file70123251_bellakeemia_esikaasOnu Bella „Keemia diskreetne võlu“
Kirjastus Pegasus 2014


Populaarteaduslikud raamatud on ühed mu lemmikud, eriti noores õrnas eas on need kindlateks teadmise nurgakivideks. Kõik mida ma tean vee ringkäigust looduses, savipottidest, kreeka mütoloogiast, taevatähtedest, need teadmised on viimane kui üks pärit mõnest toredast populaarteaduslikust raamatust, mitte koolipingist. Raamaturiiuli kõige kõrgemas, laealuses vahes seisavad vanad „Mosaiigid“ ja muud huvitavad vanad tarkust täis raamatud. Vahel silmitsen neid himukalt, kuid mind pelutab mõte, et ajan endale sisse aegunud teadust.

Onu Bella raamat on aga kaasaegne! Rahuliku südamega võid seda lugeda, olles kindel, et vahepeal ei ole maailma seaduseid ümber tehtud. Kõik kehtib! Pealegi on teos lugeja vastu sama diskreetne kui ta on keemia vastu, ei midagi kontimurdvat, need mõned joonised ja valemid, mis seal on, on puhas lust ja mõnu. Algab pisukese sissejuhatusega keemia ajalukku ning läheb sujuvalt üle kohe väga huvitavale ainesele – kogumiskirele. Väike Igor tahtis endale saada kõiki maailma lihtaineid! See polnud lihtne. Ja mis sellest kõigest sai. Muljetavaldav peatükk on pühendatud puskariajamisele, samuti on süvitsi kirjeldatud kodust lõngavärvimist. Süda läks soojaks, kohe tuli meelde pirakas 10-liitrine pott, milles me omal ajal asju värvisime, äädikahais ja need toredatd „Orto“ riidevärvipakid.

Pikemalt peatutakse ka pürotehnikal. Huviline leiab väiksema paugu tegemise õpetuse koos rangete manitsustega katse ohutuks läbiviimiseks. Onu Bella hoolib oma lugejast, eesti seadustest ja midagi ripa-räpa ega lohakalt teha ei tohi.

Raamatu stiil on tõsinaljakas. Ta on täis võõrsõnu, mis sa teed ära, kui on vaja muudkui kasutada sõnu dispersioon, konsumeerima, allotroopne, parameeter jne. Hea uudis on see, et me enamasti teame neid sõnu, või kui ei tea, siis Bella seletab kenasti, millega tegu. Peas saab selgemaks, mõisted asetuvad omadele kohtadele. Ka kõige umbusklikum ja kahtlustavam lugeja ei saa täpselt aru, kuskohas tema üle nalja visatakse. Aga kindel on, et kerge tögamine käib kõige kõrgemal tasandil. Võimalik, et veidi muiatakse teadusraamatute stiili üle üleüldiselt. Või kodumajanduse abiraamatute üle. Vahel pühendatakse peatükke mõistetele, mis siililegi selged, ikka rahulikus, järjekindlas, selgitavas laadis, sest iial ei või teada, kui juhm võib üks lugeja olla. Aga neile, kellel koolis keemia viis, nendele on briljantideks need kohad, kus aja-ja elulooline kohtuvad keemilisega. Need olid ka minu absoluutsed lemmikkohad, kahju et neid oli vähevõitu. Rohkem! Nõuab mikroajaloolane minus. Rohkem tahaks kuulda üliõpilasest Maksimovist, keemiaõpetaja Paaverist, Narva linna kodanikust, kellega sõlmitud puskariliit ühendas ühelt poolt põlised traditsioonid ja teiselt poolt kaasaegse tehnoloogia. Millegipärast kujutlesin ma õuna-kalvadose tegemise juttu ette Heinsaare novellina, selles oli müstikat, salapära ja suurt poeesiat. Ning kuiva, asjalikku kainust. Nimelt, sest puskarit tuleb ajada selge peaga. Õigus, unustasin ütlemata, see on tulevikupeatükk, selleks ajaks, kui Eesti seadused koduse alkoholipruuli lubatavaks teevad. Seni alustage õunaaia rajamisega, võtab kümmekond aastat, enne kui teie puud korralikult kandma hakkavad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et elu sees poleks uskunud, et kunagi mingit keemia-teemalist raamatut loen. Mul oli keskkoolis keemiaõpetaja, kes tegeles rohkem selliste asjadega nagu ravimine käte pealepanemisega, üldse rääkis huvitavaid ja elulisi lugusid tunnis, aga ei õpetanud sugugi ja ma istusin kõige tagumises pingis. Tol ajal ma veel oskasin õigest spikrist maha kirjutada, mitte nii, nagu üliõpilane Maksimov. Aga imekombel selgub, et midagi on mulle siiski kuskilt külge jäänud! Lugesin ja vaatasin, et pole ma nii loll midagi. See ongi see diskreetne võlu, mida Onu Bella raamat sisaldab – lollgi hakkab endast paremini arvama, aga samal ajal saab tasahilju targemaks.

Lisaks hinnalisele sisule on raamat ka silmale väga kena vaadata, tänu ja kiitus heale kujundajale Mart Kivisillale. Mingeid suuremaid apsakaid tekstis ka vastu ei karanud, natuke juurdlesin küll, kas muumia (lk.138) ikka on looduslik värvimuld…



Ilmus ajalehes “Postimees”