Thursday, January 8, 2015

Sõjard

Rene Raotma




Rene Raotma kommentaar Delfi artiklile “Ajateenija sai väljaõppel granaadiplahvatuses viga”, ning selle kommentaaridele. Tekst on kopeeritud ning toimetatud ning nimetatud autori ektsipliitse loa või keeluta. Kui mingi jama on, võtan maha. MLj.

Päris hea värk, hahhaa, kommentaarid on eriti lahedad. Kõik need sõjardlusehullud raporteerivad seal kuni peensusteni, kuis ikka üks mingi xl69 granaadi splint tuleb jube kergelt mingist avausest välja, seevastu xb8 granaadil käib splint raskelt… teine kohe kommenteerib, või pigem raporteerib, (selline tunne, et vedeleb parasjagu kusagil kaevikus, soolikad mööda küla laiali) “negatiivne, xb8 granaate ei kasutata enam”, nagu ta omaks mingit ülispetsiifilist ülevaadet kasutatavast granaadimargist… Fuck, see on alati nii jabur või kuidagi nii sõge, mingi sõnelus nende sõjahullude vahel. Kusjuures alati on neil mingi eriline poliitiline eelistus, mis on nagu eriline… á la, et “ma hääletan Margus Kaselaani poolt, et ta on normaalne mees, et ta ikka teab mis tunne on xz9-ga vastu pead saada… tal on kild siiani sees.” Ma ei saa sellest absull aru. Mulle tundub ühtlasi, et neil on selline oluliselt röhitsevam jutt ka… Kindlasti loetakse ilukirjandust, et kuidagi pääseda gravitatsiooni alluvusse oma sõgedaid (“kõik lendab õhku, pikali, rooma, püsti, 50 kätekõverdust, Vaenlane, püsti, jookse, varju, kügarjooks, tuld, varju”) mõtteid mõeldes. Mitte, et mul midagi otseselt nende vastu oleks, vaid naljakas, et ma suudan nagu alati üks-ühele luua tervikliku pildi kodanikust, kes seda juttu ajab… Mmm, mida ta võiks veel teha… tal on taskunuga, mida ta kaasas kannab, juhuks et kunagi ei tea, mis võib juhtuda… Siis ta kiitleb oma “magnumi” saabastega ja viksib neid ja kindlalt on olemas mingi pink, kuhu ta jala asetab, kui ta neid viksib, ja väga sünge nägu on ees ja saapahari teeb veidi pikemaid võõpeid kui oleks parasjagu vaja… Kui saapad on viksitud, paneb ta käed veidi alla puusa, surub rinna ette ja tõuseb korraks varvastele ja siis laskub tagasi kandadele… Seejärel märkab ta midagi inimlikku, et näiteks päike paistab ja pihlakad on akna taga valmis saanud… Kindlasti mängib rolli, et see pihlakapuu kasvab eestlaste maa peal ja kindlasti ei tohi unustada kui palju on selle vabaduse (mis ei tohi kindlasti olla vaid sõnakõlks) eest verd valatud ühtis maeitea mis poistega. Ja kindlasti oleks aeg minna ajalehe järele.. Sõjard kõnnib trepikojas trepist alla, ka trepil ei kaota ta rühti, mida seisus kohustab: “Ärge mulle kiirabi kutsuge, ma olen sõdur!” hüüab sõdur pea alaspidi trepiastmetelt alla kogu pulli jälgivale vene vanaeidele… See omakorda ei oska midagi öelda ja paneb oma korteriukse kinni…

Kindlasti oskab ta veel ilma kompassita ilmakaari määratleda, võttes horisondiliste koordinaatide süsteemis asimuudiks polaaröös särava põhjanaela, mille ta silmagi pilgutamata vana skaudi ja noorkotkana une pealt ära tunneb, ja kuidagi kasutab ta seal oma käekella, mis võimaldab kogu süsteemi näha 360 kraadi ulatuses väljaspool meie aega. Siis ütleb ta veel “Nii, käes,” vaatab kaugesse pimedusse, kust paistab ainult tuul. Seejärel paneb ta käe seljataha värbli vahele ja haarab sealt sapöörilabida ning kaevab endale augu ja istub seal kaua heaks arvab…

Kui augus on uni peale tulnud ja ta -20 kraadises pakases mitu tundi on maganud…. Siis, ärgates, ta ei ringuta ega haiguta vaid kargab püsti, määrab uue suuna ja paneb jooksu… Alates tema ärkamise hetkest on sündinud tõeline klimaatiline fluktuatsioon – anomaalia, mis tema jaoks on tegelikult täiesti tavaline, sest ta teab: GOTT IST MIT IHN… Väljas on suvi ja sõjard rapsib taskunoaga (millel on sees vere ärajooksu kanal) pajuvõsas — ta teeb endale pajupilli, vahepeal lööb taskunoaga vastu plahat ja noa pidemeosa pistab otsiti kõrva, siis jälle puhub pajupilli — HÄÄLESTAB — See protseduur tehtud, kõnnib ta uhkel sammul põldude vahel, mängib vilepillil salmijagu viisijuppi ette ja löriseb tatiseguselt järgi “Niitudelt päike kadunud nüüd, nukrana kaigub vaid sügislinnu hüüd. Vingudes tõttab vaid vihur üle mäe…. Ning ega neidki seal keegi enam näe…Kus on siis suvi ja kus on me arm jne…Niitude vahel siis kulges me teee…””

Osa 4.

Sõjard kohtab endasuguseid, kui on asunud jõe süngest veest pihuga vett jooma….Üle jõe vastaskaldalt hüüab keegi “Blitz!” sõdur hüüab sosinal vastu “Donner!”….”omad!” on sõjardi rõõm suur….


No comments:

Post a Comment