Tuesday, December 30, 2014

ZA/UMi uusaastatervitus




Mul ei ole teile midagi ühiskondlikku rääkida, ühiskondliku osa pani Martin Luiga üles Nihilisti. Ei midagi sama säravat kui „Suudlused ja šampus“ möödunud aastal. Aasta on olnud teistsugune. Ning me ei tea, milline saab olema järgmine. Aga me soovime ikka paremat, alati paremat aastat kui eelmised. Nii on lihtsalt kombeks.

Soovin kõigile ZA/UMi lugejatele head uut aastat jupikesega oma uuest pooleliolevast jutustusest. See saab võib-olla järgmisel aastal valmis! Selleks need aastad ongi head, lõpetamiseks ja alustamiseks, muudkui järjepannu ikka lõpetamiseks ja alustamiseks.

KATKEND JUTUSTUSEST “ILUS ELVIIRA”

Seal nad siis olid, samasugused talveöö põgenikud, istusid tünni ümber, sumisesid ja suitsetasid. Tünni peal seisis viskipudel, üks tüüp oli juba oma pöetud pea kahe käe vahele surunud ning asus hämaruses, kust ükski mure enam kätte ei saa. Oli hea päev, sest ega neil polnud seal kellelgi mingit raha, aga alati on seltskonnas üks selline inimene, kellel on majandamise oskust, too oli jurist vist, ta oli kõigiti helde ja suuremeelne, laenas neile, kes hädas ja ei oodanud iialgi tagasimaksmist, tegi välja tervele kõrtsile, viskas oma suitsupakid laua peale, et need ülejäänud ei peaks ükshaaval suitse nuruma ja oli üldse igati džentelmen. Tuhkblondide juuste, hallide silmade, pika näoga, ei tema ei olnud ilus, ta oli jurist. Aga need näitlejad, muusikud, muidusööjad, nendele oli ta taeva õnnistus. Elviira mäletab, kui ta võttis suitsu sellest laualevisatud pakist, siis üks pahatahtlik neiu küsis ta käest – „kas sul kunagi midagi enda oma ei ole?“ – ja see oli valus.

Kunagi aastaid hiljem, kui šampusepudel käis ringi, kõik istusid õues tänava äärekivide peal ühe sootuks teise kõrtsi ees, siis oli juhtunud nende sekka üks tüdruk vanadest aegadest, kes küsis samamoodi, kui Elviira küünitas oma ringil pudeli järgi – „Kas sul ikka ei ole veel oma raha?“ Ja millegipärast oli Elviiral vaja siis ägedalt seletada, et tal oli vahepeal raha, palju raha, rohkem kui neil kõigil kokku ja see oligi tõsi, aga raha oli otsa saanud ja ikka pidi lootma kellegi peale, kes ostab joogid ja teeb pelmeene välja. Nii on Elviiral nüüd kombeks, kui tal vähegi jõukust käes, just samamoodi seda kõigile jagada, ära anda, kinkida, laenata, jooke ja sööke osta tuttavatele ja poolvõõrastele. Või lihtsalt võõrastele, ükskord ühele ostis kruubiputru pekiga.

See oli igav vanamees, närviline ja nukker, seletas mingeid imelikke elektritootmise plaane ja kuidas kodus ise paberit teha. See jäi kuidagi likviidsuse taha pidama, need head plaanid tal. Habe oli hall, taskus isekeeratud suitsud kanepiga. Sellised ongi need õhtused sõbrad, sa ei tea nende nime, ei tea kes nad on, aga kui mõni selline kohal on, siis pole sa enam üksi.

Samal ajal seal minevikus oli enne aastavahetust kokku kogunenud kenake hulk rahvast. Küünlad põlesid tünnide peal, oli üleüldiselt väga lõbus ja oivaline olla. Inimesed istusid kaelakuti viskiklaaside ümber ja vennastusid absoluutselt. See tähendab, tingimusteta. Ka see vend, kes häält tõstis ja klaasi vastu tünni puruks lõi, nii et näpud verd tilkusid, ka see rahustati maha, seoti haavad kinni ja pandi kööki kastrulite vahele magama.

Muidugi oli vaja kuskile edasi minna, baaridaam on ka inimene, ta paneb lõpuks uksed kinni. Resoluutsust on vaja selles ametis, olgu küll kunded kõik su oma sõbrad, ei saa neile lõputult krediiti anda või nende pärast öö läbi puhvetit lahti pidada. Niisiis kobis üks suurem seltskond takso peale ja sõit läks kellegi eramajja edasi. See oleks kõik olnud väga tore, kui majake poleks tükimat aega kütmata seisnud. Seal oli ikka jõhkralt külm, hingeaur läks toas jäässe. Sellistes polaarsetes tingimustes pidid inimesed lähestikku hoidma, ja Stan puges Elviira teki alla. Tõepoolest, nii oligi palju soojem.

Järgmine päev oli siis vana-aasta viimane. Enne kui hommikust õhtu sai, söödi üheskoos kerge praemunasöök, klopiti ennast natuke värskemaks, kuigi külm oli nad niigi päris rõõsad hoidnud ja tüdrukud sehkendasid lokitangide ja huulepulkadega. Stan käis kiiruga kodust läbi ja ajas habeme ära ning ülikonna selga. Ta nägi välja nagu väike käblik oma tumesinises pintsakus, mustade juuste ja helesiniste silmadega, pisikesed kämblad rusikas, kuldkett kaela ümber, rind karvane. Pidu liikus edasi järgmisesse mändidealusesse majja, kus tubadel olid saluuniuksed, laperdasid niimoodi edasi-tagasi, rahvas istus ümber pika laua ja muudkui tõstis klaase. Hoolimata sinisest pintsakust ja lõhnaveest vajus Stan kõvasti enne südaööd ära, mehed lohistasid ta kõrvaltuppa diivani peale magama ja Elviira jäi üksi. Järsku hakkas kuidagi kummaline olla. Nagu kõik see melu ja värvid ja higipisarais viinapudelid ja sült ja rosolje ja tüdrukute heledad hääled ja poiste naer oleks kuskil hästi kaugel, või nagu mingi õhukese seina taga, nagu purgi sees. Fookust ei olnud sellel pildil üldsegi. Selle kumerakskiskuva uduse vaate ääre peal oli üks heledapäine rasboiniku näoga mees, üsna nukeline ja igasuguste lohukestega, lõua, põse ja nii edasi. Ei tea, miks ta teda järsku märkas. „Kes sa oled?“ küsis Elviira läbi kära ja sagimise. „Ma olen kandilisest maailmast,“ vastas mees, ning see tundus Elviirale nii imelik, naljakas ja poeetiline, et ta tükk aega endamisi muigas. Ta kujutas ette kandilist maailma, kus kõik asjad on kandilised nagu Malevitši maalidel ja see mõte vaimustas teda. Ega selles imelikus, segases, korrapäratus maailmas ei tahtnudki enam olla.

Vaikselt tõusis ta püsti ja libistas ennast esikusse, pani tasakesi riidesse ja hiilis märkamatult õue. Väljas oli vaikne ja külm, taevas tume ja tähine, veel ei paiskunud sinna värvilisi rakette, veel ei askeldanud inimesed šampusepudelitega tänavanurkade peal.

Korraga seisis kandiline mees tema kõrval. See tundus samuti loomulik ja loogiline. Koos ootasid nad peatuses bussi, sõitsid kõrvuti istudes, koos kõndisid Elviira kodu treppidest üles. Kodus võttis neid vastu uus aasta. Hommikul olid kadunud nii mees kui Elviira kasukas, mõned paremad asjad ja natuke raha.

Uue aasta taevas oli hall, väikese tuhmi päikeseringiga.

***

Illustratsiooniks on kasutatud
Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.

No comments:

Post a Comment