tolksti, nagu eitea kust hüppab sisse Barbarellast pisuhänd. Süütu vambitar, sametine pehme kass. Aga no ma muidugi vaatasin selle päris Barbarella ka ära, et saaks aimu, mida ja kuidas siin adapteeritud on. No ikka on. Mitte et Roger Vadimi film oleks kuidagi filosoofilisem, aga tundeskaalad on ikka üsnagi erinevad. Fonda kosmosetüdruk ei ole üldse nii rumaluke, tema ei väänuta käsi ega kenitle, et võrgutavam paista, ta pole justkui teadlikki oma sütitavast jõust. Ta on see naine, kelle nimi on kiusatus. Krahli Barbarella oli rohkem selline litritega ülepuistatud revüütüdruk, kui ta lokid sirgu vajuvad ja meik maha võetakse, siis ta on tavaline, pisut ähmi täis ja segaduses inimloom. Mõni ime siis, et ta selle lastud varesega nii kergesti sõbraks saab.

Mu lemmikmees originaalbarbarellas on Pygar. “An angel does not make love. An angel is love.” Ja pärast mõningaid vastikuid juhtumusi ning väärkohtlemist ikka sama malbe Pygar vastab Barbarella küsimusele, miks ta aitab seda, kes talle halba tegi: “An angel has no memory.” Fuck you, käitumismustrid! Siin on armastuse võti! Ega ilmaasjata ei öelda kohtlaste heategijate kohta: “Sa oled ingel!”

Lavashowd kiidan. Kujundus väga hea, kohe tõesti hea. Ega näitlejate kohta pole ka pahu sõnu öelda. Nad olid armsakesed, mõned tundelisemad kohad mängisid välja nii, vaata et pisar silma ei tule. Tunnevad oma tööd, oskavad pausi pidada, pinget kruvida. See puudutamise koht. Mis võis olla selle etenduse kõige liigutavam ja piinlikum koht. Ma pole päris kindel, kumb.

Laulu ja möllu saab ka kõvasti, välku ja müristamist, silmale on palju ilusat, peale midagi rasket ei ole, kokkuvõttes soovitan. Ikkagi vaheldus sellele üldisele masendavale armufoonile, kus domineerivad kannatused, piin, petmine ja meeleheide.

Väga tõenäoliselt lähen ma kunagi veel teatrisse, nagu mul ei oleks üldse mälu.