Saturday, December 13, 2014

Täpne ja ilus. Mõtted Mudlumist. Tõsist inimest lugedes.

Toivo Tammik



Fragmentaarium

 

Inimeseks olemise vaev, see vajutab meid igal leheküljel. Raamatul on üks viga: ta on liiga tihe. Ta on nagu raskemetall. Ei saa nii olla, et ümbertöötluspaber ja dokumentaalnovell kõvade kaante vahel ja ongi täiuslik. Kõik on olemas. Kuidas.

Mudlumi lood on selline mittehiilgav kuld. Nagu ka raamatu väljanägemine ja illustratsioonid. Teda lugenuna aimasin enne ja nüüd tean: Kirjanik kirjutagu vaid seda, mis muidu ilmselgelt kogu maamuna peal kirja panemata jääb. Isegi, kui tal kirjapandu jaoks praegu ühtegi lugejat ei ole võtta, peab ta raisk lugu alles hoidma, kuni mõni tuleviku- arheoloog tuleb ja korjab selle tänuga kuskilt kirjapanduna üles.

Vahel mulle tundub, et hea kirjanik tegeleb ruumiga rohkem kui arhitekt suudabki. Arhitekt laseb ruumist jalga kohe, kui see on valmis ehitatud, kirjaniku ruumi-vaevad, kogemused ja elamused siis alles algavad.

Ühe hea õudusfilmi loogika on lihtne: pingekruvimine, mingist triviaalset või veidrast olukorrast välja punguv „pauguootus“. Selle ootuse, selle õõva, nagu vingugaasi kogunemine ruumi on huvitav. Mudlum valdab neid kogumise mehhanisme.

Järel-eestiaeg. Madis Kõiv räägib sellest neljakümnendate Tartus olles. Ei mingeid lolle ja groteskseid punaseid ja kaasajooksikuid. Inimesed istuvad eestiaegse mööbli sees, härratavad-prouatavad, mis sest et väljas tossu tõuseb. Mudlumil on ka mingi selline karm, isegi nukufilmilik järel-eestiaeg. Smuuli maja on ehtne järel-eestiaeg, veidrad labürintlikud kummitustemajad samuti. Paide tütarlastegümnaasiumist rääkimata.

See minu-elust-enesest-aga-aga-mitte-päris dokumentaalžanr on müstika. Mudlumi enda, Luiksi ja ma ei tea veel kelle rollid käänduvad vahepeal nagu metatasandile.

Midagi on puudu ka. Puudu on tihti eesti ilukirjanduses raamatust raamatusse, autorilt-autorile üle roniv odav, vastik, kibestunud maailmakodanik oma tatise maailmavaluga. Jumal tänatud. Mudlum lihtsalt vaatleb huviga igasuguseid sõgedusi ja toob nad meie ette oma näilise, erilise, sõgeda rahuga.





See kasside lugu on eriti sõge. Ma olen siiamaani arvanud, isegi Õnnepalu baasil, et kass on niisama mjau ja pai. Tuli välja, et ka kass on tegelikult hunnik fataalprobleeme. Kasside lugu lugedes ma lootsin, ise täis angste, et see juba ära lõpeks. Kassid kondavad läbi ka mõnest teisest loost, mõni elab läbi märtrisurma, mille tekitajate suhtes Mudlum korraks oma tavapärase kliinilise kirjeldajarahu kaotab. Kassist on ikka palju rohkem kahju kui majast. Aga see mõte ei suru, ei paina. Ta lihtsalt on.

Need kasvamise lood ja perekonnalood ja interjöörid. See on põlvkonnalugu. Täpne digitaalpildistus asjatundliku töötlusega. Parem, kui Peeter Laurits või see Toomas Kalve.

Vahepeal on jälle raske ka. Huvitav, aga raske. Kõik need naiste- ja lasteriided. Põhjatu! Mingit tripid ja lastehaigused ja Voimixi karbid. Paljud on näinud, aga keegi pole niimoodi osanud kirja panna.

ZA/UMi leheküljel vist olid juttudel fotod ka juures. Mina lugesin ilma fotodeta. On tõsine kahtlus, et Mudlum on väga ilus inime. See pole isegi kahtlus. See on tõdemus. Müütiline figuur.

Igasuguseid irdtegelasi liigub raamatus ringi. Ja Smuulist on ikka kõvasti kasu olnud. Sai lapsi ja loomi tema majas pidada.

Loomadel käivad ikka soolikad välja ja ei sure kohe ära ka. Mitte ainult Smuuli-Elleni majas, vaid mujal ka. Ei teadnudki, et loomad annavad inimesest kirjutatud loole sügavust juurde. Loomade Harala elulood.

Lugude taga saab nii mõnigi sundmõtetes vaevlev, rikutud maailmapildiga lugeja tihtipeale ära tunda omaenese rasket, tuima valu. Ikka ka seda, et mehed on läinud nagu viina või sõja nahka ja naistel on justkui sellest kuidagi sitt ja lastel-loomadel ka mitte kõige parem.





Palju on juttu vene ajast, aga õnneks mitte mingist erilisest importjamast. Smuuli raamatukogu välis-eesti osa välja arvata, aga see pole ka mingi klassikaline importjama.

Söögimaailm võtab ka jalust ära. Ja need kleidikirjeldused. Ja jutustaja pole meestele olnud kerge saak. No selle loeb välja.

Raamat on põhjalik. Entsüklopeediline teos. Kellestki. Võibolla autorist, võibolla Mudlumist. Mudlum leiab defineerimist. Kuid kindlasti mitte lõpuni määratlemist. Jääb ka kujutlusvõimele ja peitu.

On üldiselt teada, et surnud mehe maja on õudne. Mudlum jutustab surnud naise majast. Isegi mitmest sellisest. Ellen ilmub jälle siin ja seal jutus oma pisut õnnetul ja skisofreenilisel moel välja.

Aimub, et Mudlumi puhul on kirjanikuks saamise kõige olulisem tingimus – õnnetu lapsepõlv – ikka täidetud.

Ja samas see hämmastav meeletäpsus! See, kuidas „pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje“ (lk 38). Sama täpne on ta mingite veidrate poola nimega tüüpide ja kellegi Luiksi kallal vihjetööd tehes.

Täpne ja ilus.

No comments:

Post a Comment