DSC_1866

Ehk kuidas ma üle viie aasta jälle kunstnikuks hakkasin.

Paari nädala pärast on näitused, on suured ja väikesed näitused. Need omakorda jaotuvad näitusekesteks.

See kuidas keegi hakkab kunstnikuks ei ole eriti in, või nojah kui sa oled eluaeg raamatupidaja olnud ja näiteks rahapesuga tegelenud, siis on su kunstnikupõli roosiline, ainult sa ise ei tea seda.

Noja otsustasin kunstnikuks hakata jälle, mis teha, siis kui lõpetasin, keerles kogu kunst kaasaegse Purgi ümber, nüüd aga kui Telliskivi kvartal õitseb nagu roosinupp või õigemini… underlined kanepiõis mu väikseses jupisüdames, sest on ju aru saada, et Telliskivi kvartali ehitusega tegelejad ei tegele koosolekutel ainult skeemide ja tulpadega. Seega otsustasin ka kunstnikuks hakata.

No nagu mainisin on kunst ja siis on kunst, kõik teavad seda, see on nagu õpetamata tähestik, tähed on suvalises jadas, aga samas kõigile mõistetavad.

Istusin bussi ja sõitsin maale, päris maale, sinna kus kitsad teksad on poes veel müügis. Värvid ja muu selline tüütu aksessuaar, selle muretsesin ka, igaks juhuks, äkki hakkab meeldima. Maalimine ma mõtlen. Porgandile sitaauku teha ma oskan, see on see plaan B, siis kui midagi välja ei tule.DSC_1862


Maja, kuhu jõudsin, laguneb, nii nagu üldiselt vanemad asjad ikka, ka maalikunst, panin pliidi küdema ja hakkasin ringi vaatama. Olen siin olnud, mitte väga ammu, umbes nädal tagasi ja siis umbes üks elu tagasi. Rohkem ei mäleta, tegin raadio lahti, sealt tuli see saade, see saade noh hallo kosmos, räägiti hingedest ja rändamistest, selge see et räägiti, elu on nii hea, et kõigil on hirm seda kaotada. Nali, elu on nii sitt, et kõigil keegi lähedane põeb rasket haigust, on surnud või suremas.

Vaatasin oma maale, mis kõik on pooleli, no nad on alati pooleli, see ju see klišee, et maalid ja müüd muudkui ühte maali. Pildid olid viletsad, midagi pole teha, pean arenema, tipp ei ole veel saavutatud.