d5fb4b28ce74d3457468af4ccf94dba9“Miitmeni teeme”, küsis J minu käest. Pall oli tema käes ja ta juhtis, eks sellepärast küsiski.

“Teeme niikaua kuni mina võidan, eks.” Ma ei keskendunud eriti pallile, vaid hoopis sellele, et saan sinuga kokku umbes poole tunni pärast Kärdlas selle korvpalliplatsi läheduses, millel on mingi imelik asfaldi ja söesegune kate, iga kord kui seal mängisid, olid hiljem nagu söekaevur, ainult peopesad jäid valgeks, seda ka sellepärast, et neid puhastasime vastu palli.

Sa arvatavasti olid juba üles tõusnud ja jõid hommikukohvi või teed ja sõid midagi. Ega sa pikalt ei mõelnudki mida selga panna, käiku läks see sama õhuline suvekleit, millega ma sind pool tundi hiljem nägin, ise sa veel ei teadnud seda. Juuksed olid sul sassis ja sa seisid pikalt peegli ees ja silusid neid, et pusasid lahti harutada, neid mis sul ikka magades tekkisid. Päike paistis aknast ja valgustas poolenisti su nägu, jättes pool nägu varju. Ideaalne.

Ma ei mäleta, kes võitis mängu, arvatavasti mina, sest ma olin heas vormis, päikesepruun ja kuusteist. Loomulikult pidin kohe ujuma minema, see oli igapäevane rutiin, hommikul vara üles, siis ujuma, siis platsile ja siis uuesti ujuma ja siis sööma.

“Kle, ma lähen käin vanaema juurest läbi, hiljem saame kokku, tal oli midagi vaja poest.” Ma ei teagi, miks vanaemal just see hommik poest midagi vaja oli. Hiljem sain aru küll.

“Jah teeme nii.” Mõtlesin, et mina pean kohe ujuma minema, mööda Pikka tänavat on mingi seitse minutit Rannapaargu randa.

Sinuni oli umbes viiskümmend sammu, ma ei teadnud seda, aga tundsin, tegelikult oli samme vähem, aga need viimased sammud pidurdusid, sest südame kiirem rütm mõjus tookord kõndimisele häirivalt.

Astusin mööda Pikka tänavat, rätik üle õla ja kerge söetolm poorides. Siis ma märkasin sind, tulid mõõdetud sammudega, rahulikult nagu timukas, teades nüüd, et minu pea oli pakul. Ma ei tea, ma ei näinud su sisse, aga ma ise olin õhuline, natuke nagu see millimallikas, mis loksub kergelt rannalähedal vees, lained on ta randa toonud, tal on hea ja soe olla ja ta teab, et pääsu pole.

Jõudsime kohakuti, õhk, mis kehade liikumisel tekib, möödus meist. Liikusime edasi, mitte midagi ei toimunud. Tundsin kuidas higinire mööda selga alla voolas. Veel kümme sammu ja ma tahtsin tagasi vaadata, sulle järele. Pöördusin ja sa ka pöördusid, loomulikult me pilgud kohtusid. Umbes sekund ja me keerasime oma pead tagasi loomulikku ettenähtud asendisse. Kõik muu oli ebaloomulikult ilus.

Kiirendasin sammu, kuigi teadsin, et kahetsen, see kõik oli nii kuradi õige, et õigem ei saanudki olla.