GE DIGITAL CAMERA
Minima Moralia, 99

Kontseptsioonide hulgast, millele kodanlik moraal pärast oma religioossete normide tühistumist ja autonoomsete normide formaliseerumist on taandunud, kuulub kõrgeim auaste ehedusele. Kui inimeselt mingit muud pühendumist nõuda ei saa, siis peaks ta vähemalt üleni ja täienisti olema see, kes ta on. Iga inimese identsuses iseendaga viiakse rikkumatu tõe postulaat üheskoos faktiliste teadmiste ülistamisega Valgustuse teadmisest üle eetikasse. Just kriitiliselt iseseisvad hiliskodanlikud mõtlejad, keda traditsioonilised hinnangud ja idealistlikud fraasid iiveldama ajavad, nõustuvad sellise vaatega. Ibseni kohtuotsus vales elamisele, millise süü ta isegi omaks võttis ja Kierkegaardi eksistentsi doktriin on autentsuse ideaalist teinud metafüüsika keskme. Nietzsche analüüsis seisab sõna “ehtne” ilma kõhkluseta, mõistelisest arengust puutumatuna. Väärtused nagu autentsus, kangelaslik indiviidi eksistentsi “maailmas-olemise” vastupanuvõime, eesliini-olukorrad, saavad viimaks pöördunud ja pöördumata fašismifilosoofide vahendiks autoritaar-religioosse paatose ülevõtmisel ilma vähimagi religioosse sisuta. Nad mõistavad hukka kõike, mis pole piisavalt kõrge prooviga, läbini puhas – tähendab, juute – kas mitte juba Richard Wagner ei vastandanud ehtsat saksa metalli välismaa räbule, sel moel kultuurikriitikat barbarismi kaitsekõneks moonutades? Selline kuritarvitus puudutab muidugi muudki kui eheduse mõistet. Nüüd, kui seda kulunud teenrikuube maha müüakse, tulevad päevavalgele õmblused ja paigad, mis olid seal nähtamatult juba antud vastasseisu kõrgaegadel. Ebatõde paikneb ehtsuse enese aluskihis, indiviidis. Kui principium individuationis’es sisaldub see, mida antipoodid Schopenhauer ja Hegel mõlemad taipasid, et maailma suuna saladus on varjatud, siis langeb ülima ja absoluutse iseduse substantsiaalsuse mõiste illusiooni ohvriks, mis kaitseb olemasolevat korda, isegi kui selle olemus pehkib. Tõese ja eheda võrdseks pidamisel pole alust. Just nimelt kõrvalekaldumatu eneserefleksioon – praktika, mida Nietzsche nimetas psühholoogiaks, mis tähendab sügavat soovi iseenese kohta tõde teada – näitab ikka ja jälle, ka juba esimestes teadlikes lapsepõlvemälestustes, et reflekteeritavad impulsid ei ole eriti “ehedad”. Neis on alati imitatsiooni, mängu ning teisiti olla tahtmise element. Iha omaenese individuaalsusesse sukeldudes, ilma sotsiaalsete vaatluseta millegi täiesti tahkeni jõuda, täieliku olemiseni, viib just nimelt sellesama võltslõpmatuseni, mille eheduse kontseptsioon Kierkegaardist alates on pidanud välja tõrjuma. Keegi pole seda otsekohesemalt öelnud kui Schopenhauer. See eksistentsialistliku filosoofia riiakas esiisa ja suurte spekulaatorite pahatahtlik pärija teadis oma teed individuaalse absolutismi lõhede ja konaruste vahel nagu ei keegi teine. Tema arusaam käib kokku spekulatiivse teesiga, et indiviid on ainult näivus, mitte asi iseeneses. “Iga indiviid”, kirjutab ta “Maailma kui tahte ja esituse” neljandas raamatus, “on ühest küljest tunnetuse objekt, tähendab, täiendav tingimus kogu objektiivse maailma võimalikkusele, ja teisest küljest üks ilming sestsamast Tahtest, mis end igas asjas kehtestab. Aga see meie olemise kahesus ei põhine ühtsusel, mis eksisteeriks iseenese jaoks: muidu peaksime olema enestest teadlikud läbi iseeneste, tunnetuse ja tahtmise objektidest iseseisvalt, ent selleks oleme me täiesti võimetud; niipea, kui üritame seda teha, proovime oma tunnetust sissepoole pöörates lõplikult täielikku enesereflektsiooni saavutada, kaotame endid põhjatusse tühjusesse, leiame end meenutamas õõnsat klaaskuuli, mille sisemusest räägib hääl, millel ei ole kuuli sees mingit põhjustajat, ning püüdes iseennast tabada, krahmame värisedes vaid kujutut vaimu.” Seega kutsus ta puhta iseduse müütilist pettust nimepidi, tühistas selle. See on abstraktsioon. See, mis esitab end algupärase entiteedi, monaadina, on ainult sotsiaalse protsessi sotsiaalse jaotuse tulem. Just nimelt absoluudina on indiviid paljas omandisuhete peegeldus. Tehakse fiktiivne väide, et see, mis on bioloogiliselt üks, peab loogiliselt eelnema sotsiaalsele tervikule, millest see on ainult jõuga eraldatud, ning seda võimalikkust hoitakse üleval tõe standardina. Isedus ei ole ainuüksi ühiskonnast läbi põimitud; see võlgneb ühiskonnale oma eksistentsi kõige otsesemas mõttes. Kogu iseduse sisu tuleb ühiskonnast, või igal juhul iseduse suhtest objektiga. Isedus muutub seda rikkamaks, mida vabamalt ta seda suhet arendab ja reflekteerib, samas kui eraldus ja selle võimendamine läbi lättestaatusele pretendeerimise piirab, vaesestab ja vähendab iset. Püüdlused nagu Kierkegaardi oma, kus indiviid otsib küllust iseendasse põgenedes, ei lõppenud mitte eksikombel indiviidi ohverdamisega ja sellesama abstraktsiooniga, mida ta idealismi süsteemides hukka mõistis. Ehedus ei ole midagi muud, kui põlglik ja jonnakas monadoloogilise vormi rõhutamine, mille sotsiaalne surve inimesele peale surub. Mis iganes ei soovi närbuda, peaks pigem ebaehtsuse stigma kanda võtma. Sest see elab mimeetilise pärandi pealt. Inimene on lahutamatult seotud imitatsiooniga: inimolend saab inimeseks ainult läbi teiste inimolendite imiteerimise. Sellises käitumises, armastuse ürgvormis, haistavad eheduse preestrid jälgi utoopiast, mis suudaks domineerimisstruktuuri raputada. See, et Nietzsche, kelle mõtlemine läbistas isegi tõe kontseptsiooni, tõmbus autentsuse ees dogmaatiliselt tagasi, teeb tast selle, kes ta lõpuks olla tahtis, luterlase, ja tema näitlemise vastane kärkimine kannab sellesama antisemitismi pitserit, mis teda arhinäitleja Wagneri juures raevu ajas. Ta ei oleks pidanud Wagnerit näitlemises süüdistama – sest kogu kunst, ja muusika kõigepealt, on draamaga suguluses, ja igas Nietzsche perioodis heliseb Rooma senati retooriliste häälte tuhande-aastane kaja – vaid selles, et näitleja salgab oma näitlemist. Tõepoolest, mitte ainult ebaehtsust, mis end tõetruuna esitab, ei tuleks süüdi mõista: autentsus isegi muutub valeks sel hetkel, kui ta saab autentseks, see tähendab, enesepeegelduses, ennast ehedana postuleerdes, mil ta juba astub üle identiteedist, mida ta endale sama hingetõmbega nõutab. Isedusest ei tuleks rääkida kui ontoloogilisest aluspõhjast, vaid kõige teoloogilisemas mõttes, Jumala sarnasena. See, kes isedusest kinni hoiab ja teoloogilistest kontseptsioonidest loobub, aitab õigustada diaboolset positiivi, alasti huvisid. Ta laenab esimeselt tähendusrikkuse aura ja teeb ennastsäilitava mõistuse käsujõust lennuka superstruktuuri, samas kui tõeline isedus on maailmas juba muutunud selleks, millena Scopenhauer teda sisevaatlusel tähele pani, nimelt fantoomiks. Selle illusoorset karakterit saab mõista eheduse kontseptsiooni kui sellise ajaloolistest implikatsioonidest. Eheduse mõiste sisaldab arusaama originaali ülimusest tuletatu üle. See arusaam on aga alati seotud sotsiaalse legitimismiga. Kõik ülemkihid väidavad alati, et nad on esmaasukad, põliselanikud. Kogu “siseelu” filosoofia ühes oma väljakuulutatud põlgusega maailma suhtes on brutaalse, barbaarse traditsiooni, mille järgi suurimad õigused on sellel, kes oli esimesena kohal, viimane sublimatsioon; ning iseduse esmasus on sama ebatõene nagu seegi, kui end oma elupaigas koduselt tuntakse. Miski ei muutu ka siis, kui autentsus taganeb physei ja thesei vastandite juurde, ideele, et see, mis on olemas ilma inimese vahelesegamiseta, on tehislikust parem. Mida tihedamalt on maailm suletud inimtekkeliste asjade võrku, seda närvidelekäivamalt kuulutavad asjade sellise seisu eest vastutavad inimesed oma maalähedast primitiivsust. Eheduse kui individualistliku eetika viimase kaitseliini leiutamine on industriaalse massitootmise peegeldus. Ainult siis, kui loendamatud standardiseeritud tarbeesemed projitseerivad kasumi pärast unikaalsuse illusiooni, võtab see idee kuju, nende antiteesina, kuid siiski samast kriteeriumist kinni pidades, sellest, et reprodutseerimatu on see, mis on tõeliselt ehe. Ennem seda küsiti autentsuse küsimust intellektuaalsete produktide käest kahtlemata sama vähe kui originaalsuse oma, Bachi ajal seda kontseptsiooni ei tuntud. Eheduse petlikud juured paiknevad kodanlaste pimeduses vahetusprotsessi suhtes. Ehedad asjad on need, millele tarbekaupu ja teisi vahetusväärtusi taandada saab, iseäranis kuld. Aga ehedus nagu kuldki, puhta metalli osakaaluks abstraheerituna, muutub fetišiks. Mõlemit koheldakse nagu nad oleks aluseks, kui tegelikult on selleks sotsiaalsed suhted, samas kui kuld ja ehedus väljendavad ainult asjade vahetatavust ja võrreldavust; need on nemad, kes ei ole iseeneses, vaid teiste jaoks. Eheduse ebaehtsus võrsub vajadusest väita vahetuse poolt domineeritud ühiskonnas, et ollakse see, millena end esitatakse, kuigi seda ei suudeta kunagi olla. Eheduse apostlid, kes on selle jõu teenistuses, mis praegu ringluse üle valitseb, vääristavad viimase allakäiku rahalooride tantsuga.*


*Rahaloorist rääkis John Stuart Mill. Ta väitis, et raha saab vaid lühikest aega varjata tõelisi majanduslikke väärtusi, et raha on ülepea ebatähtis ja et riigi ringijukerdamine majandusasjades on seetõttu kasutu.  ML.