Sunday, November 30, 2014

Inimeste Mait

honore-de-balzac1
Mait Vaik „Tööpäeva lõpp“, 2014, Puiestee 

Mait Vaigu „Tööpäeva lõpp“ ei ole kerge lugemine. Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad jätsid pooleli, ei suutnud lõpuni minna. Samuti on olnud kuulda väga kiitvaid hinnanguid. Püüan nüüd natuke uurida, mis lood selle keerulise, raske raamatuga teoksil on.

Ka mulle oli selle raamatu lugemine ja vaimne vastuvõtt raske. Kõigepealt häirib süvenemist tugevasti, et raamat on üsna silmatorkavalt läbi toimetamata, nii stilistilisel kui keelelisel tasandil. Iga natukese aja tagant tahaks kaane plaksuga kinni lüüa ja vihaselt nuriseda: “No kas tõesti ei leitud toimetajat? Miks nii armetult vigu täis?“ Tahaks võtta hariliku pliiatsi ja tekstid enne korda teha, kui mõttega edasi lugeda. Ma tõesti ei liialda, isegi kui toimetaja on ka 70 protsendi ulatuses tööd teinud, siis tegemata jäetud 30 protsenti on ka liig mis liig. Pole aus välja lasta raamatut, mille kirjavigade loetelu täidaks ilmselt mitu lehekülge.

Olen ise mõningaid Maidu tekste toimetanud ja tean, et tegu on natuke jäärapäise ja tavaarusaamu eirava autoriga, kes võib ka üsna arukad parandusettepanekud vaidlustada, näituseks juhtisin kunagi tema tähelepanu asjaolule, et asesõnade ja ainult asesõnade kasutamine teeb tekstist arusaamise raskeks, eriti kui juttu on mitmest temast. Samasugune täielik segadus valdas mind jutustuse „Mees” puhul. Püüdsin neid meeles kuidagi tähistada, nimetades neid mees astmes kaks, mees astmes kolm ja nõnda edasi. Kuid. Säärane mittearusaamine tuleneb ka üsnagi suurel määral lugeja laiskusest. Kui ma raamatut teist korda lugesin, siis sain ma üsna paljudest asjadest märksa ladusamalt aru. Ja Maidu toonane vastuväide, et las olla nii, ei peagi kõigest aru saama, las olla segane, oli korraga juba täitsa okei. „Gruusia film“, mis esiti tundus no nii jabur, ebaloogiline, arutu, et ma selle sonimise kategooriasse paigutasin, osutus teistkordsel lugemisel täiesti respektaabliks olukirjelduseks. Küll pööraseks ja pentsikuks, aga mitte ilmvõimatuks.

Mis aga kohe ennast läbi puurib, esimestest sõnadest saadik, on selle jutukogu karm ja halastamatu psühholoogiline realism. Sest tegelikult toimub kogu tegevus tegelaste peas. See, mis raamatus näha on, on vaid ajuostsillograafi üleskirjutus välisest maailmast. Tundub üleinimlik ja hirmus, et keegi suudab neid peasiseseid ebamääraseid, vastandlikke, ekslevaid impulsse sellise täpsusega registreerida. Kirjanikul on tõesti iga hetk sekunditeks needitud, ja need sekundid on dokumenteeritud närviraku tasandil. Motiivide, ihade, kadeduse, enesehaletsuse, hirmu, arguse, kuraasi, armukadeduse, pettumuse, lootusetuse, hüljatuse, meeleheite, valu, uhkuse – kõigi inimloomuse pindmiste virvenduste ja alateadlike, sügavale peidetud soovide rägastik. Moodne Balzac kirjutamas oma 40-aastast naist, Šagräännahka, stseene maaelust, provintsielust, elust Tallinnas.

Veel kummastavam on see, et autor suudab elada ühtviisi hästi nii mehe kui naise peas. Nagu bodysnatcher, lihtsalt läheb ja võtab üle, nii ongi. Mõju on sedavõrd võimas ja vahetu, et esmalt ei kahtlegi, kas säändsed inimesed on ka päriselt realistlikud, kas tegelikult ka selline sisekõne-monoloog võiks kellegi peas aset leida, ilma et ta kohe hullumajja ei sõidaks. See on nii tõeline, nii reaalne, nii päris. Kui ennast sellest lummusest lahti rebida, siis jah, võib möönda, et tegelikult on karakterid karikeeritud, ehk isegi klišeelikud. Või kui soovite, arhetüüpsed. Et parasiteeritakse nii mõnigi kord kulunud mallidel, aegunud ettekujutustel. Selliseid tunde-ja kireolendeid, neid ehk ei ole pärismaailmas lugematul arvul. Õnneks me ei teadvusta endale igal sekunditeks needitud hetkel, mida ja kuidas me tunneme. Jumal tänatud.

Aga ikkagi ma nimetaksin seda raamatut psühholoogilise realismi tippteoseks. See on nagu mingi freudistlik raviseanss, mis küll ei vabasta sind mitte millestki, aga tekitab sellist valu, et lausa keerab sees. Mõni ime siis, et osa lugejaid ei ole valmis seda välja kannatama.

Võtame lühidalt jutustus jutustuse haaval. Esimene, „Armukadedus“, ongi see, mis ta on, patune tunne. Kolmel napil leheküljel lühike vinjett, mis kirjeldab samm-sammult võõraks-jäämist, kahtlustamist, hirmu, hoolimatust, vabanemisrõõmu. Ikka need samad mittenimetavad sõnad isiku kohta, tema, mees, naine, teise mehe kohta on leiutatud sõna klient, noo-jaa, olgu. Võib-olla see mittenimetamine, isiksuste vältimine igas plaanis teebki need jutud nii üldiseks, justkui kõigile kehtivaks. Võib-olla oleks selle väljatoimetamine tõepoolest viga.

Järgneb jutustus „Naine“, mis võtab kokku kõigi internetifoorumite petetud naiste lood, kõik mahajätmised, kõik üksindused, kõik haledad katsed taas naiseks muutuda, ahvatleda, uuesti alustada.

See jutt on puhas klišee, stampide stamp, absoluutne üldistus. Keskealine, kuid veel kena naine kahe lapsega saab maha jäetud pimestavkauni noore ingelliku ja elusa ilu pärast. Kurb muidugi. Tõesti kurb. Ma olen päris kindel, et selles jutus ei ole ei liialdusi ega valet, on mitmeid arukaid psühholoogilisi tehnikaid kaotusest ülesaamiseks. Õpikutekst hüljatutele. Õnneks, ma ütlen õnneks ei ole kõik nii emotsionaalsed, nii haavatavad, nii jalustlöödavad. Või siis nad ei tunnista seda endale.

„Gruusia film“ – see alguses täieliku mentaalse kaosena paistnud tükk moondus mu peas hiljem Marc Chagalli unenäoliseks maaliks. Mustlased, hobused, kerjusjoodikud, auravad pajad, vorstivarastav koer, mingi imik! Täiesti sürreaalne imik, ja muidugi grusiinid, vein ja sigaretisuits…ning maailmalõpueelne ilm libeda jää, musta lume ja lõikava tuulega. See on diletandi kirjutatud geniaalne jutt. Ning selles võtmes hakkasin nägema ka ülejäänud kogu. Diletandist geenius, sellest sünnib iseäralik pinge, balansseerimine kohutavalt halva ja kohutavalt hea vahel, ja tõesti, mida saab üks toimetaja siin teha? Toimetad ühe välja, kaob ka teine. Väga keeruline juhtum, nentisin taaskord.

Kogu pikim lugu „Mees“ jäi mulle samuti alguses hoomamatuks, mehed läksid sassi, kes on kelle isa, vend, poeg, kelle naistest parasjagu juttu ja nõnda edasi. Aga umbkaudu on asjalood sellised: mees1 on edukas , perethoidev, kuuekümne ligi vanakooli mees, ühe pikaajalise kindla armukesega. Tal on vend, mees2, kellel pole nii hästi läinud, endine pillimees, invaliid, joodik. Meenutuste läbi on kohal ka mees4, nende isa.Ning mees3, mees1 poeg. Sekka lööb ka mees5, kes oli mees2 tuttav joomasemu. Mees6 võib tinglikult nimetada mees3 poega. Too tähendas mees1 väga palju ja kui mees3 oma naisest lahku läks, oli mees1 väga, väga pettunud, et poeg ei osanud peret ja oma poega hoida. Ikkagi mehed, nimekandjad, vereliin. Täiesti suguluseväliselt on jutus ka mees7, vaimulik, kes mees2 siitilmast hea sõnaga ära saatma peab, on vist nii?

Nüüd naised. Mees1 naine on mõistagi naine1. Mees1 armuke on naine2. Mees1 venna, mees2 naistuttav on naine3, tal on oma monoloog, ta on tähtis. Mees2 korteri välja petnud naine on naine4. Mees3 mahajätnud naine on naine5, tema pettunud sõbratar on naine6. Kõigi nende tegelaste vahel on keerulised hingelised sidemed. Väga, väga keerulised. See on tegelikult üks päris põrutav jutt.

„Iga hetk on sekunditeks needitud me ajas“ – armastusest, ihast, hingetühjuse täitmisest teise inimesega, null-tüdrukuga, milline suurepärane kujund. Materjal, mis ei avalda vastupanu, mis vormub just sinu hingeaugu kujuliseks, narkootilise toimega, tabamatu ja samas kättesaadav. Vanatühi ise neid võtaks, neid nulltüdrukuid ja nende kundesid!

Tonaalsuselt veidi kogust väljas, „Kõtuke“, midagi, mis püüab olla humoorikam, nagu naljatlev, inimlikku armetust pilkav. No mis ta nii väga humoorikas ikka, läbiv mõtisklus on: „Ära oleks pidanud ennast tapma“.

„Tööpäeva lõpp“, nimilugu, ei avalda mulle erilist muljet, see on nending, kirjeldus, halli lörtsise argipäeva lõpul linnasüdames ringiliikuvatest inimestest. Väga erinevaid inimliike on silmatud, ja neile on kõigile veidi liiga tehtud. Kirjaniku ja ühiskonna poolt.

Kogu viimane jutt „Puhtus“ raksab kõige raskemalt. See raksab nii valusalt, et lihtsalt hing kinni. Lugege.

Lugege Mait Vaiku. Kui esimene kord vastu hakkab, proovige uuesti. Lugege aeglaselt. See on päris hull raamat, seda ma ütlen. Täis dostojevskilikku ängi inimeseksolemise pärast, üdini tõsine, lapsikult aus. See logiseb mitmest kohast, on ebaloogiline, vahel segane, omadega puntras, aga ta on võimas. Selle raamatu keel on ajuti hüpnootiliselt, tüütult aeglane, süüviv ja kirjeldav, vahel ehmatavalt täpne ja tabav, selge ja läbinägelik. Siin on igat.

Kõik mida see mees vajab, on geniaalne, sünergiline toimetaja, kes suudab hoida balanssi metsiku, taltsutamatu ande ja diletantismi vahel.



Lisatud link viib Martini arvustusele Jussist ja vendadest http://www.zaum.ee/2013/09/mait-kutsus-seda-oma-jussikeseks.html

No comments:

Post a Comment