Friday, January 9, 2015

Aus ülestunnistus on pool võitu II

Alvar Reisner





Ükshetk leian end ühe endise hülgehalli staarnäitlejaga, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mereääres väike maja ootamas on mind… Igatahes leian end näitlejaga umbes viienda või kuuenda Veinipudeli äärest, pansionaadist, veinid siiski tuleks jagada oma kolme erineva seltskonna vahel ära, seega milliliitreid per nägu ei saagi väga palju. Näitus sai avatud, see tähendab siis, pildid said seina pandud, eksprompt intervjuu ERR-ile antud. See tuli täiesti ootamatult. Järsku üle seitsme aasta leiad end mikrofoni ees vastamas küsimustele, otsimas vastuseid piltidele, mida oled väga spontaanselt ja boheemlaslikult kokku pannud. Siis veel venekeelne intervjuu, pikkides sisse “Noh ja missee venekeeles on”, saan ikkagi räägitud. Parajalt nii, et tunne on hea, sest kartsin hullemat.

Näitleja on kogu õhtu käitunud suhteliselt bravuurselt ja väljakutsuvalt, tehes seksistlikke nalju ja vihjeid seltskonnas viibivate naisisikute kohta. Missealsikka ju on kriis, mõtlen, ebakindlad inimesed ikka ju leiavad mooduseid või mõtlevad enda jaoks olukorrad lahti, et näida coolid ja kiftid.

“Tead mida ma tahaks sinult”, alustab näitleja “kümmet sentimeetrit.”

Teen kiired arvutused, mulle jääks siis veel sadakaheksakümmend, eesti keskmine umbes. Tavai mõtlen, ega mul kahju pole.

“Millest selline soov siis” uurin ja valan valget veini plastiktopsi modernses pansionaadi köögis, punaste kappide ja mugavate sahtlitega.

“No siis ma oleks kõigeks võimeline.”

Huvitav kas tõesti on edukuse ja supervõimete ja õnne jms künnise ületamine vaid kümme sentimeetrit. Joriseme mõnda aega edasi. Elulistel teemadel.



Lõpuks ikkagi lähen ära magama, sest järgmisel päeval peaksime sõitma Katriniga juba maale, uued tööd peale võtma ja Tallinna uut näitust üles panema.

Hommik. Krapula. Vein on ju teada tuntud salakavalus ise. Mul polegi nii hull aga Katrinil on. Kell tiksub ja ületab vaikselt kokkulepitud kellaaja. Lisaks on autoukse lukk külmunud ja uksed ei tule lahti. Keegi vist ikka ei taha, et ma selle näituse teeksin.

Lõpuks saan teatri töömeestelt kuumapuhuri ja pikenduse, millega ukselukku sulatada. Kusjuures selline tegevus on nagu perfokas, umbes kuus inimest tulevad ja uurivad millega tegelen ja elavad kaasa. Vat see on elu, see on, eläma on laiffi.

Pimeduses stardime maa poole, järgmise näituseni on jäänud alla kahekümnenelja tunni ja galeristid arvatavasti juba pabistavad, midagi pole teha, küll ma jõuan, mõtlen. Olin ju kirjutanud neile, et autoukselukk külmus ja et saabun — jooksvalt.

Maal selgub, et on teisipäev, saunapäev. Tean, et peale sauna on alati tunne, et kõik on võimalik ja elu on puhas ja süütu nagu Bambi, kasvõi see kes akna taga põllu peal leiba käib söömas.

Peale sauna panen kella seitsmeks äratama. Peame veel keskusest läbi sõitma, sest mingi punane indikaator vilgub autol, targematelt uurides selgus, et tegemist on tosooliga, seda peab lisama, muidu on oht, et näitus jääb ära.

Asjad pakitud, maalid peal. Sõit algab, suurde linna. Tallinna. Sõidu ajal tšekin pidevalt peeglist, ega maalid järelkäru pealt lendu ei tõuse. Ei tõuse, koormarihmad on tugevad, tugevamad kui tuulest tekkinud füüsikalised jõud. Tee on parajalt libe ja kummid kulunud, nii ütlesid vähemalt need kes kummidest midagi jagavad.

Kell üks galeriis. On kõik juba natuke näost ära. Võtan esimese maali ja torman uksest sisse, ise näost punane. Ja kuramus löön maalinurgaga lakke väikse augu, tüüpiline, adrenaliini kogus veres teeb koordinatsioonis kergeid korrektuure. Aga aega on ja rahuneme, maalidki saavad riputatud tamiilikeste ja traadikestega seina. Avamisel rahvast praktiliselt pole. See-eest on seal kvaliteetne rahvas. Kõned. Küsimused. Vein. Tavaline.

Hiljem läheme Katrini ja Pauliga Hella Hunti nälga kustutama, räägime hipsteritest ja kunsti ostmisest. Paul räägib, kuidas kunstnik kelle pildid ka Hellas Hundis seinas on, sattus kord keerulisse olukorda. Keegi rahamees tahtis temalt maali osta, kuid tingimusega, et kunstnik oma initsiaalid maali alt nurgast kustutaks valge värviga, sest need ei meeldivat ostjale. Ja kunstnik võttiski ja maalis valge värviga need üle. Mõtlesin, et näed kunstnik on nõus raha nimel kaotama identiteedi, muutuma anonüümseks. Täielik pask. Mine parem pese nõusid anonüümselt, keegi ei käsi sul midagi kustutada, oled niigi kustutatud.

Juba järgmise päeva õhtul on Solarises ühe toreda raamatu esitlus, kuna mul ka seal paar pilti sees, siis otsustame minna. Lükkan peaaegu viikis püksid jalga ja parima, väga hea värviga kampsuni, ooker nimelt, selga. Solarises selgub, et ruumi nagu polegi, kuulame kuidas noored kunstnikud-illustraatorid-neiud räägivad millest nad inspiratsiooni saavad ja kus nad õppinud on. Vaikselt ja sihipäraselt ilma suuremate emotsioonideta, liigume riiulite vahel ja lehitseme fotoraamatuid. Kuskil nendes vilksab läbi üks Toomiku perfokas aastast umbes kaheksakümmendüheksa. Toomikul seal riideid seljas pole. Hetkeks kujutan ette kuidas Toomik seal neidude vahel palja kellaga seisab ja kunsti teeb, pigem mitte, parem mitte. See pole see, aastad on teised ja eesmärgid teised.

Kodus voodis olles mõtlen kogu teema veel kord läbi. Pilte ei analüüsi, sest tean, mida teha teisiti, kui juhuslikult peaksin jälle kunstnikuks hakkama.


Tallinna näitus Haus galeriis on avatud kuni 13 veebruarini. Rakvere näituse kohta täpset teadust ei anta (Toimetus)

No comments:

Post a Comment