Mind häirib nende puhul nende totaalne kaootilisus, mis ilmneb peaaegu kõiges, millega ma nende elus kokku puutun, alates köögist, majapidamisest kuni nende hingeeluni ja juturääkimiseni. Kuigi üldjuhul vihkan ma kõigi naiste puhul, et nad kaosemõrrad on ja kokku saades muud ei oska teha kui ajudeta kaagutama hakata. See on üks kõige ebaintelligentsemaid asju ja ma isegi ei pea iseend intelligendiks! Pole midagi õudsemat kui kari naisi, aga nende puhul piisab juba kahestki. Ükshaaval ei ole hullu, sest ükshaaval saan ma igaühega hakkama, aga kui on nemad kaks ja mina, siis läheb liiga hulluks. Vanem õde on mõnes mõttes rohkem maine, aga vaieldamatult psühho. Seda on nad mõlemad ja seda olen ma ise ka, vähemalt kunagi olen olnud, aga ma ei tea, kas see on ravitav. Nüüd olen vähemalt aru saanud, mida ma peaksin tegema, et oma hooge vältida. Aga sellest üksi ei aita, et ma tean, sest ühiskond üldiselt eelistab pigem psühhopaadist mind oma räpasesse masinavärki kui mind oma rahumaailmas aeglaselt asju liigutamas. Ma tean, kui mõnus on rahu, ja ma tean, kui mõnus on asjade üle järele mõelda ja iseenda seest uusi mõtteid avastada, aga jumala pärast ma ei saa seda teha, kui mu telefon kogu aeg heliseb või kui keegi mind jumaldab. Isegi siis lihtsam on midagi luua, kui tead, et keegi sind vihkab – see on huvitav ja võib isegi naljakas olla –, aga liigselt austatud olla on täielik tüütus. Noorem õde on pigem sinnapoole kaldu, et peab mind vist mingiks valgusetoojaks, kellele on ulatatud kullast tikupakk. Ma olen üritanud talle selgeks teha, et see ei ole normaalne olukord, kui kaks inimest teineteist võrdselt ei kohtle. Aga ma saan ka muidugi aru: et temale midagi kohale jõuaks, peab ta seda natuke kauem mäluma.

Vanem Daam Kolleegiumist ütles välja selle, mida ma ise ei julgenud oma peas tunnistada: nad ei ole eriti intelligentsed. Kuna ma ei tea täpselt isegi, milles intelligentsus kõige otsesemalt väljendub, ei tohiks see mind mõjutada, aga midagi nende lugudes polnud juba mõnda aega enne Vanema Daamiga tutvumist usutav. Kolleegiumijuht sai vanema õe puhul intuitiivselt kohe aru ja Kolleegiumijuht tundub mulle kellenagi, kes intelligentne inimene võiks olla. Sellise võrdluse korral – kui kõrvutada Kolleegiumi ja Õdede vahelist erinevust – näib intelligentsusena inimese rüütellikkus elu poolt ette lükatud pasast läbi tulemisel. Kui palju targemaks sa sellest said? Kui palju sa sellest üle suudad olla oma igapäevases elus? Kas oled suutnud enda valu tunnistada ja sellega leppida? Kui palju suuremalt ja sügavamalt sa nüüd üldpilti näed? Ja kui väga sa tahad enam oma lõugu iga asja peale laksutada?

Juhuse tahtel, nagu toimuvad kõik saatuslikud asjad siin ilmas, nägin ma ühe õhtu jooksul kahte paralleelset traagilist stseeni, mis mind sügavalt puudutasid. See oli samal päeval, kui Vanem Daam ilmus meie koduõuele. Olin temaga varem korra kohtunud, aga mäletan, et too esimene kohtumine oli kokkuleppeline, teadvustatud, ja ma pabistasin loodetavasti viimast korda selliste inimlike konventsioonide pärast, sest mulle oli ikka veel jäänud mingi kohutav piinlikkus iseenda pärast, mis polnud mul lasknud ei varem ega tolgi ööl enne planeeritud kohtumist rahulikult magada. Tol korral läks kõik muidugi väga hästi, ja kuigi ma teadsin juba ette, et see ei saa mingi katastroof olla, sest nad on inimesed ja mina olen inimene, ning selle sama kohtumise päeva lõpuks julgesin ma elus esimest korda nii kiiresti olla täielikult ilma valehäbita mina ise. See pidi olema see seltskond, kelle juures ma olin koos Vanema Daamiga, mis mind sellest valedesfäärist lõpuks välja tõi. Nende õudsete valede, mis oleks justkui kestnud kauem kui mu reaalsed elusolemise aastad, sest need näisid nii konstantselt normaalsed, need olid mulle külge kasvanud, sest ma olin liiga palju oma elust olnud pahaduse keskel. Ja kogu aastatepikkuste üksinda võitlemiste krooniks kadus see viimaks ometi tol saatuslikul päeval, kui ma tundsin, et mind võeti tingimusteta omaks. Ei mingeid eelnevaid hinnanguid mu tegudele, mu näole, mu sõnadele, mu taustale – mitte midagi. Ainult mõned asjad, mida ma olin kirjutanud, ja ma tean, et need polnud isegi kõige paremini kirjutatud, aga nad pidid sellest läbi nägema – mind, kes ma päriselt olen. Tundsin end väga eriliselt, kuna olin tavaliselt omaksvõetud. Muidugi ei väljendanud ma seda mitte mingit moodi, aga mind valmistas kergendust teadmine, et kõige selle õige tajumise juures võisingi ma sellest mitte rääkida. Sest ma ei tea, kuidas rääkida tunnetest, mis just äsja on tekkinud, sest see on kusagil sügaval minu sees ja selleks et aru saada, mis tunne see päriselt on, pean ma sel rahulikult oma mõistuseni laskma jõuda. Kui seda ruumiliselt kirjeldada, siis tunne on põhjatu sügavik, samas kui mõistus eneseväljendusvahendina on kõigest kuristik, mingi kalju äär, mille puutumiseks peab põhjatust sügavusest üles valguskiirusel sööstma rakett, et see nii kiiresti kohale jõuaks, et ma tunde tekkides suudaksin sellest rääkida. Ja mul on hea meel, kui ma seda tegema ei pea. Tol õhtul ma ei pidanud, seal olid teised inimesed, kes rääkisid, ja mul oli niisiis hoopis mugavam. Seega seostus Vanem Daam minu jaoks millegi väga hingeliselt pühaga ja seda mitte ainult mu enda läbielamiste tõttu meie esmasel kohtumisel, vaid ka ühe teise tunde pärast, mida ma enda sees ühe vähese asjana maailmas täielikult usaldan, ent mis on täiesti seletamatu. Daam tundus mulle üsna algusest peale üks neist Kõikide Emadest. Need on vist kõige haruldasem liik inimesi, kes üldse olemas on. Nende kannatused on raudse eesriide taga, aga on kindel, et selle maailma jaoks on nad liiga head ning seetõttu kohtleb elu neid kõige halvemini. Minu vanaema on ka üks neist inimestest ja et Vanem Daam mulle teda meenutas, tegi mind kohe palju rahulikumaks. Mõistsin, et enne näeb tema mind läbi kui mina teda, ega hakanud midagi üritama.

Olen viimasel ajal mõistnud, kui suur vaikija ma tegelikult olen, vaikimisega tegelen ma vähem tuttavate inimeste puhul lõviosa ajast. Sellel ei puudu kindlasti ka alateadlik katsetamisaspekt, sest vaikus on väljakutse, mis räägib inimatmosfäärist ilma sõnadeta. Mida enam tunnistan endale oma vaikusevajaduse suurust, seda haiglasem tundub elu müraga, mida toodetakse lihtsalt seetõttu, et “ei oleks nii imelikult vaikne”. Hoopis imelik on ju rääkida selle pärast, et oleks millestki rääkida. Nii ei kuule ju oma mõtteid, aga ilmselt on see jälle see koht, kus Õed ütleksid mulle, et “inimesed ei tahagi ju oma mõtteid kuulda”. Kui inimesed ei taha oma mõtteid ja tundeid kuulata, siis pole sinna midagi parata, et ma neid seetõttu lollideks pean, sest enda mittekuulamine on täielik arulagedus. Mida enam elu tahab minult rebida mu vaikust, seda rohkem olen õppinud vaikusest lugu pidama. Võiks isegi öelda, et vaikusest on saanud minu jaoks prioriteet, mis on samaväärne magamise või söömisega. Vaikus on hinge toit.

Me istusime Vanema Daamiga kell 12 kohvikus ja vaikisime. Tema sõi ja mina jõin kohvi, vahepeal oli vaikus natuke ärev, sest ma polnud veel kindel, kas mulle see vaikusevärk üldse nii väga meeldibki. Õhtul hakkasime veini jooma. Esimene pudel oli minu täpilise vakstuga köögis. Võttis hoo sisse küll ja ma muutusin sotsiaallingvistiliselt paindlikumaks. Juues on alati vähemalt see lootus, et ma ei jää piinlikult vait. Kainena pole see minu jaoks mingi probleem. Samas – kuna ma saan aru, et üldiselt on põrnitsev vaikus, mis on liiga otseselt kõikide ruumisviibijate jaoks tõlgendatav kui märk ‘me oleme liiga erinevad inimesed, et ühist jututeemat leida’, sotsiaalselt aktiivsetele inimestele kõige piinlikum, siis vahel joon ma end ka seetõttu täis, et teistele liigset ebamugavust mitte valmistada. Kuigi see võib pigem lõppeda sellega, et joomata jätmisel oleks palju vähem piinlik olnud, aga see ei ole argument, mida sotsiaalsele aktivistile öelda. Sa tahad, et ta rahule jääks. Sul on nõme. Ja siis sa jood, et poleks nii nõme. Vanema Daami puhul kulus see pudel marjaks ära, et ma üldse suudaks inimese moodi rääkima hakata.

See oli periood, kus ma tunnistasin endale, et nüüd võib mõnda aega inimesi vihata, sest neid oli viimasel ajal mu ümber liiga palju olnud. Ma olin hakanud endas liiga palju kahtlema ja ei kuulnud enam, mis tegelikult õige oleks. Keegi muu ei saanud mind aidata kui ainult mina ise, ja ma teadsin seda ning tahtsin seetõttu juba mitmendat päeva linnast ära põgeneda. Aga muidugi oli jälle nii, et mida kõige rohkem tahad, seda kõige vähem saad. Ma ei saanud Kolleegiumi pikalt saata mitte sellepärast, et mul on mingi kuradi kohusetunne olemas, vaid seetõttu, et teadsin, et pean end siduma inimestega, kes panevad mind uutmoodi mõtlema. Selle kohta võib vist öelda egoism küll, aga sel ei puudunud altruistlik ja ka moraalne aspekt. Igal juhul oli selle valiku raskus tunda kogu mu olemuses terve see aeg, kui ma purjus polnud. Mu vaikus oli eemaletõukav, eraklik ja läbitungimatu. Ma ei suutnud oma sisemisi heitlusi sotsiaalse pädevuse nimel eriti ohverdada. Alkohol oli tol õhtul selle kõige, mis mu sees toimus, lahjendus, ma moondusin korraks tagasi selleks, kellena mind üldiselt tunti – see lärmakas ja avameelne ülbe glamuuritseja, see jäämäetipp. Võtsin rolli omaks ja me läksime esimese pudeli lõppedes järgmistega edasi Õdede poole. Seal oli sisuliselt tavapärane toimetamine klaaside leidmise, meikimise ning kohutava vatramisega kõigest ja ei millestki, kuni me edasi baari läksime. Laupäevaõhtu kohta oli baar märkimisväärselt tühi, kuid polnud kuidagi üllatav, et noorem õde leidis kohe sealt mingi oma meestuttava, ja olles parasjagu veinised, istusime kõik samma laudkonda. Mul oli võõras seltskonnas purjuspäi järjekordselt absoluutselt ükskõik, kes nad on ja mida nad endast või minust mõtlevad, ning ma ei pidanud oma suvaliste mõtete väljaütlemist nende suhtes ebakohaseks. Samuti jõin pea momentaanselt ära nende šnapsi. Läksin õue suitsu tegema ja rohkem laudkonna võõrastega kokku ei puutunud. Mõni aeg pärast seda suvalist jauramist ja rohkem või vähem tuttavate nägude kohtamist hakkas meie olengusse pudenema ainult joomingule omast traagikat. Daam hakkas vähehaaval mälu kaotama ja vanem õde oli ilmselgelt armastuses pettunud. Niimoodi ta seda ise muidugi ei väljendanud, aga nii see oli. Tõeks osutusid paljud oletused, mida ma ainult õrnalt olin julenud mõlgutada.

Ta seisis mu ees pisarsilmi ja vandus enda rumalust, “kuidas ma võisin lasta sel juhtuda, mis mul ometi arus oli!”, ja ma ei mõistnud üldse, miks ta end ühe armumise pärast nii halvasti laseb tunda. Jumal teab, et ma olen ise sadu kordi idiootselt armunud olnud ja aastate viisi enda haletsemist armastanud, aga tema – ta on ju ometigi vanem õde, suhetes kogenud ja ratsionaalselt pädev, analüütiliselt mõelda oskav inimene. Kogu tema kurbuse juures võlus mind tohutult see kaitsetus, mida ta igapäevaselt enda meelest nii hästi varjata oskab. See akadeemiline tõestamine, distantsiga olustikukirjeldused, ajakirjanikustiil ja kohatine ülekalkuleeritud käitumine varisesid kokku ja lõpuks ometi ma nägin päris inimest selle kõige taga. Ütlesin talle, et pole teda mitte kunagi nii ilusana näinud. Ta jäi siiski oma paranoiade küüsi ja oli endas äärmiselt pettunud, et oli julenud loota rohkem, kui vaja oleks olnud. “Loota võib ja unistada võib ning haavatav võib olla, see ei tähenda, et sa oleksid ebatäiuslik, miks sa lihtsalt ei tunnista iseendale oma valu ja pettumust?” Ma ei suutnud uskuda, et see inimene päriselt elabki regulaarselt mingi sellise illusiooniga iseendast, sest tõenäoliselt ta ei suuda hakkama saada sellega, mis ta sees päriselt toimub. Kui ma meenutan kõiki meie eelnevaid jutuajamisi, mis on olnud üsna pikad ja põhjalikud, tulevad sealt meelde fragmendid, mis ainult kinnitavad seda, mida ma alles tol hetkel seal baari ees tõdema pidin ja mis mulle siiamaani uskumatuna tunduvad. Kas tema ongi siis üks neist võltsidest inimestest, kes pole päriselt need, kes nad enda sees on? Kas tema on üks neist, kes mängib enda vastu? See mõte tundub liiga hirmuäratavalt vastik ja haletsusväärne, et seda omaks võtta. Ometi pean oma julguse kokku võtma ja vähemalt tunnistama tõenäosust, et see saab nii olla. Et inimesed võivad nii keerulised olla, et neil endilgi seda raske hoomata on. Jõuetus pole viga, mis oleks alati tingitud laiskusest või lollusest, see võib tõesti ka olla lihtsalt talumatuse piiri küsimus. Ma lihtsalt soovin ja usun nii väga, et tema on võimeline rohkem iseendaga leppima, kui see antud juhul talle võimalik näib. Kallistasin teda ja lasin tal nutta ning jäin iseendale kindlaks. Ta läks koju, hullumeelse pilk silmis, ja ma lohutasin end võimalusega, et ehk see öö siiski pole talle liiga lõpliku mõjuga.

Vanem Daam oli samal ajal jõudnud oma koti ära kaotada ühele mu lolli nooruse aegsele tuttavale, kellega neil minu pisukese kadumise ajal pikem vestlus oli arenenud. See tüüp oli jääkaru – nii jääkaru moodi mees oma räppimise ja tüdrukute tagaajamise ja purjutamise ja sõnaosavusega. Südamlik inimene, aga üsna tundmatu. Ja eks ta oli vist imestunud, me polnud kaua näinud ning mu kvaliteet oli vahepealse aja jooksul märgatavalt paranenud. Keegi ei märka meeleheite puudumist paremini kui vana meessoost tuttav, eriti kui sa oled olnud tema viimast mäletamist mööda vastik pirtsperse – liiga ebaenesekindel, et isegi oma üüratus meeleheites loomulikult mõjuda. Daami kott oli kogu aeg tema käes olnud ning sel ajal, kui me baari ees suitsu tegime ja paanikat ära hoidsime, istus ta truult nagu koer leti taga, kott süles, ja jõi õlut. See oli kollektiivne kergendustunne, mis meid seda pilti nähes valdas.

Meiega oli vahepeal ühinenud ebatavaline seitsmeteistaastane, keda olin esmakordselt näinud samal ajal kui Vanemat Daami. Seal ringis on kõigil kellestki mingid taustteadmised, mida ei varjata ja mis soodustavad edasisel suhtlemisel ebamugavuste mittetekkimist. Mitu aastat hiljem selgus, et ta olla minusse esimesest kohtumisest ära armunud, aga sellised asjad panevad mind nüüd ainult õlgu kehitama. Mehed ja trammid… seal linnas polnud kumbagi. Ainult üks legendaarne baar, mis elas veel ainult oma legendist – sellest, kuidas noorus korraks säraküünlana süttib ja siis poolel põlemisel õlleklassi kukub. Need, kes klaasist välja ei ukerda, jäävadki sinna baari.
See baar ja need tudengid.

Vanem õde kutsus mind ärakolimise pühapäevaööl jälle kaasa. Et kuidas ma lähen niimoodi ära, kui ma viimasel ööl välja ei lähe. Teadsin, et mitte kuskil ei toimu mitte midagi, aga ei suutnud ikka veel talle ära öelda. Ja nii oligi – esimeses kohas olid uksed lukus, nii et me lõime õue peal veinil kaela maha ja pidime rääkima seksist ja poliitikast. Ja see kohutav, lõppematu psühhoanalüüs sinna juurde. Hoolimata sellest et olime vaid kahekesi, suutis ta mu vaikusest ikka täielikku äärmusesse viia, nii et ma ennast jälle karjudes selgitamas avastasin. Ma ei tea enam, kas see on inimeste või minu viga, et mul nii tihti tunne on, nagu oleksin ma võõramaalane.

Noorem on mulle algusest peale meeldinud bravuuri pärast. Naiste puhul on see mu nõrkus, milles alati pettuma pean, nagu ilusates kontsakingades, mis pärast esimest kandmist hõõruma hakkavad. Bravuuril on kaks poolt, mis on enamasti kõigest muust kontrastsemad: see on stiihia väljendada oma vahetuid emotsioone ja kalduvus olla järelemõtlematu. Jällegi tuleb tunnistada, et olen ise samasugune. On hämmastav, kuidas inimesele pakub lohutust leida endale iseloomulike omadustega inimesi. Teiseks on see ka peegelefekt – näed teise inimese kujul iseenda omadusi kõrvalt, mis võiks sõpruse mõne nurga alt isegi egospionaažiks kujundada. Aga kuna Õed on mu viimane panus, et end maailmaga kontaktis hoida, kuna nad on viimased, kellele ma olen vaevunud vastu tulema ja kes midagi hingele on pakkunud, ei saa ma neid ju ometigi hukka mõista. Ent miski hoiab mind tagasi olemast täielikult avameelne. Päris ilmselgelt ei saa teisi inimesi rohkem analüüsida, kui ma iseenda analüüsimisega olen tegelenud, kuna alati peab olema rohkem trumpe, kui välja näitad – vähemalt iseendast peaks põhjalikult teadlik olema, et mõista teist veidigi sügavamal vaimsel tasandil.

Faktid näitavad selgelt, et saatus on neid jõhkramini kohelnud kui mind. Ja üldse näib, et kõik on rohkem sitta näinud kui mina, aga kannatustel ei ole muud mõõdupuud kui ellujäämisinstiktide kõvadus. See on hingelise väärtuse küsimus, mis inimesest saab, kui ta on elanud vägivaldses ja vaeses peres, ja mul ei ole õigust arvata, et neist oleks pidanud saama paremat, kui nad praeguseks on. Ma lepin, aga olen paratamatult üksi ikkagi kusagil mujal kui nemad.



Ilmus Vikerkaares