The-Hills

Kunagi näitas MTV sarja nimega “The Hills”. See oli tõsielusarja stilistikat kasutav lugu Los Angelese noorte suhteprobleemidest. Nad olid kõik rikkad ja valged. Blondid 17-aastased naised lõõgastusid põhjavalgustusega terrassibasseinides, puistades sõbrannadele südant ja vaadates all orus sädelevaid tänavatulesid. Kutid saatsid neile segaseid SMSe. Tüdrukud veetsid päevi ilusalongides ja välikohvikutes. Kutid sõitsid kabriolettidega aeglaselt ja sihitult mööda linna ringi, lihased trennist mõnusalt tuimad, soe tuul värskelt lõigatud soengus. Seal sarjas oli nii palju tegelasi, et lõpuks polnud vahet, kes on kes. Kõik tüdrukud olid äravahetamiseni sarnased. Kõik kutid olid ühesugused poldid. Nad püüdsid kõik selles maailma serval asuvas rikkuste ja unelmate täitumise linnas läheduseni jõuda. Nad püüdsid seal Los Angelese mägedes üksteist üles leida. Neil olid iPhone’id, Porsched ja lendavad vaibad. Neil olid suured majad ja palju häid sõpru. Neil oli aega ja raha. Neil olid head kehad ja rauad tules. Nende noorus kestis igavesti. Nad olid Olympose jumalate pojad ja tütred, kelle südameis põles hele leek, mis majakatena Los Angelese neoonmustas öös kadunud kaaslasi randuma kutsus.

Vaatasin seda Pelgurannas vanavanemate korteri tagatoas ja tundsin, kuidas süda valutab ja meelte kohale koguneb pilvena infarktieelne tumedus. Miks nad mulle seda näitavad? See pole reaalne elu. Nende väärtushinnangud on õõnsad ja tühised. Need inimesed ei leia kunagi seda, mida nad otsivad. Mis veelgi hullem, mul hakkas sünge, kui mõtlesin, et see on see, mida tänapäeva noortele ihaldusväärse elustiili pähe sisse söödetakse. Kättesaamatud rikkused, absurdsed iluideaalid. Plastiknaised ja polüestermehed. Vaatasin seda sama murelikkusega, millega paljud sotsioloogid ja psühholoogid on vaadanud Barbiesid, neid naeratavaid Trooja hobuseid, kelle tissidest pritsib lastele mürki silma ja suhu. See paneb neid idealiseerima anatoomiliselt võimatuid kehasid ja õpetab neid himustama asju, mida neil päriselt vaja ei ole. Need sotsioloogid ja psühholoogid on ammu oodanud Barbiedele vastulööki. Nad ei poolda Matteli mänguasjatehaste õhku laskmist, sest see annaks lastele vale eeskuju. See justkui ütleks, et õigus on sellel, kes kõvemini lööb. Üks võimalus on hakata tootma anatoomiliselt korrektseid Barbiesid. Sellega tegi kunstnik Nickolay Lamm hiljuti algust. Tema kujundatud Lammily nimelised nukud on käesolevast aastast poodides saadaval. Neil on normaalse inimese kehaehitus ja nad seisavad mänguasjapoe riiulil uhkelt reas, hõigates: “Average is beautiful!” See on väga tervitatav ettevõtmine. Siin on ainult üks “aga” – ükski laps ei taha olla tavaline. Inimene tahab lapsest peale olla parim, mis ta olla saab. Aga kuidas sa neid vooruseid kultiveerid, kui sul on sünnist saadik Britney Spearsi tissid näos? Sa näed, et teda armastatakse tema lauluhääle ja paljaste reite eest. Sa näed, kuidas miljonid inimesed hoiavad jalgpallistaadionil kätest kinni ja teavad peast igat sõna, mis üle tema mahlaste huulte on mikrisse voolanud. Sa näed, et ta on ilus ja tal on palju raha. Barbied krutsifiksidena käes, upud Britney silmade põhjatusse ookeani, sest sa tahad ka seda. Sa tahad sedasama, mis temal on. Ei, stopp. Sa tahad seda, mida sulle näidatakse, et tal on. Tere tulemast näivuste maailma. Welcome to the Hills.

Mul ei ole mitte midagi Britney Spearsi vastu. Ma ei käi enam kuuendas klassis. Võin häbi tundmata Britney CD peale visata ja kiita head produtsenditööd. See ei mõju mu mainele halvasti. Aina vähem on vaja teeselda, et olen keegi, kes ma päriselt ei ole. Keegi, kelleks ma mitte kunagi ei saa. Mul pole ka midagi Barbiede vastu. Barbie on nukk. Nukk on nukk. Lastele meeldivad nukud. Mu õel oli mitu Barbiet ja temast on saanud väga sümpaatne inimene. Mul on probleem ihaldusobjektidega, mis panevad meid tahtma seda, mida pole vaja tahta. Ma ei võitle Britney Spearsi ega Barbie vastu, vaid ohtlike näivuste vastu. Ja kuna kunsti töövahendid on mulle juhtumisi kõige käepärasemad, käib mu võitlus loomingus. Siinkohal tahangi rääkida ühest loomingulisest taktikast, mis mulle hirmsasti meeldib – nimelt valede korrutamisest. Matteli tehase õhkulaskmise ja “Average Barbiede” tootmise kõrval on see kolmas võimalik töövahend, mis näeb välja nii: sa lased Barbiel olla täpselt selline, nagu ta olla tahab, aga paned talle ühte kätte pumppüssi ja teise kätte mootorsae. Liida valedele valesid otsa. Korruta neid omavahel. Paljunda neid, lao neid kiht-kihihaaval üksteisele peale. Ehita valedest maailm, mis variseb omaenda raskuse all kokku. Jaga välja utoopiline hulk kattetuid lubadusi. Ära moraliseeri. Esita väide, mis on nii vale, et juba selle väljaütlemine röövib sult väärikuse. Jää enesele kindlaks ja vea see vale lõpuni välja. Korruta valesid ja usalda, et mõni vaataja on lõpuni sinuga. Et kõik ei jäta sind maha, öeldes: “Psühhopaat! Pervert! Värdjas!” Valeta rohkem, kui seda taluda suudad. Juhtigu sind lootus, et kui näidata vaatajale piisavalt pikalt ohtlikku näivust, hakkab ta nägema seda, mis näivuse asemel olla võiks. Ta hakkab soovima paremat elu. Ta tahab olla parem inimene. Ta saab mängida Barbiega ja kuulata Britneyt, esitamata endale ega teistele võimatuid nõudmisi. Ei kehalisi ega hingelisi.

Nägin mõne kuu eest Harmony Korine’i filmi “Spring Breakers”. Seal pandi noore inimese kärsitud ihad ja empaatia kammitsaist prii saamahimu väga nauditavalt ja õõvastavalt kokku popkultuuris ülejumaldatud vägivaldsusega. Kokku tuli midagi fantastilist. Täiuslik vale, mis annab kokku tõe. Vaadakem kasvõi filmi kvintessentsiaalset stseeni, kus gängster Alien mängib basseini ääres valgel tiibklaveril relvastatud tiinekatest jüngernäitsikutele Britney Spearsi ballaadi “Everytime”.
http://www.youtube.com/watch?v=kD8hbg67u5c
No see läheb hinge. Midagi pole teha. Midagi sarnast on moodsas kirjanduses teinud Bret Easton Ellis, kelle tegelased jahivad tuhandete lehekülgede kaupa kiireid naudinguid, mida pakuvad ilu ja rikkus, ilma et neile mõttessegi tuleks üksteisele midagi vastu anda. Või näiteks Dennis Cooper, kelle iharad mehed lappavad noort liha, kaevudes ultrajõhkra penetratsiooniga nii sügavale inimkehasse, et keha lakkab olemast keha ja iha saab aru, et tema sihtmärk on võimatu. Et selle kirjeldamiseks puudub keel. Sõnad saavad otsa, kehad saavad otsa. Selgub, et seda ihaldusobjekti pole olemas. Vähemalt mitte siin ilmas.

Mulle tundub, et kunstis on autori kohustus rääkida tõde. Aga tõde ei saa otsesõnu välja öelda. Teos, mis ütleb oma vaatajale: “Käitu õigesti!” muutub kiiresti naeruväärseks. See solvab vaataja tundlikkust ja mõjub alandavalt tema keerulisele psühholoogiale. Tõhusam on näidata valet. Ehitada valede mägi, mis on nii kõrge, et varjab päikese. Selle mäega ütleb autor vaatajale: “Ma tean, et sa tahad selle otsa ronida ja teeselda, et päike kuulub sinule, aga vaata – kui sa seisad valede mäel, saab ka sinust järjekordne vale. Sa kasvad mäega kokku ja sinust endast saab maailma suurim vale.”

Harmony Korine’i “Spring Breakers” räägib loo noortest tüdrukutest, kes tahavad koolivaheajaks oma igavast kodulinnast minema sõita. Nad tahavad minna kuurortlinna, kus pidu käib 24/7, topless naised lasevad kuttidel oma rindasid õllega kasta, rannas räpib MC Alien ja majapidudel on kokki rohkem kui mere ääres liiva. Neid takistab ainult üks asi: neil pole piisavalt raha. Aga taibukad tüdrukud ei jää molutama. Asi pole ju selles, et raha on maailmast üldse otsa saanud. See on lihtsalt teiste inimeste käes. Ja mida muud siis teha, kui et minna ja võtta see teistelt inimestelt ära. Ja seejärel sõita peole. Mõeldud, tehtud. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Nad saavad, mis nad tahavad – ja enamgi veel. Saavad pidu, saavad kokki, saavad keppi. Ja nagu sellest veel ei piisaks – plaatinahammastega gängster Alien otsustab, et nad on lahedad tšikid, tänu millele nad saavad endale ka päris relvad ja palju raha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Suvi kuulub neile. Võim kuulub neile. Igavik kuulub neile. See on see, mida iga Britney video neile lubanud on. See on see, mida DJ Josels mulle Spotify reklaamipausil lubab, kui ta Koit Raudsepa hype’i saatel mulle keelt näitab, silmad pahupidi peas ja pidu täies hoos. See on see, mida kõmumeedia ja klantskultuur meile kõigile lubab. Et koolivaheaeg kestab igavesti ja mitte keegi ei saa kobiseda. Sest maailm kuulub meile. Ja kui mölised, lasen maha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Valede kihistamine on töömeetodina muidugi ohtlik. Nagu eelpool juba mainitud sai, saab selliste teoste autoritele enam kui sageli osaks vaatajate pahameel ja süüdistused stiilis: “Selle teosega sa toodad maailma halba juurde.” Võib juhtuda, et pead oma kodumaalt lahkuma, nagu Dennis Cooper või hakkad saama tapmisähvardusi nagu Bret Easton Ellis. Teine oht seisneb selles, et valede kihistamine võib muuta teose üksluiseks ja tüütuks. Inimene väsib lihtsalt ära. Ta vaatab “Spring Breakersi” esimest viite minutit, loeb Ellise “Glamorama” või Cooperi “Friski” esimest viite lehekülge ja ütleb: “Ma ei viitsi. Ma ei taha. Mulle pole seda vaja.”

On normaalne, kui ta ütleb, et ta ei viitsi. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Ja kui ei taha, siis ei taha. Inimestel on erinevad maitse- ja taluvuspiirid. Neid ei pea jõuga nihutama.

Üleüldse on väga hea, kui talle seda vaja pole. Minul on seda värki vaja. Mitte iga päev, iga kell ja igas asendis. Aga vahel mul on vaja näha, kuidas 14-aastased tüdrukud panevad bikiinid selga ja roosad ükssarvedega suusamaskid pähe, et lasta oma lemmikräppari järel sammudes kõik inimesed maha, kes teele ette jäävad. Mul on vaja seda liialdust, et inimese lihtsusest aru saada. Mul on vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet, sest see peegeldab mu ihasid. Neid, mille kohta ma tean, et neile järgnedes kaotab kõik mõtte ja järele jääb midagi hullemat kui täielik eksistentsiaalne tühjus.

“Spring Breakers” tekitab vaatajale valede mürgituse. See mõjub nagu kaitsepookimine. Vaktsiin. Haigusetekitaja lastakse kehasse, mille tulemusel on keha sunnitud kasvatama immuunsust. Sellepärast ongi Lammily kõrvale vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet. Ta vaktsineerib lapse ära.