Euphoria-in-preaching



Austatud riik, kohtutäiturid, heaolu

Olen elanud siin riigis umbkaudu sajandi, reaalselt küll vähem, aga kui loetud kooliajalugu ja muu kokku arvestada, siis ikka päris pikalt. Olen oma riigi patrioot, tahan et tal läheks hästi. Olen andnud oma panuse riigi arengusse nii mentaalselt kui materiaalselt. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et asjad on sitad. Mina usun inimest ja siis ma usun riiki. Inimesed moodustavad minu jaoks riigi: nii lihtne ja labane nagu labakinnas, kõigepealt on käsi koos sõrmedega ja siis on vajalik kinnas, mis seda kätt hoiaks ja mille varjus, kui vaja, saaks ka vastavaid sõrmi näidata.

Olen hoidnud oma silmad ja kõrvad lahti siin oldud aja jooksul. Enamasti kuulanud ja vaadanud, mis inimesed teevad, mis tööd ja mis raha eest. Ma ei hakka numbritesse laskuma, need on masendavad, enamus töölistest teenib miinimumpalka, ülejäänud makstakse mustalt, kõik teavad seda ja see on kokkulepe, nii on. Rääkides inimestega on tunda meeleheidet, neil pole midagi muud kui see töö ja mure, kas nad jõuavad oma maksud makstud, ülejäänud on boonus. Kindlasti on neid, kes elavad hästi, üha paremini, korjavad maju, asju, maitseelamusi. Kõike seda, mis teeb paljude jaoks elamise elamisväärseks. Aga mõnede jaoks on supikauss päevas elamisväärne, jah nad on ise süüdi selles osaliselt, mina ei tea, kas keegi teab. Aga kui kellelgi, kel läheb hästi on igav ja näiteks puhkuselend Tenerifele venib mingil põhjusel või lihtsalt on selleni aega, mine vaata ringi. Kas kõik on hästi.

Kui ei ole, äkki annab midagi teha.

Kui inimene naerab ja on avatud, siis ta on õnnelik, vähemalt parasjagu. Ma naeran, aga omaette, südamest, sest mul on hea olla. Ma loobusin pangateenustest. See oli keeruline, aga ma tegin seda.

Ma ei ole enam rahast sõltuvuses, ma lasin lahti, see on hea tunne. Kunagi määriti mulle pähe kolmas sammas, teller, kes sellega hakkama sai oli hakkaja, arvatavasti kuu töötaja swedis, lõpetuseks mainis “kohtume Balis pensionipõlves”, võib-olla oli mingi muu maa, igatahes soojem kui meil. Aga mulle lumi meeldib. Aastat kolm hiljem nägin teda jälle pangas, vaatas mu seisusid ja nentis et asjad pole kõige paremad, et olla olnud paremaid ja halvemaid aegu. Endal tal päevitust näos polnud, mul oli kolmas sammas kinni pandud. Aastad pole vennad, kuud ei ole õed, käed ja jalad töös, mis sa ikka põed. Loobusin siis pangast, sest ta ei olnud Balis käinud, kuidas ma saan sellist nõustajat usaldada. Ta oli väsinud, aga ma ei taha olla väsinud. Ainuüksi pangast sisse astumine väsitab, näed seal istub tädi Leida, ta täpselt ei tea, miks ta siin on, aga teller räägib talle ja ta usub, sest tema on teadja, ta teab, mis on Leida rahaga valesti. Tegelikult on mul kama, kui Leida on õnnelik, pank on õnnelik, olen ka mina õnnelik, abstraktselt õnnelik nagu roosa – kollasekirju kassipilt.

Ükskord toodi hullumajja üks vanem härra, Mustamäe hüppetornist, ei imetlenud vaadet, oli tahtnud alla hüpata. Ma olin ka seal puhkusel, saadeti, et mine puhka, ma läksingi. Tütar tõi selle härrasmehe sinna. Jah just härrasmees, temas oli vanakooli väärikust. Hiljem mingis paranemisgrupis rääkis oma eluloo, selline Eesti Sean Connery. Üheksakümnendatel oli edukas ärimees, kinnisvara, pere, sportautod, kogu pakett, siis läks nipsakaks, hakkas armukestega jamama ja nagu ikka. No võttis noore naise ja käis sellega Euroopas tuuril, Firenzes kunsti ja naist nautimas. Tuli tagasi Eestisse ja tige omanaine oli asjad kohtu kaudu ära lahendanud, võttis majad ja auto ja isegi söögi külmkapist. Mees mõtles, et ok, mul on ju noor naine, aga eksis, järgmisel hetkel juba ei olnud. Kuna ta oli elanud tööle ja rahale, siis polnud tal ka sõpru. Jäi kõigest ilma, kahest jalast ei jäänud, nende abil ronis Mustamäe hüppetorni. Tütar sebis ta alla, ei tea kuidas ta sinna sattus, ehk jalutas koera, seal head jalutusmetsad.

Poeg tõi talle pardli, pügas vana habeme stiilselt ja oli ise ka stiilne. Ja ta ei virisenud seal mingite deprekas tädide ja minu vahel. Ta oli elanud, ta oli elus ja ta sai oma habeme pügatud.

Teda ei kottinud see, et mingi suvaline kohtutäitur oli kogu ta elu hävitanud, või jah, algse tõuke andis ta ise aga eksnaise vituviha oli põhiline. Mina neid nende asju täpselt ei tea, aga kohtutäitur teadis kindlalt. Ega ta muidu totaalset otsust naise kasuks teinud. Jah, kallis kohtutäitur, sa oled sõdur, sa oled seadusi ja muud sellist õppinud järgima, ehk armastad oma naist, võib olla mitte, võib olla pead armukest, sest raha sul on. Sa oled sõdur, käskude täitja. Tankist.

Vaatan kuidas viha kasvab inimeste vahel nagu umbrohi, võimalus sotsiaalmeedias arvamust avaldada on tekitanud inimestes kreatiivsete vihapursete laviini. Kui eestlasel on võimalus sitasti öelda, siis ta seda ka teeb. Midagi positiivset tuleb harva, või kui üldse. Tädid ja onud, kel on igav, jagavad oma “elukogemust”, lausa kisavad ,et asjad on nii. See pole stiilne, see on tülgastav. Ega minagi ei suuda mõnikord piiri pidada, hiljem selgub et järjekordne punane pabul on klaviatuurilt lendu tõusnud, sõpradele, sõpradesõpradele ja sealt edasi kosmosesse.

Vanglas on teisiti, seal peab oma sõnade taga seisma. Näost näkku kuue ruutmeetri peal kuuekesi. Kui ei seisa ja situd püksi, siis oled suusa peal, suusatad kambrist kambrisse ja kõik teavad et oled kusik. Väike mustus, keda keegi ei võta tõsiselt. Seal on oma sirgjooneline kultuur, pärandina nõukogudeaja kinnimajadest. Kuid ka seal on probleem, et selliseid normaalseid vanakooli kurjategijaid napib, enamus on mingi mõttetu kontingent, selline limukate kiht, mis vabaduseski sulle igapäevaselt näkku irvab või igavusest viha külvab.

Jah, kallis riik, mind ei huvita, et sa pidevalt üritad oma regulatsioonide ja seadustega mu käsi väänata, sa ei tea minust mitte midagi. Ma pole ainuke, veel on neid, kes peavad seda viha ja sinupoolseid tegematajätmisi kinni maksma. Mind ei huvita, mulle meeldib, millega ma tegelen, mulle meeldib, kes ma olen, ma saan hakkama ja ma ei virise, vaid olen kriitiline.Sedagi vaid siis, kui minu erialal või selle ümber toimuvad kaootilised egoatakid.
Aga ühte ma luban, kui sa hakkad mu vanemate käsi väänama, sest ma olen nende poeg ja sa ei suuda minuga midagi peale hakata. Siis jutt on lühike, hakkan su seljast vaikselt riideräbalaid kiskuma paljastades ehk su tõelise pale.