RV2uz2H
(Sigismundi pealkirjastamata märkmetest)

/—/ Istusin maal, lõkke ääres. Kass istus kännu peal ja vaatas tulle. Ta hakkas vaikselt rääkima: “Mis minusse puutub, siis heameelega tutvuksin teatriga, mis oleks nagu…peaaegu. Peaagu teater. See ei ole päris olematu teater. Olematu teater on teatri vundament. See on mees, soovitavalt luukerekostüümis, kes tuleb tühjale lavale ja ütleb: “Siin, siin ja siin näete te asju, mida siin ei ole”. Kassina tahaksin ma tegelikult näha, kuidas need asjad, esemed või inimesed tasakesi materialiseeruma hakkavad. Kerkivad poololekutesse, ei moodusta tervikuid ega simuleeri lugusid. Eelnevad kujutisele iseendast. Muidugi, ninatark olles võib öelda, et igasugune teater on peaaegu… aga mitte seda ma ei mõtle.

Ma mõtlen kuidagi nii, et selle teatri vorm kujuneb teadmisest, et valu ja vale on osa elust, mitte hirmus avastus, millest peaks kohe ühe “tüki” tegema. Draama kui selline on keeruline tee juba iseenesest. Draama taastoodab valu – tead ju isegi, alguses räägitakse tühjast-tähjast, et soodne pinnas tekitada ja siis järsku, ootamatult, tõmbab draama sul pinna jalge alt ja hakkab ribidel trampima – “Oled halb, oled siga, oled ebaõiglane.” Ega asjata Buddha ei soovita sinusugustel näidelda. Sa oled varsti paratamatult nagu timukas. Õigluse töörist, hambad ristis ja õudusest krampis. Seda tööd ei saa teha nagu asjatundja või ekspert, see oleks igasuguse inimlikkuse loojang. Sedasi elades ei saagi sul olla ei sõpru ega kolleege.

Ma usun, et peaaegu teater pole sellepärast päris teater, et ta ei mõista kohut ega jaga õigust, aga ei ignoreeri ka vastakaid tundeid elu vastu. Muidugi, et eesmärk oleks silme ees, peab sidemega mutri ette viskama. Mingit haava peab lahtisena hoidma. Kuhugi peab joone tõmbama, enda ja teiste vahele, sest ega sa mingi koer ei ole, kes igaühe jalga kargab. Mõtle hoopis väiksuse peale. Suur on nagunii kõvem timukas, kui sina iialgi suudad. Mõtle mitte vaese, vaid igas mõttes piiratud teatri peale. Sellise teatri peale, mis on nagu sinagi, oma kehas vangis, mitte vaatemäng suurel areenil.

Ja kui sa lihtsalt hipilaagriga ei lepi, keskendu ainult paarile küsimusele – vastuoludele ja ambivalentsile näiteks. Muutu päriselt haavatavaks, loo olukord, kus sind saab naiivsuse pärast välja naerda. Anna mulle põhjus sind vaatama tulla. Ma tahan jagada täpselt samapalju kui sina. Ma ei häbene, et tahan silitusi. Usu, mu hirm maailma ja elu ees on sama suur kui sul. Aita mul see alla neelata või välja sülitada, mitte ära süüdista mind, et mu suu haiseb. Ma olengi oma loomu poolest endassetõmbunud ja räägin väga harva. Jah, ma olen üksildane. Jah, mul on sõpru. Seda vastuolu on küllalt raske taluda ja seletada. Sama raske vaadata ja vaimustuda. See pole ka mõte, mille pärast barrikaadidele minna. Ainult siis ehk, kui elust täiesti villand on. Ma tunnen näiteks, et mul on kurb vaadata, kuidas hapraid kogemusi või õrna kohalolu lugudeks pakendatakse. Saan aru, et hirm mõistetamatuks jääda on sama suur kui surmahirm, aga mina olen sellega leppinud. Olen kass. Mina suudan vaadata, kuidas elu talumatu kergus oma mõlema palge urust välja torkab. Ma ei tahagi, et ta üleni välja volksab ja laval suureks kujundiks vormub. Suur kujund tuleb ükspäev niikuinii, aga parem hiljem kui varem.

Proovi teatriludiitlust, kui sa üldse ilma kolistamata või suurelisuseta hakkama ei saa. Võta Ted Kaczynski appi. Muidugi mitte päriselt, vaid teatraalselt. Siingi on juba talumatu vastuolu. Kaczynski soovis liikuda tagasi kõige lihtsama elu juurde loodusega harmoonias. Talle võis tunduda, et lõplik üksindus tähendab seda, et sinu eest unistavad masinad.Tal ei olnud mingit optimismi, et tema tegevus paneb inimesi teisiti tahtma. Kõik, mida ta soovis, oli protsessi pidurdada. Anda inimkonnale lihtsalt mõne päeva või nädala unistamiseks rohkem.

Aga  sina  ole optimist-kaczynski. Mõtle, et masinad tulebki unistama panna. Näita neile asju, mida nad näinud pole. Unista nende eest ja kasuta vahendeid, mida nemad kasutada ei saa. Jäta lavale uuesti ainult kaks juhet, kui sedagi. Ka Kaczynski kasutas ühiskaonna hüvesid, postiteenust. Ühest traadist tuleb elekter mis toidab lampi ja teine traat toidab helipulti. Mõtle, et oled kujundiludiit, laheda atmosfääri ludiit, kvaliteediludiit, vahtulöödud loo ludiit. See ongi sinu naljahomunkulus, teatri-unabomber, kes tuleb ülevalt alla, härradele kirjakest kätte tooma, komistab ja kukub.

See on väga raske ülesanne, aega kinni hoida, et vesi liiga ruttu üle pea ei tõuseks. Lahedus ja diplomaatia saavad igaühe varem või hiljem kätte. Enneta lahedaks muutumist, et jõuaksid tegeleda olulisega. Tee ruumi asjade sündimisele, mitte nende demonstreerimisele. Ole peaaegu. Ole illusioon. Ole olemas.
Sellest viimasest tegelikult piisab. Ülejäänuga vaata ise. Aga enne igasugust suurelist teatrijuttu kaasajast, mine otsi oma sõbrad üles.”