Friday, November 28, 2014

Mis nimi see selline on – Snark?

snark
Peeter Sauter “Snark” 72 lk, 2013, Kirjanik OÜ

Kui ma olin seda raamatut käes keerutanud ja kümme minutit üritanud tulutult kestast välja koukida, siis küpses minus otsus – kirjutan, muidugi kirjutan sellest. Kuidas sa jätad kirjutamata raamatust, mis osutab nii kõva vastupanu enda lugemisele. Korraks mõtlesin, kas pean selle kalli üllitise ümbrise katki kiskuma, et sisu kätte saada. Aga lõpuks pika nokerdamise ja nihutamise peale sikutasin ikka välja.

Siis ma jõllitasin teda, algas kuskilt suvalisest kohast. Ringköites, või on selle nimi rõngasköide või spiraalköide, igatahes saad sa lehti keerutada nagu karuselli. Võid panna laua peale püsti lahtiselt nagu lille. Numbrid olid juhuslikud, tundus et eriti palju on lehekülgi number 10 ja 3 ja 17. Keerasin lehti ja otsisin, kus algus on. Algust polnud, hakkasin lugema kohast – kas kastanipuult nõuab keegi, et ta kannaks igal aastal uusi ja enneolematuid mune? Mul oli arvuti katki, eks ma muidu oleks seda lugemist veelgi edasi lükanud. Lugesin siuh läbi, mõtlesin mõnda aega, aga kirjutama ei hakanud. Mulje oli päris vägev, teadsin küll, et pean teist korda veel ringi peale tegema, aga väga ei tahtnud. Kartsin, et esimene tunne kaob ära ja läheb meelest ja hakkan mingeid tehnilisi asju otsima, et kuidas tehtud ja miks tehtud.

Esimesest muljest mäletan, et oli kuidagi pime ja sünge. Nagu oleks keegi kappi kinni pandud ja krõbistaks seal. Või et kuskilt tuleb mingi hääl ja sa ei sa aru, mis seda häält teeb. Hirmsasti ajab närvi, kui on arusaamatud helid. Valguse ja varju piirimaadel hiilib Snark. Mis nimi see selline on, Snark? Kas see on kuidagi tähtis, peaksin ma seda teadma ehk googeldama, et mitte loll olla? Mis selle ninasarviku nimi oli Kiplingi jutus, kes tahtis pärslase kooki ära süüa? Ja pärslase mütsi peal peegeldusid päikesekiired suurema kui idamaise hiilgusega? Ei, selle nimi oli vist Stork või midagi sellist. Carollil oli midagi ka siukest aga miks peaks mm, surnud mees võtma muinasjutulooma nime omale? Minu meelest see pole tähtis, mis nimi see selline on – Snark. Kuigi miks sünge? Lausa keset päist päeva ja Võidu väljakut kõnnib ringi veidra varjuga mees. Midagi hirmsat ei juhtu. Peale selle, et võib-olla juhtub see kõik uuesti. Sest ei ole midagi hirmsamat, kui sa ärkad ikka jälle uude unenäkku, mis on täpselt sama.

See on kõik üks kunstiprojekt, otsustasin omas meeles. Raamatu ümber võiks öelda on sark, sark, mitte snark, mis hoiab surmalõhna koos, ei lase sel välja imbuda. Või nagu kole koletisteraamat. Sees on tuššijoonistused, ega sa väga ei vaatagi, mis seal peal täpselt kujutatud on, aga silmanurgast sulavad need kirikutornid ja luukereluud tekstiga kokku. Ega ma ju alguses ei vaadanud seda ka, et kaane peal on omaenda saba näriv madu-uss. Ja et kaane seespool küljes, selle puusärgi sees, kuhu peab niiviisi kiikama ja seda sõrmedega lahti painutama, seal sees on kõik vastused, juhul kui sul lugedes küsimusi tekkis. Mul tegelikult ei tekkinud, ja minu meelest olid vastused ülearused. Ma ei küsinud endalt, kas see ongi siis see ilus kirjandus, kui surnud mees kepib ennast surnuksnäljutavat naist, kes on pealegi kõhn nagu piitsavars. Või need paar teist kohta, mis seal olid.

Sest olgugi et võib-olla on Peetri naise nimi Laura, see võib olla juhuslik kokkusattumus. Ah ongi Peetri naise nimi Laura? Aga kui seda loeb keegi kahekümne või kaheksakümne aasta pärast, või keegi loeb seda Boliivias või Astrahanis, mis ta selle teadmisega peale hakkab? Kuidas kirjutada üldse iskilikest asjust? Nii kirjutadagi, ainult isiklik saab kõigile korda minna. Just läbi selle ülima isiklikuse saavutatakse täielik isiksusest lahtiütlemine. Mina usun, et on selline mees, Snark, kes enam väga midagi ei tahagi. Kellel pole eesmärke, kohustusi, soove. Kes tahtis vaba, tühja, mõttetut aega. Alati oli tahtnud. Ja kui ta kord sellise aja saab, elu ja surma vahemaadel, kisub teda ikka vanast harjumusest nende poole, kes olid talle lähedased, midagi tähendasid. Inimene pole ainult tema ise, ei elus ega surmas, ta on mitmete inimeste segu, sümbioos, sellepärast pidi osa Laurast surema koos temaga, see on ju päris loomulik. Ja osa temast jäi elama, koos Lauraga, selge see.

Kui ma seda teist korda lugesin (sest jah, ma lugesin teist korda ka, otsisin alguse üles, lappasin igatpidi, panin tikke järjehoidjateks), tekkis mul korraga irreaalne tunne, et see on teistsugune lugu. Et lugu muutub. Ma jäin korraks isegi tõsiselt juurdlema, kas nad on saanud teha kuidagi nii, et tekst muudab ennast. Mingi vägev illusionisti trikk. Uued tähed ja sõnad. Aga ei, see tuleb sellest, et kui sa alustad teisest kohast, siis saad sa natuke teistsuguse loo. Natuke teise unenäo. Ah Boojum ise? Siis ikkagi Carroll. Ja jube selge tunne tekkis, mis tunne on teha suitsu, kui enam eriti ei taha või võtta viina, kui enam eriti ei taha. Aga harjumus, see kaob kõvasti hiljem kui tahe või vajadus. Harjumus, see ongi kineetiline kunstiteos, liigutused ja rituaalid, täpsed ja turvalised, alati korduvad. Ei ole tõesti paha, kui inimese ainus soov on pudel viina. Selline inimene palju kurja ei tee, Märt ütles nii. Ja ma usun teda. Suur vabaksaamise soov on meis, aga millest vabaks, kui vabaks, seda piiri ei oska me määrata. Ons nõnda parem, kui enam midagi ei soovi? Isegi soovidest vabaks? Kas oleks siis Snarki käsikiri, kui ta veel Peeter oli, sellest paremaks läinud, kui ta oleks ausam ja vabam?

Vot mine võta kinni. Võta väga palju tavalisi asju, kirjuta nad täitsa tavaliselt üles, mõtle tavalisi asju, tee tavalisi tegusid – mina usun, et see kannab head vilja. Võid kirjutada täitsa ebatavalise raamatu nii, sellise nagu Snark.

Mis puudutab seda, et tegu olla ulmeraamatuga – lendav inimene, vaimude ränne, salapärased käsud – no kes ei oskaks lennata? Või oma peas rännata sinna ja tänna? Kas mitte ka siin, elus olles, ei ole meil voli liialt sekkuda? Sest kui nii vaadata, ärkan ma niigi igal hommikul samasse unenäkku, istun sama laua taha, joon samast tassist kohvi. Tõsijutt, mu öödes on võimalusi, mida mu päevades pole. No ja see tutvustus, millega nad raamatupoe leheküljel lagedale tulevad: luul kire kammitsaist, selle kohta ma ei oska sõna võtta. Olin päris põrutatud, kui seda lugesin. Kire kammits! Iha! Armukadedus! Vaat kus lops, mõtlesin. Miks ma seda ei näinud. Nägin suurt, vaevuhelendavat tühjust, kus sees ulpisid mälestuste ja tegudekillud, saabuva rahu vaevalist algust.
 
See arvustus oli algselt kirjutatud Vikerkaarde, saatsin maikuus ära. Siis see tolknes seal kuid ja kuid, sest pidin teda paremaks tegema, aga ei osanud. Kuidagi ei osanud sisse panna arvustamisekunsti kolme tähtsat komponenti – kirjeldamist, tõlgendamist ja hindamist. Kuidas sa ikka tõlgendad karaktereid, kes on peaaegu omadusteta, sellised vana-aja inimesed, kellele meeldib suits, viin ja suguelu. Ei osanud asetada laiemasse kultuurikonteksti, isegi Sauteri enda teoste konteksti ei osanud, sest pole neid teisi suurt lugenudki. Sestap ilmub see lugu nüüd siin.

P.S. Raamatut kesta sisse tagasi panna pole võimalik! Täielik ämber.
P.P.S. See maksab poes nüüd 8 eurot, mina ostsin 18ga. Jälle ämber.

No comments:

Post a Comment