Friday, March 27, 2015

Ikka sellest vihatud kultuurist

Mudlum







Selle postituse käivitajaks sai Sirbis ilmunud Märt Väljataga artikkel “Kriitika, mis seal arutada on?” Eks kogu see asi on kogunenud juba pikemat aega ja on ainult otsinud vallandajat. Ma ei hakka üldse polemiseerima kriitika teemadel vaid lihtsalt lasen torust tulla mõnedel kogunenud mõtetel.

Ma osutaksin sellele, et endiselt püsib sein niinimetatud ametliku kultuuri ja selle mitteametliku vahel, olgu see siis blogikultuur või kuidas seda ka iganes ei nimetataks. Mäletan, et pärast Sirbi-saaga lõppu kostis siit-sealt arvamusi, et Sirp peaks vähemasti edaspidi kaasama rohkem teisi tegijaid, kaasa arvatud ka vihatud zaumnikuid. Ma olen päris kindel, et “Sirp” ei ole pakkunud mitte ühelegi neist mitte mingisugust koostööd. Kui on ikka tegelik vajadus noorte, tugevate kirjutajate järele, siis ei tohiks ometi olla mingit takistust? Aga näib, et mingi takistus siiski on. Niisamuti pole ma kuulnud, et ajakiri “Looming” otsiks uut ja värsket verd. Ma olen ise ikka ja endiselt kuskil “kõrval”, kuulumata praegusel ajahetkel ei enam mingisse rühmitusse ega ka “riigikultuuri”. (Millisena seda kuuluvust ka varem ei defineeritaks, kõik ZA/UMis aegade jooksul kirjutanud inimesed on ju suveräänsed loojad, kes lihtsalt mingil ajahetkel moodustasid ühise, üksteist toetava ja võimendava “ruumi”, millest võitsid nii nemad kui ka kogu eesti kultuur). Ma ootan aega, millal keegi julge inimene võtab kätte ja analüüsib ZA/UMi mõju ka muu nurga alt, kui Sirbi-kaaperdamine. Või Nihilisti mõju poliitika-areenil. Ikka veel ei näe ma, et võimekatele inimestele pakutaks tööd, kuigi ometi väidetakse et alati oleks justkui puudus neist? Kasvõi arvustajatest. Et justkui keegi ei viitsiks tehagi nii tühist ja vähetasustatud tööd. Siis on kas selle töö renomeega midagi lahti või tegelikult ikka ei pakuta seda uutele tegijatele.

Julgen ka vastu astuda Ilona Martsoni “Loomingus” ilmunud arvustuse ühele väitele, nagu oleks minu raamatu kaanel ilutsenud ZA/UMi paariamärk vale signaal potentsiaalsele lugejale. Kuidas saab see olla vale, kui see on tõde? Enamik tekste mu raamatus sündis selle blogi jaoks, kuigi alguses ei hoolinud minagi kogu värgist suuremat, esimesel, 2009 aastal ei ilmunud mult siin vist ridagi. Siis viskasin üles mingeid oma ülikooli esseesid, kui sekretär muudkui peale käis ja kontenti nõudis. Ja äkitselt, kuskil kommentaariumis, andsin lubaduse, et kirjutan “Mudlum ja töö”. Ilma selle esimeseta ei oleks tulnud mitte ühegi järgmist, kirjutav Mudlum on olemas ainult tänu ZA/UMile.

“”Tõsine inimene” näeb välja nagu tõsise noor­autori kirjutatud nišitoode, mida loevad samasugused noorautorid nagu ta ise…See on elus juba üht-teist kogenud naise raamat ning sellisena võiks see kõnetada palju rohkemaid lugejaid kui põhiliselt veebis tegutsev marginaalide seltskond”. Tegelikult on minu meelest lugu hoopis nii, et tänu sellele eelnevale viiele aastale blogis loevad seda ka need inimesed, kes muidu kohe kuidagi poleks poest “Tõsist inimest” ostma läinud. Ja nad ei ole marginaalid vaid täiesti tavalised kenad noored inimesed. Ja keskealised ja vanad ka. Igasugused inimesed. Täpselt samamoodi võib ju “Loomingu” lugejaid marginaalideks nimetada, aga kas sellel on mõtet?

Muidugi ma mõistan sellise võõraviha tekkimise allikaid. Olin ise alguses üsna verine Nihilisti peale. Ei lugenud, mis nad seal kirjutavad, ei kirjutanud sinna ise. Nutsin kadunud vana taga, omandasin tagurlase, kontra ja dissidendi väärika positsiooni. Ikka hoiaks ju omast ja turvalisest kinni. Ja siis veel mingi veider uhkus ka. Aga tegelikult ei saa ma kunagi kaua viha pidada. Mu nõrkus ja tugevus on proovida kõigiga läbi saada, nii enam-vähemgi ja siin ja nüüd teen ma proovi lepitada ja lähendada kõiki eesti kultuuris tegutsevaid osapooli, olgu nad noored või vanad, algajad või edasijõudnud, vastalised või vanameelsed.

Lugesin just kuskilt raamatusabast mingit järelsõna Ladina-Ameerika maagilise realismi kohta. Et kuidas sealmail tekkis noorte autorite liikumine mis ülistas seksi, narkomaaniat, linnakultuuri ja eluproosat vastukaaluks vanale ja kopitanud maagiale.

Ei midagi uut siin päikese all, eksole?

Aga mulle tõepoolest läheb korda eesti kultuur ja ma tahan et sellel läheks paremini. Et ilmuksid paremad raamatud, rohkem arvustusi, et neid loeks rohkem inimesi. Sellepärast arvan ma, et peaks kasutama kõiki selle riigi inimressursse, mitte üksteist maha tegema, vaid elama sõbralikult, ja nii-öelda ulatama käe. Vastasel juhul tõmbuvad paljud inimesed, kellest muidu võiks kasu olla, sisemisse üksindusse ja tegevusetusse. Olen päris kindel, et see üldine räuskav mentaliteet, mis meil siin riigis õhus on, mitte ainult kulturnike vahel, on paljud helged suud lihtsalt sulgenud.

Kirjutage meile ZA/UMi, kirjutage Nihilisti, kirjutage Vikerkaarde ja Loomingusse ja Sirpi ja tehke issanda nimel midagi, et päevalehed normaalseks muuta.

Vaata ka “Resigneerumine

No comments:

Post a Comment