Monday, August 3, 2015

T NAGU THE PREDATOR - Eesti kaasagse teatri aabits by Taavi eelmaa

T





“DIES IRAE”
(Monoloog noorele, siira häälega, sotsiaalselt tundlikule näitlejale)

Ilmub The Predator, kandes erikotti, milles on erinevad trofeepealuud ja poleerimisvahendid.

THE PREDATOR: Miks ma jälestan näitlejaid? Miks ma jälestan näitlemist? Miks ma jälestan publikut? Miks ma seda ikkagi teen? Miks ma esinen laval?
See selleks.

Ma ei lähe populismiga kaasa ja ei kavatse rääkida üldse endast.

See interluudium siin peaks olema noore näitleja trotslik ja vihane ekspressioon ebaõigluse aadressil. See peaks olema uhke, alistumatu hinge jonnakas eneseksjäämine, isegi siis, kui see ei sisalda midagi enamat, kui üks keskpärane iseloom sisaldab. See peaks olema ülistus kättesaamatule vabadusele ja igavesele soovile siiski seda vabadust puudutada.

Ei.

Mul pole selleks ei huvi, kirge ega entusiasmi. See on viha päev. Ma ei esine ässituskõnega. See saab olema emotsioonitu loetelu tulevikukuritegudest, millesse ma kavatsen kaasata teie lapsed. Teist endist pole mul enam sooja ega külma. Head teed. Ma vaatan teie sabasid – päris ilusad. Te olete juba liiga tuimad, et minu kättemaksu ja kriminaalse talendi kogu mõõdet aduda. Seetõttu jäävad mulle teie lapsed. Kuna nad on harjumusest kultuursed, käivad nad harjumusest teatris.

Mitmel korral ajaloos on juhtunud, et üks või teine inimene on teatrist leidnud endale ühe või teise väärtushinnangu, hoiaku, isegi eetika. On juhtumeid, kus inimesed on täielikult muutunud mõne teatrietenduse mõjul. On juhtunud, et isegi aastaid hiljem mõni minevikus teatrilavalt kuuldud repliik on sõna otseses mõttes kujundanud kellegi igapäevategevuste või elusündmuste kulgu.

Tagasi teatri juurde. Mis te arvate, mis tuleb peale mida? Kõik, kes on teatriajalooga pisutki tuttavad, teavad, et teatrihaip ja zeitgeist on alati oma olemuselt millegi “parendus” või millegi “tõestamine”.

Mis te arvate, mis tuleb moodi teatris peale laussarkasmi ja emotsionaalset rämpslemist? Pärast vihapõhisele inimkäsitlusele ehitatud patroniseerivat eneseimetlust? Peale poliitilist satiiri?

Mis saab tulla? Mõelge rahulikult, kiiret ei ole. Ma tahan, et te selle sõna ise välja ütleksite. Igatsus parema järele? Selle parema kehtestamine? Sinnapoole…

Kuulsin: armastus!

Täpselt nii. Armastus tuleb! Käehoidmine, kuu ja seeliku alt välgatav pahkluu ja “Ei tohi!” ja kogu värk! Tuleb, tuleb! Aga mitte teie, vaid teie laste turjale hakkavad need armastuse kepihoobid laksuma. Vanemate nõmedus pekstakse puruks laste südametes. Nüüd on põhiküsimus, milline see armastus tuleb? Milline on selle armastuse nägu?

Teie laste eluajal saab valitsema teatri kõrgvorm. Ma teen kõik, et see kõlvatus juhtuks. Sümbolism, eepika ja romantism. Ja kui kõik plaanipäraselt kulgeb, siis lõppeb see kõik klassitsismi saluudiga. Mitte realism, mitte tasakaalukas eluline mõõdukus, mitte frivoolne komöödia, mitte filosoofia, mitte pihtimuste paraad, mitte arutelud põhiseaduse üle. Klassitsism, kus “armastus” on kättesaamatu ideaal, vaikiv ja helendav sammas, mille liikumatut õnne peab igaüks iga päev tundma kuni korinani välja. Vanemate patud pekstakse puruks nende laste südametes. Te võibolla ei kujuta seda oma ajudega veel ette, aga sellest pole midagi. Minu sõnu peab meeles sinu kõrval istuv teismeline poeg või tütar. Tema saab hetkel minust pisut paremini aru, kui sina. Seepärast, et sina enam ei igatse ega unista, aga tema teeb seda. Arglikult, aga teeb.

Sina juba tead, et armastust ega jõuluvana ei tule kunagi. Aga tema veel usub. Ja ta hakkab sind varsti vihkama selle eest, et sa usu kaotasid. Ma teen kõik, et see viha tõuseks ja tõuseks.

Ma näitan talle romantismi Medusa pead ilma peeglita! Ma räägin sellest, et armastus on igavene ja suurem kui elu. Ma näitan imesid, ma näitan seda, kuidas printsid päästavad ilma raha ja välimuseta tüdrukuid, kellel on poolest kuningriigist või isa pärandatud ettevõttest täiesti ükskõik.

Ma annan neile kolm asja – lootuse, usu ja haletsuse teie vastu.

See ongi loetelu. Võite oma kuljuseid kõlistada.

Armastuse nimel, Montresor!

LÕPP
 
Illustratsiooniks on kasutatud Nicolas Poussini maali Echo and Narcissus 1628

No comments:

Post a Comment