images

Boriss Jevsejev „Kitsas elulint“ LR 26-27 2014



Valimik sisaldab kaheksat novelli vene-ukraina päritoluga kirjaniku loomingust. Seda raamatut aasta tagasi lugenuna ei oleks ma kirjaniku taustale säärast tähelepanu pööranud, nüüd aga jäävad silmad nagu kleebitult järelsõna faktide külge kinni: sündinud Lõuna-Ukrainas venelasest isa ja ukrainlannast ema lapsena, praegu elab ja töötab Moskva naabruses asuva Troitse-Sergi kloostri lähistel.

Aasta tagasi ma seda lugeda muidugi ei oleks saanud, mitte eesti keeles, tegu on verivärske üllitisega. Ja käesoleva ajahetke tõttu ei saa ma neile tekstidele läheneda enam tavalise erapooletusega, vaid siia lisandub mingi kõhklev, nõrgalt poliitiline varjund.

Järelsõnas on napilt ära toodud, et juba oma esimest juttu ainult ajakirja pakkudes sai Jevsejev viieteistkümneks aastaks avaldamiskeelu. Aasta oli siis 1974. Kui otsad lõpuks lahti läksid, hakkasid tulema tunnustused, auhinnad, laureaaditiitlid. Ometi on need tekstid väga seotud selle aja ja paigaga, kuhu nad sündinud on, kui ma kiirelt ja mõtlemata oma lugemismulje ühe lausega kokku võtaksin, siis ma ütleksin: nad on sellised täitsa nõukogude ja midagi moodsat ja midagi väga kurba. Sügavalt venelikud. Kummaliselt põimuvad jutustustes müstiline kaemus, Camuslik võõrandumine ja realistlikud olupildid karmist minevikust, desertööride püüdmine, vangilaagrid, emigrantide saatus…

Kogumiku nimijutustus “Kitsas elulint” räägib kahest mehest, viiulipoognaid valmistavast meistrist pan poolakast ja tema abilisest, sõjakeerises poolamaale sattunud pan venelasest. Nende kahe vahele sugeneb sedasorti hingeline side ja vendlus, millist maailmas kohtab harva, midagi, mis tõestab hinge jumalikkust ja armu võimalikkust. Vaid siis, kui astud ainuüksi sulle määratud kitsast teed mööda, ja sellel teel saab sul olla vaid üks naine, üks sõber, üks amet ja üks jumal.

““Kitsas on tee” ütles pan poolakas ja pan venelane kinnitas seda noogutusega.

“See on hea”, lisas pan poolakas ja pan venelane kinnitas, et jah, on hea, ja ta ei kinnitanud seda lihtsalt nagu puunukk, vaid kinnitas, mõistes mõtet lõpuni ja nõustudes sellega tarbetuid sõnu loopmata.

“Aga ka halb,”lõpetas pan poolakas. Pan venelane nõustus ka nüüd ja lisas, et halvaks teeb asja see, et kui pääsedki kitsusest välja, siis satud sellisesse avarusse, et oi-oi-oi. Siis mõistsid pan poolakas ja pan venelane mõlemad, et üks juba jookseb mööda seda kitsast teed ja kätte ei saa teda enam keegi. Teine aga seisab avaruse nagu kuristiku kohal, on jala üles tõstnud, aga ei suuda kuidagi sammu astuda.”

Mitmes loos kerkib esile säärane elu kontrapunkt, millest paiskuvad välja võimalikkuse säravad kiired, kohtuvad minevik ja tulevik, mööduvad üksteisest tuhinal, ja seal nende keskel inimene, tunneb et nüüd, just nüüd saatus pööras, kuskile, kas kitsale või laiale teele, mine võta nüüd kinni…

Lugeja proovikiviks on jutt “Kolmsada marka”. See on küll vaoshoitud ja stilistiliselt kena, kuid räägib asjadest, millest me nüüd ja enam ja võib-olla juba ammu ja võib-olla enam mitte kunagi teada ei taha. Koonduslaagritest, laibahunnikutest, erinevatest võigastest piinamistest. Ja kuigi seda on püütud kujutada neutraalselt, vihata, justkui eemalt, lihtsalt kui asja mis oli, oli, ja on nüüd möödas, tundub ometi, et neist asjust kirjutada ei saa. Saab, aga neid asju lugeda ei saa. Saab, aga neid asju ei saa tõsiselt võtta. Saab, aga ei oska. Kuskilt läheb piir, kus jutustaja muutub võimetuks ja kuulaja pöörab selja. On mingid teemad, mis on tabud, mida ei saa edasi anda kunstiliste vahenditega. Lugeda on ebamugav. Ja häbi. Selle häbi üle endas pidin ma väga pikalt mõtlema.

On igal juhul hea, et on olemas paatos, usk ja ideaalid. Maailm on püha ja õudne koht. Lugege neid veidi õõnsaid ja tuttavaid ridu: “…Ja võib-olla sellepärast ongi meie elu jumalata. Õigemini on temas iiveldamaajavalt sügavad mustad augud, kuhu Jumal ei ulatu. Augud, millesse me naudingu ja värinaga kukume, ühekaupa ja tervete peredena, ühingutena, aegadena, mandritena.”
Algselt Postimehele arvustuseks genereeritud 4000 tm tekst