10821972_991994427483684_1626771303_oVõtsin joonlaua kätte, kuidas sa siis nüüd kunsti teed, kui joonlaud on käes, kõveraid jooni näiteks. Täiesti lendas üle mõistuse. Aga Kaido Ole teeb, ja juba pikalt, kindlasti meeldivad talle sirged ümarad jooned ja pinnad ja lõiked ja hillitsetud ekspressiivsus. Seda viimast küll vist pildina rohkem.

Istun ateljees, kõik on puhas ja korras, disainkann keedab vett, tee ja kohvivalik on lai, vaade on hea, järsku tabab mind kõhedus, mul on hea olla, ei või olla. Aga tulevikus võiks ju veel parem olla. Värdjad, kuradi värdjad. Sürrid, maakad, lugejad ja pugejad. Kontseptsioon on paigas, eksimiseks ruumi ei jää, kõik on pildil, need kes pildil pole, on kontseptsioonis. Ajus on kõik talletatud failidena, saja tuleviku maalikunstnikuna, üheks neist on Kaido Ole, tulevik on parem ja helgem. Jäänud on vaid värdjad.

Mina ise 2 istun maal ja vaatan kuidas lumi krudiseb päikese käes, mõtlen – värdjad, linnas ruumi pole eriti, hipsterid, nohikud. Hea, et näitusel käisin, Kaido Ole näitusel, nüüd teen selle sisse, liitrisesse purki, kõik on paigas, taimed ja maitseained. Samas tean, et ehk ma seda purki ei avagi, sest üllatust pole, lased vee keema ja kallad purki ja asjad sisse ja kogu moos. Aga head asjad, sitta ma purki ei pane.

Maitse on kindlasti hea, kuid visuaal alati parem, igaks juhuks, kui keegi peaks maitsema ja ei maitse, siis hea purk kinni panna ja riiulile. Ilus vaadata.

Mina ise 3 käisin näitusel, Kaido Ole näitusel, pealkiri värdjad, pealkiri sisaldab emotsiooni, see on midagi erilist Ole puhul, mitte untitled 34, mis oleks selline riskivaba pealkiri nagu laupäevaõhtune musi naise põsel, enne pühapäevast golfi sõpradega.

Astusin uksest sisse ja kollaažid kohe kargasid näkku, tegelikult ei karanud, aga need haarasid mind kõrvust, kollaaž on tagasi, ratas käib ringi, umbes aastal 2050 jõuab ehk uuesti fotorealismini, loodetavasti mitte. Tagumise ruumi maalid on suured, neid juba koju seina ei pane, ehk siis vaid selle raamatuga, selle kingiks naisele, kui ta jälle mulle eneseabiraamatut ette lugema hakkab. Maalid on ka värvilised, loe dekoratiivsed, hea maalikunstnik on kursis, mis on moes, värv ja dekoratiivsus on moes. Mõnedel näitustel jagab valvuritädi ka instruktsioone, vaadake seda ja võtke see ka, siin näitusel nii ei ole.

Kui oleks, huvitav mida ta soovitaks. Hetkeks kujutan ette, kuidas ta mul nööbist haarab ja küsib, miks sina niimoodi ei tee, ei oska jah. Muusikat ka ei ole, liikuvaid objekte ja funi. Samas on see kõik siin olemas, pildi sees.

Houston Houston, we have a problem, mõtleb mina ise 2, istub maal, lumi endiselt krudiseb. Aga lõuendile midagi ei teki. Sest keegi ei saa midagi aru ja pealegi, milleks maalida, milleks üldse midagi teha. Kõhklusi on niipalju, et terve näituse saaks neist tehtud. Aga lõuendit ei puutu, sest sinna tekivad ainult värdjad.
Istun oma ateljees kunstihoones, üleval, vaade on hea, teed on, ja pildid on ilusasti pakitud ja riiulites. Sisse astub Akadeemia tudeng, kes soovib, et ma ta magistritööd juhendaksin. Räägib oma idee ära, see on segane, sogane.

Vaatan teda ja mõtlen, inimene küll, aga ikkagi värdjas.

Näitus on avatud Kunstihoone galeriis 27.11-21.12