Monday, April 20, 2015

Eestimaa sees on mitu Eestimaad

Mudlum


"Cowshed" (Nikolai Kummits)„Mullast oled sa võetud“ Maajuttude kogumik
Pegasus 2013, 224 lk


Selle kirjatüki treisin ma hea pool aastat tagasi, kui mul oli korraks pettekujutelm, et äkki tavameedias võiks ka mingeid tutvustusi raamatutele teha. Ja mis ta ikka seisab, trükiajakirjandusel on aeg juba nii kõvasti edasi jooksnud, et 2013 aasta raamat on ajast ja arust. Seega on siin kasutusel viisakas ja hillitsetud kõnepruuk, kiidu ja laidusõnad napis 4000 tähemärgi ruumis.

Kogumikud ei ole vist lugejate seas üleliia populaarsed. Põhjuseta. Kuigi ei ole sarnast kindla peale minekut kui armastatud autori raamatut ostes, on kogumikul ometi omad head küljed. See annab kiire läbilõike terve hulga kaasaegsete eesti kirjanike loomingust, nende stiilist ja omapärast. Iseäranis saaks just kogumikku soovitada, kui kodumaiseid kirjutajaid vähe teatakse ja hinnatakse. Kerge vaevaga annab endale meelepärasemad välja sõeluda, et edaspidi just nende loominguga ennast kurssi viia.

Raamatus on 17 eriilmelist lugu, igaüks ise autorilt. Arvustus peaks vaatlema seda ühisosa, mis n.ö kollektiivsest teadvusest välja koorub, kuidas siis näeb eesti kirjanik maaelu, maad, meie Eestimaad? Selle kirjatüki maht kõiki autoreid üksipulki vaagida ei võimalda, kuid mingeid ühiseid jooni on ehk võimalik leida ka niivõrd mitmepalgeliste juttude vahel.

Üldiselt võib peaaegu kindlalt väita, et maa, maakoht, on alati seotud lootusetusega. Mul ei jäänud silma ühtegi juttu, või siis vaatasin ma neist osavalt mööda, kus maakoha eluolu oleks kujutatud läbinisti õnnelikuna, või millegi sellisena, kuhu tasub püüelda. Eestlase suhtumine maasse on hirmsasti ambivalentne. Ta on sealt pärit, seal on ta vanemad või vanavanemad, mõned kaugemad sugulased ometigi, kui lähemaid pole. Teda tõmbab tagasi ja samas kisub sealt ära. Ta tahab seal olla ja ei taha ka. Ta põlgab ja armastab maad. Paljudes juttudes kordub täieliku eitamise motiiv, linnastunud vurlede pime viha isegi teeäärse sitalepiku vastu, isegi metsapeatust ei tee nad, vaid lähevad mõne bussijaama peldikusse. Maa on ka surm ja suremine. Seal on surnuaiad, surnud esivanemad, vanadus ja haigused. Seal on enesetapjad. Maal on liiga palju maatööd, arusaamatut mõttetut müttamist, mis ilmtingimata määrib. Käsi ja jalgu, puhtust pole kusagil. Ja muidugi juuakse maal muudkui viina. Joovad need, kes seal elavad, joovad ka need, kes maale puhkama lähevad, eksole ju, maale sõidetakse ikka jaanipäevaks ja muidu lõõgastuma.

Maale ei jõua arstiabi. Elekter läheb ära, puud saavad otsa, telefon ei tööta, levi ei ole. Samas on maal veel kohta imetegudele, muinasjuttudele, kummalistele teekäijatele, headus ja kurjus võitlevad seal oma igavest võitlust. Maa on täis nõidu, posijaid, murdjaid koeri, metsikuid loomi ja isegi inimesi süüakse seal. Teised inimesed söövad. Hirmus mõeldagi.

Maa on kaotatud maa. See on täis äraviskamist, hävitamist ja loobumist. See käib üle jõu. Seal on mälestused, kohustused ja lein. Muidugi on seal ka rohi ja heinamaa. Kasvamine ja kahanemine, õitsemine ja lagunemine. Õhk lõhnab seal ja linnud laulavad. Pimedus ja valgus. Lumi ja vihm. Mets ja päike. Väikesed tolmused alevid, lagunevad talud. Inimene on seal suurem ja ka väiksem. Rumalam ja ka targem. Imelik maa.

Mulle meeldisid sellest raamatust iseäranis mõned jutud, saagu need ka lühidalt äramärgitud. Armin Kõomägi üsnagi pentsik lugu „Kiirabi“, selles oli vanapaganlikku lusti ja kurikavalust. Hans Viimase pimesoolelõikuse kummaline ja uskumatu lugu – tasub lugeda. Piret Bristoli „Eneseanalüüsi suvemaastik: kolm päeva teel“ – paarike käib mööda suvist Eestimaad, sööb-siin seal, seksib, istub surnuaiapingil, põikab kirikusse. Isiklik kurbus ja hingeseisund põimub poeetiliselt kohamaagiaga, nad justkui kasvavad üksteisest välja, igas läbitud maakohas, tähises, teeviidas leiab meeleolu ja sisekõne uue noodi. Peeter Sauteri „Maa peas“ on krestomaatiline kirjatükk. See ütleb Eestimaa ja eestlaste kohta liigagi palju. „Ja muidugi ei viitsi ka Eestis maainimene olla pikalt linnas ja linnainimene maal, kuigi need on justkui oma maa ja linn….Ja linnade sees on maa ja linnainimese peas on maa. Polegi muud kui üks maa igal pool.“

Urmas Vadi „Kirjanik B“ on samuti ekstraklassi jutt. See on kriisist, Elu Raskusest, kadedusest, Juhan Liivist ja veel mitmest-setmest asjast. Muuhulgas otse loomulikult ka joomisest ja surnuaiast.

Ma ei saa mainimata jätta ka Kati-Saara Vatmanni „Hümnikuuljad“. Kuna see on nii sõnulseletamatult tragikoomiline, banaalne, esoteeriline, inimlik, müstiliselt halb, ja ometi jäi just see mulle pea et kõige eredamalt meelde.

Kujundus on väga kogumikupärane, samahästi oleks võinud sellise kujundusega kogumik ilmuda 80ndatel, 90ndatel, 00ndatel, selles on mingi kvintessents igavusest. Ärge laske ennast sellest pelutada, pole üldse nii igav see elu seal maal, vähemalt ei pea ise kohale minema, kui saab raamatust lugeda.
 
Illustratsiooniks Nikolai Kummitsa maal. Need hirmutasid mind lapsena Paide koduloomuuseumis

No comments:

Post a Comment