10329054_775638585841532_1907804962317938501_n
Mudlum „Tõsine inimene“, 199 lk, ZA/UM 2014

Esimest korda lugesin Mudlumit Vikerkaarest, see oli jutustus „Minu tädi Ellen“, ja arvasin miskipärast, et tegemist on ühekordse kirjutisega, väga hästi kirjutatud, mõtlesin et sellised inimesed peaksidki kirjutama, kujutades millegipärast autorit ette boheemlasest ametnikuna, filoloogina, kes töötab Kultuuriministeeriumis, Rahvusraamatukogus või Teaduste Akadeemias, on sinna natuke sobimatu aga kannatatakse ära, lai silmaring ja avatus plussideks, ütleme et kollektiivi üks markantsemaid kujusid. Ma ei tea miks selline pilt tekkis. Võib-olla distsipliini tõttu, mida jutustus hoidis, muutumata kordagi pläägutamiseks nagu mälestused enamasti, kus kirjutaja lihtsalt ei suuda…

Millest siis raamat kokkuvõtlikult räägib. Millest räägib enamus jutustusi? Ikka Mudlumist, tema elust, asjadest, loomadest, kodudest, vahel ka inimestest, enamasti ikka mineviku vormis, mis vahel olevikuga pikitud, mälestustest, mõni jutustus sekka ka “mujalt”, suurem osa on aga rohkem või vähem omavahel seotud, samade tegelaste ja kõrvalliinidega, see on autori maailm ja kuigi neid pilte võib vaadata ka eraldi, siis koos moodustavad nad terviku, põimuvad ja annavad välja täiesti korraliku romaani mõõdu, küll sellise moodsa, kus nagu midagi väga ei toimu ja mille keskmeks on kõike kõige tihedamalt siduv “Minu tädi Ellen”, jutt Mudlumi tädist, Juhan Smuuli naisest oma suures Merivälja majas, kes seal vaikselt hulluks, ikka päriselt hulluks läks… Jutustus ei olegi esmapilgul nii masendav kui tegelikkus küllap oli, lugejale antakse valida, kas elada sellesse sisse, ängistuda või lasta ennast “petta” mõnel kõrvalliinil, milleks on miski asi, ese, maja ise, see on nagu liivakast, kuhu oma jaanalinnupea aegajalt pista, külma ilma eest korraks sooja duši alla… Kui seda märgata, siis on see muidugi veelgi kurvem ja selles loos on vastupidi – need kõrvalpõiked, mis muidu on kohati kirjutatu tegelik värv ja sisu, on antud jutustuses osaliselt (mitte muidugi ainult) suitsupaus, pink, kus jalga puhata.

Raamatus on ka erandlik jutt, Ammoonium, ka stilistiliselt, võibolla vihje tulevikku, milline võib Mudlum soovi korral kirjanikuna olla, kui ta ei taha olla oma tavapärases selges ja rahulikus meeles ja keeles… Jutt erineb juba värvilt, kollaks-pruun soe seepia muutub neoonsiniseks ja mahedad materjalid, puit, vask, nahk, villane, kalgiks nikliks, saladusi täis olustik aga kapsa ja prügikastihaisuliseks köögiks ja ühe peategelase venna korter ilmub silme ette nii eredalt, et see oma reaalsuses ehmatab, jah, oli küll selliseid, tegelikult alles hiljuti, isegi sai elatud, mille oled aga paganama kähku unustanud, see ei ole isegi mitte vene filmidest (kus näidatakse nö “reaalsust”), vaid matab oma läppanud ja raskesti hingatava õhuga. Selles jutustuses ei ole seda õhtust päikesekiirt, mis juhtunust alati üle käib, silitab, see on segane, rabe ja jõhker…

Räägib see tüdrukust, kelle võrgutab hoolimatu kunstnik, esimene armub, lörtsitakse ära ja lõpetab hullumajas kõige sellega, millega patsienti (nendel aastatel?) Jämejalas või Seewaldis kostitati. Õnneks küll kõrvaltvaatajana on mul tulnud kordades sarnasele traagikale kaasa tunda, tüdrukutele, kes ei ole isegi naiivitarid, keda võetakse ja jäetakse, pealtnäha lohakalt, justkui möödaminnes; kuid muusikuna tahtsin sellisele nägemusele, mis on küll igati õige ja täiesti siiras, koheselt vastu vaielda, sest see puudutas, tahtsin vahele segada ja öelda, et ka teine pool on olemas, ka temal on oma õigus (kuigi jutustuses seda otsest hukkamõistu väga ei olegi, pigem minus kui lugejas), tihti oli vaid “möödarääkimine”, valesti mõistmine, mis võib jätta mitte ainult ohvrisse vaid ka süüdlasesse sügava jälje (kes ei ole tegelikult üldse mingi eriline siga), tugeva trauma, see, et ta kellelegi tõsiselt haiget tegi, et keegi tema pärast – mida iganes – hukka läks, murdus, ennast üles poos ja et ta võib oma käitumise või lihtsalt hoolimatusega midagi sellist korda saata, seda ei osanud ta läbikäimise algstaadiumis, mida ta ise isegi suhteks ei pidanud, isegi hoomata. Advokaadina ütleksin, et tegelikult saab inimest süüdistada ainult selliste “puutepunktide” paljususes, milliseid toovad ta ellu ka pealtnäha täiesti adekvaatsed partnerid ja kus alles hiljem selgub, et üldsegi mitte, kaugel sellest… Siin ei sõltu sugugi kõik mitte ohvri east, naiivsusest, kogenematusest, tihti on midagi veel, mida ei saagi tegelikult sõnadesse panna, midagi väga valusat, mingist ammusest maailmast ja ajast, mille me oleme üldse unustanud, eelkõige aga me ei usu, et see kellegi jaoks veel üldse olemas võiks olla… – tegelikult ka.

Kui rääkida ajastust, või ajastustest, milles enamuses tegevusest toimub, 70-80nendate ENSV-s ja vähem peale seda, siis peaksime olema umbes üheealised, ometigi on tunne, et autori lapse- ja noorusiga möödus varem, vaatamata sellele, et kõik on paigas, detailid ja olustik, kuid ikkagi… Liiga palju kolimisi, nii otsesõnu kui isikuna, sahmimist justkui pärast sõda, aga see on puht isiklik, ühe linnapoisi teistsugune mälestus, kes liikus vanaema maakodu ja pealinna vahet ja kelle kodu oli ikka kindel, suhteliselt muutumatu paik ja see Mudlumi kodutus, pidev triangel, asjade kokku ja lahtipakkimine, remondid, vihatud tapeet kõikides variantides meenutab tõesti mustlaselu mis päädib siis onniga (koopaga) linnaservas või tegelikult viimases jutustuses saarega, vist ainus kindel vai siin maailmas, päris ja seisab paigal. Maa ise seisab paigal, kuigi hoonete vundamendidki on juba lagunenud… Kõik ülejäänud kaob, eelkõige loomad, inimesed, ka asjad, kuigi viimastele võib siiski mingil määral toetuda, need alluvad vähemalt jagamisele või kogumisele, on ikkagi kreatuuris, erinevalt elust, mis seda ei ole, tädi Elleni hullus, tervis üldisemalt, lahkuvad mehed, surevad loomad ja kihutavad tapja-autod, keda on nii palju, et see tekitab juba kõhedust ja tundub kohati kirjanduslik väljamõeldis. Ainult headusel, vahest ka üksindusel oleks justkui oma „paik“ , ometi just sellel pole kindlat kohta, see laotub kõige üle, sellest isegi ei räägita, see on niigi selge, loomulik, ja selles peitubki kogu kirjutatu sügavam võlu, nagu Püha Vaim, mis iga rea, lõigu ja sündmuse üle kuldab ja mille kohalolust annavad aimu autori lühikesed kõrvalpõiked, nagu uitmõtted, aga ka „täpsustused“, kõikides tekstides läbiv joon (stilistika), pealtnäha juhuslik, aga tegelikult vist isegi sõnade arvult täpne ja kontrollitud. Nii on kirjeldataval alati mingi kõrgem perspektiiv, isegi kui seda ei saakski või ei peakski olema ja kui autor räägib vahel harva otsesõnu ka „tõsistest“, päris asjadest (näit oma loomingu, piltide põletamine) kuhu enam mingeid lisasid nagu ei vajakski. Kummalisel ja heal kombel ei kuulu nende päris asjade hulka lein, valu küll, aga kaotusvalu hoopis laiemas plaanis ja mitte taas liiga pressivalt, olles kohati isegi komejantlik. Üldse on mahe huumor selle headuse ja raamatu lahutamatu osa ning ka teravamaid toone võttes ei muutu isegi sarkastiliseks (seda kohati nagu kahetsedes, tahaks), autori soovist üle olles ja sellega mitte arvestades.

Mudlumi üksindus on leebe üksindus, see erineb paljudest teistest üksindustest, vastandiks näiteks Tsõpkini üksindus, mis on pöördumatu („Suvi Baden-Badenis“). Millestki muust see romaan ei räägigi, kui keegi pole veel aru saanud ja kindlasti pole – nagu alati. Mudlumi üksinduse kõrval aga tahaks isegi olla, üksinda, see on hea üksindus kõigi oma suitsiidimõtetega, millele küll ainult korra vihjatakse ja muuga (loomade, asjade, korduste, suutmatuse, murede, hirmude ja vaesusega), mis ometigi kaasas käib, mis on ometi olemas, järelikult ikkagi millegagi koos ja elus ja mitte kaugeltki „ikka veel elus“, kuigi ka seda, aga ainult halbadel päevadel ja tulevikku vältides, jah, tulevikku kohati nagu polekski, sinna ei maksakski eriti vaadata, igaljuhul Mudlum seda ei tee, otsesõnu, ainult kuskil, lugeja käes ja teadmises on see raamat ise, oma autoriga (ja tema tulevikuga), sellest ei räägita. Aga see-eest on ülivõimas minevik ja ka olevik, see on olevik, millest tuleb ennast läbi pressida, alati on tunne nagu autori tegelased või ta ise käiksid vastu tuult, vihma, tuuline on kindlasti, ilm on piisavalt vastik, et tundub lausa kummaline, et see on kunagi ka päikeselisem olnud, aga on küll, isegi Pirita rand ja bikiinid vilksatavad aastate tagant…

Keeleliselt ja rütmilt on paberkandjal raamat perfektne, netis ei suutnud ma mõnda asja korralikult lugeda, see tundus liiga „püüdlik“, ekraanil muutus mõnigi jutt kuskil venivaks, aga raamatus mitte, ainus kord diivanijutus, sest liiga palju oli asesõnu, pigem tundmatuid, mis segunesid autori endapoolsete metafooride ja sünonüümidega, aga kuidas sa ikka kirjutad diivan ja diivan, madrats ja madrats. Kirjanik kahtlustab otsesõnu ka ise, et võib tüütuks minna ja see annab taas uut jõudu vastu pidada. Ühegi teise jutuga seda tunnet ei tekkinud, pigem vastupidi, aga samas mingit lõpetamatust ei ole, eesriie langeb täpselt õigel ajal ja montaažis on kirjutatu taas ideaalilähedane, kindlasti parem kui enamik kaasaegset kirjandust.

Lõpetuseks niipalju, et tegelikult võiks teha Mudlumi mineviku ja olevikukäsitlusest päris tõsi-teadusliku uurimuse, kellegi tunnetus- ja reaalsusteooriat aluseks võttes (millestki tuleb ju lähtuda), aga see saaks liiga pikk ja vaevaline. Kuid olgu öeldud, et pea kõiki jutte läbib lisaks peidetud “headusele” ja leebele huumorile ka mingi muinasjutulisus, “muinasjutu hoiak”. (Edmund Husseri järgi: teatud asjadega saab inimene tegeleda vaid abstraktselt, nimetades neid “hoiakuteks”. Näiteks algebra, aga miks mitte ka minevik ja tulevik), kuigi mõiste “muinasjutt” omab siin laiemat mõistet, tuginedes ühtpidi “müüdil”, “soovil” ja “faktil”, mille eest kaks esimest nii kirjutajat kui lugejat kaitsevad. Kui ma silmad kinni panen ja raamatule mõtlen, näen hästi palju värvilisi niidirulle, korrapärases rivis ja seatuses, kõik üsna võrdses kasutamis-kulumisastmes, tähendab üheski ei ole niiti rohkem ega vähem, eristab värv…

Aga kui veel tulevikust rääkida, siis üks võimalus lisaks, võimalus, et tulevikku ei taheta ära sõnuda, selle pärast ka vaikus, kuid olevik on igal juhul trööstitu, mitte ainult ja pöördumatult, kuid üha väiksemate nihete ja ruumiga (isegi linnasõit on ettevõtmine ja vaev). Tulevase Kirjanike Liidu liikmena on autoril organisatsioon, mis loodetavasti kindlustab oma seltskonnale haigekassa ja vahest ka igakuise stipendiumi, varem või hiljem see peab juhtuma ja miks seda siiani ei ole, on üldse arusaamatu. Või ma eksin, äkki juba on? Ja harjuski elule saabub lõpp või vähemalt teine sammas kõrvale… Kuid mitte ainult praegune ja homne ei ole raamatu ilmmumisaastal “tulevikuta”, vaid seda kohtab ka autori juures varasemalt. Kui jutustaja räägib oma noorusest, siis ta justkui alati “on” mitte aga ei liigu, seisab nagu paigal, seda ka juhul, kui midagi nagu siiski toimuks, mingi suund oleks (lavakas mida ta lõpetada punnib) kui ka muudes tegemistes (kunst). Ka siis ei saa täit selgust kuhu maani… Liikumisest annab märku taas minevik, olnu, kooli lõpetamine, möödunud kolimine, riidehilp, mis sai õmmeldud ja kantud. Aga sealt edasi jälle tühi maa.

See tulevikulootusetus torkas silma seepärast, et enamasti kirjanikud sellist olekut ka rõhutavad, otsesõnu, toovad esile (võtkem milline lootusetu teos tahes) aga Mudlumi jutustustes on see nagu enesestmõistetav, ongi platsis et tulevikku polegi.

Raamat on illustreeritud Martin Luiga (kes ka raamatus tegelasena vilksatab) lõigetega, need on tõesti tõsised, kaalukad, eriti meeldib mulle aga kaas ja üldse kujundus, font ja reavahe sealhulgas.

Lisaks juba varemöeldule on raamat veel läbinisti teraapiline ja iga lugeja, kes tunneb ennast puntras olevat, peaks selle kohustuslikus korras ja arsti retseptiga kätte võtma, hullumajas jääks mõnigi palat ja voodikoht täitmata, tegelikult võikski seda lisaks raamatupoodidele müüa ka apteegis.