Praegu on valimiste aeg ja kõikidele noortele ning vanadele meeldivad valimisplakatid, või noh, pakuvad huvi vähemalt. Sattusin hiljaaegu linna. Kokkuvõtlikult:

Refi plakatid näevad välja nagu “tagasi kooli”,

irli plakatid näevad välja nagu “külmkappide allahindlus”,

keski plakatid näevad välja nagu “parema pesupulbri tagasitulek”

ja sotside plakatid näevad välja nagu kenad väljamaa poliitplakatid.

Ma ise ennustaks kõige suuremat edu pesupulbri värgile, sest see peseb teisiti! ja läheb kevade teemaga kokku (kevad on samuti K-tähega, nii et sobib päris hästi), aga mul on muidugi see häda, et ma olen poliitiliselt keskele poole tiideviltu. Kui keegi teist pole kunagi millegi poolt olnud, siis, noh, efekt on selline, et Savisaar kümne eesti lipuga näeb mõnus välja, täiesti normaalne, all is right in the world ja viva la democracia. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga kui “kodanlike parteide” kärnanäod lippude all passivad, siis on sihandne tunne nagu nad situks sinna peale, nagu mingi väiklane ning juhm jõud oleks mu riigi ära kaaperdanud. Ma arvan, et Eesti lipp läks üldiselt kuskil 2000-ndate alguses nõmedaks, selliseks, et see mitte niisama rõõmsalt ei lehvi, vaid kellegi poolt ja kellegi vastu. Trubetsky ütles ka, et 2000-ndate algul hakati mingit värdjamat rassipoliitikat rakendama, ja see on üldiselt teada, et see oli aeg, kus algusaastate lustlik ning muretu naiivsus poliitikast haihtuma hakkas.

Muidu ütleb ka teiste Euroopa riikide kogemus, et kui riigilipp hakkab ühtesid kodanikke teistest enam esindama, või esindama mingit partikulaarset majanduslikku suunitlust, siis on persses sellega ja parem peidus hoida. Klassism ja rassism võivad Euroopas küll eksisteerida, ent nendega kelkimine ei ole kindlasti hea toon. Mahajäänud maa värk. Rahvusliku paremliberalismiga on see kaun ka veel, et see on veel seksitum kui fašism. No kujute ette pornokoomiksit, mis fetišeerib 2006. aasta Eestit.

Et ses suhtes, Savisaar ei kaaperda lippu oma ürituse jaoks, vaid rohkem nagu toob selle nendele tagasi, kellelt see oli ära võetud. Samuti ei saa öelda, et Savisaar tõrjuks kedagi välja, teda ennast tõrjutakse välja, ta ütleb alati, et oleks eluterve, kui kõik nõustuksid kõigiga koalitsiooni tegema ning iga kord, kui tema vastu sada tuhat allkirja kogutakse või rahvateater mingi vahva tüki teeb, siis ta ütleb et ta kiidab üldiselt heaks et inimesed on aktiivsed ja mõtlevad poliitika peale.

Hoolimata sellest, kui kenasti poliitilise valiku impulss ratsionaliseeritav on — alati ja iga valik on seda — on see siiski ebaratsionaalne impulss, “afektiivne”, ütlevad moodsad targad vististi. Üsna spordimeeskonna fännamise sarnane, ilmselt. Laevatäie idiootsusi võib andeks anda, selle “kõige olulisema” nimel, mida usutakse parteid esindavat. Sellel, kas ollakse liitunud Savisaare isikukultusega nagu allakirjutanu, või valitakse pika hambaga sotse, sest siuke mulje on jäänud, nagu nad varastaks kõige vähem, on sealjuures pelgalt stilistiline küsimus. Juba hea 10 aastat tagasi märkis Juku-Kalle Raid targalt, et tegelikult peaks Maimikud ja Tolgid Savisaarega leivad ühte kappi panema, poliitika näib ju päris hästi sobivat, mis on, kas Savisaar ei ole piisavalt skinny-jeans teie jaoks? Keskerakonna põlisvaenlasena tahtis ta niimoodi mõistagi Maimikuid alandada, aga seda saab võtta ka olukorra korrektse poliitilise lugemise ja vigade parandusena. Kui kultuurirahvas oleks oma raskuse Savisaare taha visanud, oleks meil tõenäolisemalt juba hea mitu aastat vasaktsentristlikku poliitikat, vähem rahvuslikke pingeid, rohkem inimesi riigis ja ilmselt oleks Savisaar osanud tänulik ka olla. Aga noh, mis seal ikka, ega üle oma varju ei hüppa ja parem hilja kui mitte kunagi.

Ka skinny jeans-i koha pealt üldsus eksis. Keskerakonna üks põhilisi hädasid on see, et ta on ajast paar sammu liiga ees, inimesed ei saa ta stilistikast aru. Selleks oli vaja aastatepikust andunud kultuurirütmide hipster-dekodeerimist, et selle nähtuse lahedust adekvaatselt hinnata. Ega väikesed vihjed ei aita. Linnar Priimägi, Eesti kõige flambojantsem homoseksuaal ja intellektuaalse üleoleku kehastus valis kuulu järgi Keskerakonnale selle peene ning rahustavalt munitsipaalse rohelise tooni välja, ning julges seda pärast ka tunnistada, nagu vähesed. Slavoj Žižek pidi tulema ja ütlema, et juht on okei ja isikukultus on mõnus ja et idee kandepind tuleb kõige paremini välja nimelt siis, kui sellel inimese nägu peas on. Esteetika osas on normcore teemaks. Tavalised tüübid, sellised nagu nad käivad, ei ole mingi snoobide ega geeniuste partei. Erinevalt teistest erakondadest on ta ka pigem ilma kindla plaanita kokku klopsitud. Mitte ideoloogilise niši täiteks. Kohati süüdistatakse neid ebaideoloogilisuses, aga seda võib ka kasulikuks asjaks lugeda, kui partei teeb pragmaatilisi asju. See, et vasaktsentristlik lähenemine oleks riigile parem, on muidugi usuküsimus, et kelle numbreid usud, või noh, enamasti inimesed ei lähegi numbriteni, vaid, ma ei tea, üritavad energiaid lugeda. Pensionäri teema suhtes on hipsterteadused samuti avastanud, et

palju parem

on olla vana

kui olla noor

ja et lihtne jäljendamine on kiireim otsetee nooruse ja vanaduse vahel. Mul on suht sarnane pruun mantlike nagu Savisaarel. Väga äss mantel igas suhtes, kes iganes Savisaare ülakeha disainis, teadis mis tegi.

Nii skinny jeans liikmeid ei ole ka kellelgi muul kui keskil. Yana Toom on nii skinny jeans et ta tõlgib Nihilisti Kenderi artikleid, see intervjuu meeldis mulle aga nii väga, et ta hakkas mulle korraks isegi veidi rohkem kui meeldima (Mudlumile meeldis ka). Kadri Simson on nii skinny jeans et ta suu ei seisa kinni, ta alandab otse-eetris mehi, teab neist paremini numbreid ja peab kõnet nagu amatsoon, also, tal on totalitaarne roheline kleit, lovin’it, tahaks sama värvi baretti omale pähe ja siis veel nii paljudele et õelate südamed hirmust hakkaks värisema. Oudekki on nii skinny jeans, et ta on traditsiooniline vasakpoolne, see on väga euroopalik nähtus, ta käib Itaaliast Eestisse südamega päikest kandmas ja välismissioonidel ning tal on kiskja silmad. Ja Savisaar on nii skinny jeans, et ta ei ole skinny jeans vaid hip-hop — vaata vaid, kuidas ta oma linnavolikogu infotunnis neid kusekaid alla paneb. Sith lord on ta ka. Ülejäänud parteides ei ole nii. Anvelt ei ole skinny jeans, vaid ment, Mikser ja Rõivas ei ole skinny jeans, vaid nohkarid — MITTE KEDAGI ei huvita Räniorus Edward Lucasega e-kodakondsuste tegemine. Irl ei ole ammugi skinny jeans, kompleksides inimesed, väga ebacool.

Et siis jah, raisk. Kui ei meeldi, mine ja kirjuta oma kärnanägude kohta ässamat propat. Mingi väljamõeldud parteide võistlus võiks ka olla tegelt, veits nagu kiwa olematute raamatute antoloogia. Äkki see laiendaks meie horisonte. Sessuhtes, et kohe, kui Keskerakond valimised võidab, seisame me probleemi ees, et kuradi Keskerakond on reaalselt üks lahedamaid asju, mis me oleme suutnud välja mõtelda. Ega maailm selle peale valmis ei ole, kuhugi peab edasi ka minema.

Loe veel keskerakondlikku propagandat sõprusportaalist Nihilist!

Trubetsky valimisprogrammi võib kah veel lugeda. Tegelikult see on isegi korrektsem viis poliitikat teha, aga mu poliitiline intuitsioon ütleb, et seda korda veel ei ole Eesti valmis olema kujutlusvõime inimesed. Et sedakorda on siiski ikka veel Marx ja majandusteadus.

P. S. Ah jaa. Ennem võis veel ehk tunduda, et paremjõudude jätkamine on kuidagi tolereeritav, aga siis nad hakkasid seda psühhokaitse paska tegema. Mitte et psühhokaitse iseenesest oleks mingi asi, millega ei peaks tegelema, aga see, et kuskil on mingi jobu, kes arvab, et ta on mu mõistuse turvamees, ja siis tuusab sellega lehes, raadios ja TV-s, see ei ole värk nagu. See ei ole elu ja see on idiootne ja ma arvan, et sellel on iseenesest vähem kriitilist distantsi kui Tallinna Televisioonil. TURVALISEM küll ei ole hakanud. Mingid vennad kusevad võimu kaotamise pärast üle. Good riddance to bad rubbish.

Ma loodan et eesti meedia karistatakse ka korralikult ära, kui Savisaar võimule pääseb. Mitte ilmtingimata totalitaarise mõttes, vaid lihtsalt mingid rahakraanid kinni äkki. Või äkki mingisugused kuradi paremad ametiühinguseadused teha või noh, kuidagi peaks saama vähem nõmedaks selle asja, kontrollimatu pask.