võõrdunudMu pikaldasel peal läks mõned leheküljed aega arusaamiseks, et see raamat ei ole mitte niisama maailma ja vanematega pahuksis teismelise tütarlapse teekond vaimuhaiglasse ja sealt edasi, vaid pesueht ulmeline düstoopia. Märgid sellest ilmutasid ennast nii vargsi ja hiilivalt, et pidasin neid esmalt trükivigadeks. Siis, veendununa, et mul on oma aimustes õigus, jälgisin viiteid juba tähelepanelikumalt. Aeg-ajalt lipsab tavalisse Seewaldi olustikku sisse kummalisi sõnu: posteera, tegeliks, bimbid… mingid vidinad, šokolaad plasmapaberis… Muidu nagu hullumaja ikka, muist hulle lamab tardunult voodis ja täidab oma elutühjust söömisega, teised jälle tormavad mööda koridore ringi, silmad pulkas peas ja karjuvad, et kõik on vangla, kongid ja veri!

Igavesti keeruline on „Võõrdunute“ arvustust kirjutada tegevustikku spoilimata. Minu jaoks oli lugemisel just see ootus, kuhu suunda nüüd asjalood käänavad, kõige huvitavam. Kuidas mitte nahka keerata seda huvi inimesel, kes Linda-Mari raamatut veel pole kätte võtnud? Ütleme siis nii: see on korralikult kirjutatud põnevik, hoogne, hoiab pinget, huvi on üsna ühtlaselt köidetud, tekst tõmbab kaasa ja laseb ennast n-ö neelata. Kuigi kirjutaja eesmärk pole ilmselt sugugi olnud kiirelt loetav hõlbus lugemine, vaid pigemini on raamat konstrueeritud eksistentsiaalsete küsimustega tegelemiseks. Ja need küsimused on, nagu alati, masendavalt tõsised ja seni lahendamatud.

Lugu on liigendatud kaheks erinevaks, teineteisele vastanduvaks maailmaks. Üks on suur ja võimas, teine väike ja väeti. Üks oleks nagu peamiselt halb, teine jällegi peamiselt hea. Olenevalt vaatenurgast võib neid mõlemaid pidada mandunuiks või siis jällegi eesrindlikeks. Nende vahel on teadagi piir. Piir loodusliku/loomuliku ja kunstliku/tehisliku vahel näib olevat midagi raadatud uudismaa sarnast, kust kõik puud on juurtega välja kistud. Kuigi paistab, et põllumaad pole tsivilisatsioonile suuremat juurde vaja, nad on vist sünteetilise toidu peale üle läinud. Puhtast kurjusest kisuvad puid üles. Aimata võib ka, et puud esindavad mingit liiki ühendatud teadvust, à la „Troonide mängu“ valged jumalapuud, kuigi otsesõnu seda kuskil välja ei öelda. Väga paljud asjad jäävad otsesõnu välja ütlemata ja on ainult napilt markeeritud. Võib-olla ongi kongid ja veri, kiirtega kiiritamine ja mind control.

Esimese osa faabula määrab lihtsustatult üks joon, Maria-nimelise peategelase liikumine punktist A punkti B, äratahtmine, minemaminek, põgenemine.

„Ma olen võõras, mõistate, võõras!… Ma ei kuulu teiste hulka, pole kunagi kuulunud. Juba sündides mitte! Mul on tunne, nagu oleksin ma mingist teisest ainest… jah, teisest ainest tehtud!“ Loogiliselt vaadates on see teismelise mäss, aga teistpidi jälle, mine sa tea? Kuskil on alati lootust. Kuskil on alati häid inimesi, kes võtavad peale hääletajaid, on võimalusi minema ja läbi lipsata, on salajasi rakukesi, kus inimlikkuse kontsentratsioon on suurem, aga et nad on nii salajased, siis nende leidmine on peaaegu et õnneasi. Ja veel on olemas salajased maa-alused käigud. Muidugi liitub sellele kõigele olemise armetus, ahasveeruslik kannatus, muudkui mõõta miile, paljajalu ja jalad verised, nälginud, räpane. Kuid kannatuste raja vahel leidub rahulikke, täpseid ja tundlikke tähelepanekuid, mis on ka terviku mõistmiseks olulised. Autojuht, kes Mariat tema teekonnal edasi viib, ütles: „„Ma ei olegi tegelikult nagu sõidus. Ma ei lähe ju kuskile, ma rohkem nagu triivin. Triivin keset teed, mis on alati ühesugune. Läbi linnade, mis on üksteise teisikud.“ … „Jah,“ mühatas Maria. “Ega nad vist tõesti ei erine…“ Aga juhi silmadesse ilmus trotslik tuluke. „Ma ei mõtle seda nii,“ ütles ta. „Küllap nad erinevad mõne teise jaoks. Selle jaoks, kes kusagile läheb. Aga mina ei lähe ju … Ma mõtlen seda,“ seletas ta häält tõstes, „et ma küll lähen kusagile aga sel minemisel pole minu jaoks mingit tähtsust.“

Sõna siit ja pude sealt, õige nappide joontega visandatakse pilt ühiskonnast, mis on omadega parajalt kummuli, loomulikult ühiskond ise arvab, et ta on tubli ja tore. Kontrolliv ja manipuleeriv riik, kes väga hästi valvab oma korra järele. Mõned kenad inimesed kaovad kuskile ära. Üldjoontes vanad tuttavad asjad – inimmeele risustamine kõiksugu mõttetu rämpsuga, mis vilkuvate, plärisevate ja pealetükkivate meediavidinate kaudu pidevalt ajju voogab. Vaevata tunneb ära veidi arenenud analooge nutitelefonidele, televiisorile, kogu sellele visuaalsele lärmile, mis meid praegu juba selles maailmas muudkui aga võõrandab.

Kurvameelsed ja rahutud inimesed kuuluvad ravimisele hulga psühhotroopsete ainetega, nii on ju nüüdki. Keera ainult kraad peale. Alati on kavalamad patsiendid osanud oma tabletid vetsupotti toimetada, jäänud immuunseks üldisele foonile, põlatud, üksildased, teistsugused. Noor inimene seisab vastamisi vana ja lootusetu maailmaga, mis on kuitahes särav pealispinnalt, aga tingimata vana ja kopitanud seest. Igavese teema igavesed modifikatsioonid. Kord põgeneb keegi looduse rüppe; siis aga ihkab mõni laia ilma. Lisaks käib see kõik ringidena, põlvkonniti, vaheldumisi, kord tahab ema maale ja laps linna, siis jälle vastupidi. Minek ei ole lahendus. Minek ja põgenemine on samuti ühe nähtuse kaks külge – üks püüab edasi, teine tagasi nagu üks lüka-tõmba loom. Ega siis ilmaasjata tasakaal, mõõdukus, rahupaik pole paigutatud inimese sisse, aga mitte temast väljapoole. Linda-Mari Väli romaani kaks noort peategelast, poiss ja tüdruk, esindavad arhetüüpselt nende tungide poolusi – naine tahab sisse, koju, mees aga välja, üle piiri. See kõik kehtib muidugi ainult mingil skaalal ja täiel määral „Võõrdunute“ mõõtkava see ei ole – seal on rohkem umbes nagu nii, et Põhja-Koreast peab põgenema, vastu astuda ei saa, ei ole jõudu. Aga kui Põhja-Korea tahab ennast üle maailma laiendada, siis on küll nadi lugu, varsti pole inimeseloomal enam kohta, kuhu panna oma pea.

Lõppude lõpuks pole suurt vahet, kas inimrühma hoiab koos ja toimimas lakkamatu ajupesu meediaga või vana hea tava ja traditsioon. Kas selle põimib kokku müstika ja salajane sisemine osadus kõiksusega või moodne kultuuriruum, mis on tehtud Meerikamaa filmidest, keskaegsetest saagadest ja new-age’ist. Miski peab neid ju koos hoidma, nende päid ühele poole pöörama. Igas sootsiumis on lambukesi, kes mõtlevad nii-öelda „ise“ või vähemalt arvavad, et säärane „ise“ on olemise põhiõigus. Väiksemat karja on lihtsam pidada, suure karja jaoks läheb vaja elektritara ja teisi suurejoonelisi meetmeid – relvastatud mundrimehi, rahatrahve ja ja palju ajakirjanduslikku tööd.

Vaikselt imbub sisse kahtlus, et tegu on ambitsioonikama narratiiviga kui lihtsalt inimese teekond. Näib, et neiu nimega Maria on pühast vaimust käima peale saanud ja kannab juba teises maailmas, raamatu teises jaotuses ilmale inimlapse. Oma elu hinnaga, aga väikese jumalaema kultuse saab ta ikka. Teist osa lugedes tuli mulle muudkui silme ette kunagine multifilm „Välek Vibulane“. Päris kiviaega pole tagasi mindud, ent selline primitiivne sugukondlik kord seal on, kus vanade tarkus on au sees, isad on tugevad ja julged, emad mõistvad ja hoolitsevad, lapsed jällegi luusivad metsas ringi nagu noored hundikutsikad. Kõik maailm on üks, puud on puud on hellad velled, rebane ja siil on kaimud. Aga üks kutsikas pesakonnas on jälle teistsugune kui teised. Ta ei lepi selle rahuliku maailmaga, talle näib, et kuskil on midagi veel, midagi, mis on suurem, säravam, kindlasti ka parem. „Sinu vabadus on minu vangla!… Sa tahad vaid põrmu heita ja lömitada. Aga mina tahan valgust!… Tõelise maailma valgust!“ Uudishimu ajab hukatusse, jah, ühe eksituse pärast peavad kõik maksma, nii see on olnud ja nõnda see jääb. Kas põgeneda või vastu hakata? Püüda, loota ja unistada või palehigis rähelda? Oh neid igavesi valikuid, mis polegi valikud, vaid paratamatu sund.

Ega ma ei räägi kogu lugu ära. Lugege ise. Mu meelest on korralikult komponeeritud ja kirjutatud raamat, ladusa mineku ja väga valitud sõnakasutusega, mis puhuti on veidi liiane. „Helendiku habisev leek heitis ümberringi vabisevat valgust“ on juba üsna piiripealne lause. Teisalt jälle on sõnadega maalitud õhustik tajutavalt tumedaks, ärevaks ja ängistavaks värvitud, aga natuke vähemaga oleks võib-olla paremini saanud.

Kokkuvõttes on tunne, nagu loeks korralikku väljamaa keelest tõlgitud ulmekat. Selline internatsionaalne minek. Maailma selge duaalsus, eluküsimuste järsk ja printsipiaalne püstitamine, pooltoonide, lootuse, huumori puudumine teeb teose mõneti etteaimatavaks. Ei ole võimalik, et leitaks vastuseid, mida me pole veel kuulnud. Võitlus käib elu ja surma peale, võitlus käib maailmade peale. Ei midagi vähemat. Aga see võitlus on suur ja valus ja ei saa eitada, et selline võitlus tõepoolest käimas on. Noortel on eesõigus see kõik esmakordselt läbi näha. Nii peabki. Ja tegelikult, kui esimene üleolev vanainimesemuie on suu ümbert kustunud, tuleb tunnistada, et kõik on õige.Väljapääsmatud olukorrad on olemas, ja jõuetus ja võimetus midagi muuta. Ja süü ja kahetsus, mis enam midagi ei muuda.

Või oot, äkki ikka ei ole nii? Ei ole lõplikku tõde, on ainult tõega leppimine? Või äkki kui elad kooskõlas oma veendumustega, kuidagi sinnapoole? Aga kui just minu veendumused on need valed? Kui ükskord tuleb aeg, kus ei saa kõrvale hoida, muheledes eemalt vaadata, kus peab pooli valima, otsustama, tegutsema? Vaata, nad katsuvad iga päev ju neid piire, moraali, tõe, eetika, ilu omasid? Kui nad ükskord minu piiridest sisse murravad? Mu täiskasvanud olemine sai kõva põntsu selle raamatu üle mõtiskledes, ütleme nii. Selmet arutada teose vooruste ja puuduste üle, arutan ma peamiselt nende igaveste ja algeliste ideede üle, mis teksti seest välja kooruvad. Ja lõpuks lähevad mõtted peas juba nii sassi, et hakkab tunduma, justkui oleks piibel teise keelde ära mugandatud, umbes nagu Eno Raud tegi lastele „Kalevipoja“.

Ilmus Vikerkaares

Vaata ka arvustust L.-M. Väli romaanile “Eikeegi Eikunagi Eikusagil”