fantasy-spontaneous-combustion-incinerate-images-named-wallpapers-77747
Tere Sigismund,
Mis on halba selles, kui etendus aitab vaatajat edasi samadhi seisundi saavutamise suunas? Mitte, et minu seisukohad sellest oluliselt muutuksid, kuid siiski oleks huvitav teada Teie kui paberitega näitleja arvamust.

Nobody,
amatöörnäitleja Linnutee Galaktika kultuurimajast


Aitäh kirja eest, Nobody.

Täpsustame siiski pöördumist – milliseid pabereid Te silmas peate? Siin võib kergesti kalduda vastuse väärikuse küsitavusse. Mul ei ole “pabereid” ei ühes ega teises mõttes. Olen elu jooksul korduvalt näitlejaks kehastunud. Nii ameti, kui kutsumuse mõttes. Pole löönud risti ette ka svammist loomapead pähe pannes, et näpuotsatäit raha saada. Samas olen müsteeriumide käigus ennast rituaalselt vigastanud nii füüsiliselt kui psüühiliselt, teades väga hästi, mida ma teen. Paber seda välja ei kannata. Mul on igasuguseid pabereid, Nobody. Ka neid, mis pimeduses helendavad ja mida loetakse kogu kehaga! Jäägem vestluses paberitetuks. Soovin vastata autodidaktina, sest tahan jääda üliväga subjektiivseks ja rangelt isikliku kogemuse piiridesse. Kuid asja juurde.

Samadhi, kui meditatiivse keskendumise aste, on populaarse seisukoha põhjal etendaja pärusmaa. Mina aga ütlen, et see kohustus kehtib ka vaatajale! Šamanistlik käsitlus näitlejast meeldib mulle, kuigi südamelähedane on pisut kergemeelsem, diferentseeritum näitlemistaid. Eriti selle viimane ülemine ots – “peaaegu näitlemine”. See näitlemistiil nõuab samadhi-tasemel keskendunud vaatajat.

Ütlen täiesti ausalt – selles pole midagi halba! Iseasi on see, et “tõuge” saab toimuda ainult siis, kui mõlemad osapooled on samadhi‘ks küpsed. Ehk siis samadhi nõuab võrdseid partnereid. Vajalikul määral keskendunud vaataja vajab edasi liikumiseks samaväärselt keskendunud ettenäitajat. On paratamatu, et selliseid kohtumisi sünnib harva, aga sünnib. See on fakt.

Vaataja ja esitaja keskendumismehhanismid on sarnasemad kui arvatakse. Kui rääkida sellest salapärasest, mida näitlemise kunstiks nimetatakse, siis on alati probleem sellega – kust see algab ja kuhu lõpeb. Pakun oma isikliku mõõdupuu avalikuks kasutamiseks. Oletame, et näitleja tuleb lavale, et olla leegitsev tuli. Ta elab sisse ja väljendab tuleleeki sisendusjõulise silmavaatega. See pole veel kunst. Ka mina suudan seda. Näitleja lisab sellele brechtiaanliku kehastumistaiu – ta liigutab käsi, mis imiteerivad leeki. See pole veel kunst, ka mina suudan seda. Kuid nüüd algab see, mida saab nimetada näitleja ainulaadseks panuseks – ta ei lõpeta oma tegevust, kuigi see on täiesti arutu. Ta vaatab sind üksisilmi ja liigutab käsi ja ei lõpeta oma tegevust. See, kui kaua ta suudab seda tegevust ilma häbist kokku vajumata jätkata, näitab samadhi astet.

Lugupidamisega,
Sigismund