Tõsine inimene tahab kõik õigesti teha. Isegi kui ta kõike õigesti ei tee, siis on ta süda täis muret ja süüd, sest ta teab kuidas õige on. Kui ta ei tea kuidas õige on, siis on tõsisel inimesel veel tõsisemad mured ja võib juhtuda, et ta hakkab tegema asju, mis on täiesti valed. Näiteks tõsiselt jooma. Sest natuke joomine ei aita. Selleks et tõsidus maha murda, peab ikka ämbrite viisi kaanima.Tõsine inimene tunneb, et ta elab oma enda tõe müüri sees, kui ta tõsiselt järele mõtleb. See müür on tavaliselt ehitatud ümber peldikusuuruse ruumi, sinna sisse mahub pott, millel tõsine inimene mõtlikult istub.

Kui tõsine inimene on tõsiselt joomise maha jätnud, sest nii on õige, siis ta enam ei joo.

Tõsine inimene ei vaata teistele otsa, kui siis harva ja väga tõsiselt. Teine inimene, see on tõsine oht, paljud tõsised inimesed kardavad isegi terekätt anda ja võtta. Nad räägivad vähe ja vähestega ja ainult tõsiseid jutte.

Kõige tõsisemad mõtted tulevad öösiti ja katavad tõsise inimese keha vaevahigiga. Ometi tõsine inimene teab, et magamata ööd ei ole õiged, need kurnavad keha ning vaimu. Ahastusega mõtleb ta järgnevale päevale ja teab, et see saab ainult valesti minna. Ühtäkki taipab tõsine inimene, et tõsiselt valesti on läinud juba tükimat aega.

Kuidas siis ometi valesti? Ta tegi ju kõik õigesti. Ta tahtis kõike õigesti teha. Kas võis siis olla et õige on vale tööriist? Aga kuidas teada, kuidas ülepea teada, et nii on õige? Miks on õige-olemine talle nii tähtis? Miks peseb ta oma nõud peale sööki ära ja paneb kappi? Isegi kui nad veidi räpaseks jäävad ja tagantpoolt kleebivad. Miks loobub suhkrust, piimast, lihast, teest ja kohvist, nisujahutoodetest? Miks paneb välja minnes selga puhtad riided aga kodus võib rinnaesine toiduplekke täis olla? Kammib alati pea, isegi üksi olles? Miks läheb talle korda, milline ta paistab? Tõsisel inimesel pole nagunii ülepea ühtegi sõpra, võõrastest võiks ju ükskõik olla? Ei, tõsine inimene tahab välja paista ontlik ja tubli, ta pühib oma trepiesise puhtaks ja pügab muru ära, sest „teised“ näevad, aga toas voodi all on tal silma alt ära topitud asjade hunnikud ja seal vahel mustus ja tolm. Tõsisel inimesel külalisi ei käi, nii et see pole tähtis, kuidas toad välja näevad. Ja tõsine inimene paneb ukse kinni, ütleb, mina ei taha kedagi näha, ma ei saa ju siia kedagi kutsudagi, mul ei kõlba kutsuda, vaata millise mustuse ja sodi sees ma elan.

Tõsine inimene muretseb kogu aeg. Mitte enda pärast. Maailmas pole ju kõik õigesti. Ta muretseb teiste pärast, muretseb nii kõvasti, et jääb sellest tõsiselt haigeks. Ta öökapi peal on tõsiselt palju rohtusid, neid ta võtab, kui meelde tuleb aga üldiselt püüab ta end tõesti ravida. Haigus on tõsine asi.

Miks tõsine inimene oma tõsisest elust, mis on niivõrd valesti läinud, tõsiselt hoolib, sellele ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat vastust.