Tuesday, March 25, 2014

C- Eesti kaasagse teatri aabits by Taavi Eelmaa

C

Vaatasin laupäeva õhtul ETV2st üht eesti teatri lavastust, mille lavastajat ei tea ja näitlejaid ei tunne. Ei nägu- ega nimepidi, seega olen täiesti erapoolik. See oli W. Shakespeare’i “Kuningas Richard Teine”.

Ühte võin öelda, see oli pärit ajast, kus polnud keegi kuulnud “postdramaatilistest revüüdest”, “remodernismist e. uussiirusest” ning “vaatemängudesse” suhtuti skeptiliselt. Teater oli sel ajal läbitunnetatud mõtte väljendus sõnade abil, millele lisas elulisust näitlejatehniliste vahendite mahukas pagas (emotsioonid, naer, köhatused, sosinal rääkimine nii, et 400 inimest või rohkem kuulevad, käteplaksu peale pisarate väljutamine ja huulte väristamine, näiliselt rahuliku häälega rääkimine sellest, kuidas oma ema soolikaid ümber heinaküüni ukse käepideme keriti ja muu usutav psühholoogia.
Katsun kirjeldada kirjeldamatut, üritan mitte üldistada ja jään konkreetseks. Tegevus toimus kuningriigis, mida oli markeeritud minimalistlike pappmüüridega, millele oli lihtsas vabakäestiilis maalitud telliseruudustik. Näitlejale ulatus see kuningriik kubemeni. Kuningriigil oli ka kahepoolne värav, kust kuningas ja tema alamad said sisse ning välja liikuda. Need inimesed kandsid mitmesuguseid polükroomseid linu ümber pea ja keha. Kõigil olid need isevärvi. Kanti ka vineerist välja lõigatud mõõku ning kilpe. Viimastele oli samas vabakäestiilis visandatud lihtsamat muinasheraldikat. Ühel vuntsidega vanemal mehel, kes mahub hästi teatritermini “vana kuningas” a

lla, oli peas imikumüts, mis käis paeltega lõua alla lipsu. Too mees lamas lihtsal puidust lavatsil, mille välimus andis aimu ajutisest iseloomust. Too mees kõneles värsimõõdus neli neljandikku takti, igal neljandal löögil imelikult sisistades või kõõksatades. Tema kõnel oli nutune ja etteheitev toon, mis jäi tõsiduse raamidesse. Tegu oli siiski sõnalavastuse ja draamaga. Kuid siis, peale seda pikka kõnet juhtus midagi, mis mulle sügavat mõju avaldas. Väravast ratsutas sisse kujutletavatel hobustel rühm mehi. Ma kordan, tegu oli sõnalavastusega ja draamaga.

Lavastusgrupp oli lahendanud hobuseküsimuse, ilmselgelt peale ajurünnakut, järgmise geniaalse lihtsusega: keksige ja hoidke käsi enda ees. Sõrmed haardeasendis, et markeerida kujuteldavaid ohje või teisi hobuseriistu.

Kas te mõistate ambivalentsi hulka, mis seda nähes mu ajusse pritsus? Lavastaja ja lavastusgrupp tabas naelapea pihta – tuua olude sunnil tõsisesse teemasse koomilist kergendust. Hea mõte! Aga enese teadmata avasid nad portaali visuaalse süntaksi paralleelmaailma ning lasid valla deemoni.

Rääkides tragöödiavärssi, tunneb iga näitleja vajadust ka pisut “läbi elada”, kui meelde tuleb või pohmell sunnib. See tähendab teatrihääle ja teatrinaeru ebasüstemaatilist, kakofoonilist kasutust, kui rääkijaid on rohkem kui kaks. Sõltuvalt näitleja eneseusust ja maailmatunnetusest, on tal tavaliselt raske korraga väljendada kaht täiesti vastandlikku emotsiooni. Ja korraga oli laval kimp väga põnevaid energiaid. Need mehed olid tõsiste, murelike nägudega, kasutasid teatrihäält ja hüplesid. Hüplemise aktiivsus jagunes kolmeks. Osad mehed, kes sellist lavastajalahendust hukka mõistsid, ei hüpelnud demonstratiivselt. “Me oleme tõsised, meie oleme süvitsiminejad ja ei vaja väliseid nippe, et oma karakterit lapsikult huvitavamaks teha. Meie ajame oma mehist rida ja me juba teame, et lavastajatel on vahest igasugu lollusi peas, millest tuleb lihtsalt mööda vaadata.”. Nad seisid oma traditsionalistiuhkuses ja andsid teksitõsidust teistest hüsteerilisemalt edasi. Nad said mõlemad jalad jõuga pulka ajada ja seista. Kätega tegid nad ringikujulisi liigutusi, mis väljendas kujundlikult mõttevoo pidevat jätkumist.

Teine grupp olid liberaalid, poolhüplejad. Nende hulka kuulusid ka mõned hootihüplejad. Ehk siis need, kelle kujuteldav hobune kord ilmus ja kord kadus. Nemad olid selles humoorika interluudiumi ja tragöödia kestva sügavuse vahelises lahingus kord ühel, kord teisel poolel. Väga eestlaslik on olla kahe isanda teener.

Tulen reedeses Sirbis ilmunud Rait Avestiku vaimuka pealkirjaga kriitilise sünopsise juurde, mis keskendus muu kõrval ka Von Krahli etenduse “Life is very hard” mõnele komponendile. Suure kõrvalseisjana oskab Avestik märgata seda, mis laval toimub, on toimunud ja võib veel toimuda. Ta oskab sünteesida möödaniku õppetunde tänapäeva otsingulisusega. On leidlik terminite ühtlustamisel ja viitab julgelt sellele, mis oma kesise vundamendiga võib teatri sümboolsele hoonele vammiks saada. Ta hindab selgust, mõtet ja tähendust ning suhtub ausa skeptikaga “pildilisusesse”. Ta on varmas leidma ja nautima kujundit (“kartul”). Kuid siin võib olla mõni pisike takistus, mis ei lase mu kriitilisel kamraadil täiel rinnal hingata. Ilma vaenuta, proovin lihtsalt pisut selgitada, sest aus ülestunnistus, et “ma tõepoolest ei saa kõigest aru” on kiitust väärt.

Äkki on asi liigses tolknemises terminoloogia bussipeatustes ja kultuuriliselt tuttavate kujundite süljeringi liiga pikas jõllitamises. Ka mina olen selle tegevusega aega surnuks löönud, mea culpa… Rait Avestik Eesti Teatrikriitikute Liidust

Nimetamine lõhub mängu ilu, viib liiga kiiresti lahendusele, mis lõppkokkuvõttes pole ju midagi erilist, enneolematut. See kannustab kujundit otsima igas pildilise keele kompositsioonis. Kujund aga, a propos, on verbaalse mõtlemise hingetu vili. Sõna orjalik illustratsioon, mis tekitab peale märkamist hingelise frustatsiooni.

Ärgem tehkem endile seda, ärgem otsigem teatrilavalt ainult sõna jõudu ja verbaalia laokoone! Nautigem intuitiivse vaatlemise ootamatuid lainepööriseid! See tõstab meid kõrgemale kui sõnaredel seda eales suudaks. Kui ma ei saa aru, siis see pole süü. Mind ei ole hanitatud, mind ei ole vägisi tõmmatud “kes mõistab, kes mitte” mängu. Las mõtted lehvivad teatrisaalis koos kaunite arusaamatute nägemustega, mis on ühekorraga olemas ja täiesti väljamõeldud. Ärme taanda ennast “targa vanamehe” rolli, kes peab arhiveerima, nimetama, otsad kokku tõmbama. Nii saab maailm liiga ruttu valmis ja me avastame endid tühermaal, kus sünges taevas ratsutavad Tormiratsanikud…

Tormiratsanikud! Need innukad hüplejad on barbarid sõnateatri paleedes. Leiame koos, Rait, endas rohkem seda julget hüplejat, vaprat ratsameest, kes hoolimata avalikkuse skeptilisest läbinägelikkusest lihtsalt hüples, sest hüplemine meeldis talle. Rohkem teatrihobuseid, rohkem veidrate loomade järeleaimamist sõnateatri diskursusesse.

Avestik mainib rahulolematult, et “postdramaatilised revüüd pole näitlejale ideaalseim tööots (sic!),
kus oma näitlejaspetsiifilist pagasit edukalt rakendada ja eksponeerida kui see üldse on enam eesmärk.”

Selle väites peegeldub korraga ülalkirjeldatud kolme grupi ratsurhüplejate mõtteviis. Nende psüühiline läbielamisvõime koos oletustega, mis toetuvad kogemuse jalgadele. Avestik kahtleb, kuid kannab endas teatud eitusega ohjatud soosingut pildikeele tunnetuslikule hingestatusele.

“Hei, ratsamehed,
ka mul on oma hobu!
Kuid pöiad tal on sõnadest.
Ei kabjaplagin ole nõnda vali mul, nii raju,
kui pilti rikastaval täkul siin.
Mu sõnasuksul omad tugevused,
ta teile julgelt hüüab “Ihhahhaa!”

See pole pilkav vemmalvärss, vaid seletus “Life is very hardi” vaatamisõpetuse juurde. Vaata ja kiida teiste hobust ja pea kalliks oma hobu, kes pealegi hüüab “Ihhahhaa!” Ära proovi hobust “mõista”, pole vaja, hobune on ratsutamiseks. Ka teatrihobune!

Kui tekib etenduse käigus tunne, et ma ei saa aru, mida nad seal teevad ja mida ma siin teen, nagu Avestik märgib, tuleb kohe vaadata Erki Lauri nägu. See nägu on võti. See nägu ei väljenda kogu lavastuse jooksul mitte midagi muud kui suurt tühjust, mis tuleb peale Aleph-isse vaatamist. See nägu, oma täiesti kirjeldamatu ja inimesele võõra emotsiooni innukal ja ilmselt autentsel väljendamisel, on väga originaalne verfremdung. Reality-check, reaalsuse olemasolu meenutamine lavalt. Mitte reality-check saalist, kus see tavaliselt võtab hääle peale unustatud Nokia Tune‘i kõla.

Erki Laur on puhastverd pantermodernist ( vt. William Gibson “Neuromancer”) kes korraldab lolluse abil terrorirünnaku otse vaataja psüühikasse, laiendab võitlusvälja ja purustab viienda seina – isikliku psühholoogilise ruumi kaitsekilbi. Ta ei tegele lapsemänguga, ega teeskle kokkulepet, et “lõhume nüüd metafoori tasandil piiri publiku ja näitleja vahel”.

Getta real – mingit piiri ei ole ju! Astu ja vaata ja katsu, kui aga huvi on. Ja see lihtsus lubab sul peale seda uhkusega kanda uut nägu, naeratavat Erki Lauri nägu. Erki nägu on uus emotikon – idiotismini innukas ja enesekindel positivist, kes ei karda surma. Selle emotikoni nimi on Nietzschemask. See on tõeline näitleja kättemaks. Ja mis löögijõud on Nietzschemaski kasutamisel koos Teatrirööke ja Langenud Ingli Poosiga, mida Erki näidendi lõpul demonstreerib, võib vaid hirmuga ette kujutada. (Langenud Ingli e. Luciferipoos – parem jalg ees põlvest kõverdatud, vasak taga sirge. Keha pisut ettepoole kaldus, ning parem käsi sirgelt taevasse suunatud, sihtides Jumalale nimetissõrmega otse ainsasse silma).

Ma tunnen, et ma olen inimesest väsinud nii seksuaalsel, psühholoogilisel, vaimsel, emotsionaalsel ja kodanikutasandil. See pole mitte vimm, vaid paljuski minu näitlejaameti nukker tagajärg. Õigemini, ma pole väsinud inimesest vaid inimese maskist, egost, personast. Sellest, millele on ehitatud psühholoogilise sõnateatri sambad. Ma olen väsinud mõtlemast, analüüsimast, kombineerimast, vaatamast ja mõistmast sita sepitsusi ikka ja jälle väikeste tüütute iseäralikkustega. Ma ei suuda sellest enam rõõmu ammutada.
Loomulikult, see on minu asi ja mitte teiste mure. Aga ikkagi, ma ei näe inimese iseloomule, pahandustele ja rumalusele kultuse mõõtme andmisel muud põhjust kui halb harjumus. Fakt on see, kui ma näen emotsionaalselt või vaimselt küündimatut inimest oletamas ja täie kindlusega välja käimas väljamõeldud hingeelu üksikasju, mis ta on lihtsalt pähe õppinud, on mul piinlik. Milleks siis rippuda selle sõnadega tõe väljendamise, kui ainsa pädeva lahenduse küljes? Milleks ikka ja jälle need paralleelid, võrdlemised, iroonia? Nagu mina olen end teatripsühholoogial nurka lasknud värvida ja võitlen deemonitega, on ka vaataja ja kriitik sellel end nurka värvida lubanud. Tulgem välja! Inetute, kuid päästvate jälgede hinnanga värskeltvärvitud põrandal.

Ega Buddha asjata ei pidanud näitlejaametit karmatkahjustavaks tööks ja seda kellegile ei soovitanud. See on tõsi, sita sepitsustega liigne tegelemine rikub hinge, kui seda hoida ei oska.

Seepärast ütlen: Ärgu näitleja seltsigu ainult teiste näitlejatega. Näitlemine on karmatoksiline! Leidku näitleja kaaslasi teistelt elualadelt. Ainult teatriinimestega läbi käies kujuneb vildakas maailmapilt ja võib tekkida arvamus, et sitt hinges on hea ja kiiduväärt asi. Teater on midagi palju ohtlikkumat ja suuremat, kui ego krambid erinevas kastmes.

Arhiveerin ja sirvin just Peeter Jalaka vanu kirju, mis ta Sigismund von Krahliga üle kahekümne aasta tagasi vahetas. Käsitsi kirjutatud, saksa ja inglise segakeeles. Just sattus kätte lõik, millega on ilus lõpetada:
“…thanks for betraying last of the human dream…shitchatters! Wankers! Fickekopfs!”
PÄEVA KAMRAAD: Rait Avestik! Mina varastasin Erkilt tema näo ja iga kord, kui ma teatris millestki aru ei saa, teen seda nägu. See pole lihtsalt nägu, vaid Nietszchemask, mis ütleb kõigele tingimusteta “JAA!”. Selle maskiga näen ma ainult seda, mis laval on ja mitte ühtegi sõnadest moodustatud kujundit. See on kõva relv! Kanna seda julgelt!

Vaata ka:
A
B

No comments:

Post a Comment