Friday, October 2, 2015

Uksed ühisele väljale

Ruudu Ulas 2013
Ettekanne kirjandusteaduse V suvekoolis „Kriitika võrgus – saak või kütt?“ 1
 
Olen sattunud teie ette kõnelema kuidagi eksikombel. Ajasin sõrad vastu, sest ei ole ma kriitik ega ammugi kirjandusteadlane, saan pakkuda vaid lugeja nägemuse. Johanna Rossile ütlesin, et räägin rohkem sellist külamehejuttu, kuidas kaugelt eemalt asjad paistavad. „Juhan Liiv oli ka külamees!“ vastas ta mulle seepeale. Ning lisas, et palju kohvi ja võileibu pakutakse.

Võib-olla on päris hea, kui vahel saab sõna ka keegi, kes asjast midagi ei tea – nii on ehk tegijatel lihtsam aru saada, kuidas lood väljapoole paistavad. Kutsuge igal aastal mõni tavaline inimene, uurige, mida ta teab eesti kriitikast, kas ta seda üldse kunagi loeb. Valdav väide on ju, et lugejad ei orienteeru nagunii kriitika järgi, et seda õieti ülepea keegi ei loe peale autori ja mõne teise kriitiku. Teisest küljest kostab üleüldist nurinat kriitika allakäigu,2 arvustajate vähesuse ja tekstihulga hõlmamatuse üle.

Mulle hakkas maale veetud kirjavara hulgast hiljaaegu näppu kogumik „Kirjandus kriitiku pilguga“. Lugesin selle suure huviga otsast otsani läbi. Iseäranis torkas silma, et kuigi selle ilmumisest on möödas juba 53 aastat, on murekohad nagu tänasest päevast. Kurdetakse žanripiiride hägustumise, suure romaani puudumise, olukirjelduse liigse vohamise üle. Ning toonast olukirjeldust määratletakse kuidagi kahtlaselt sarnaselt nüüdse uusolmega.3

Tsiteerin: „Tervenisti 20 raamatut, millele lisandub hulk perioodikas avaldatud lühemaid ja pikemaid teoseid – selline on 1962. aasta proosa statistika. Hoopis tähtsam on aga küsimus, kas kvalitatiivsed näitajad on niisama lootustandvad. Missugused nihkumised on proosas toimunud võrreldes eelmiste aastatega? Mulluse proosa žanrilistest nihetest on kõige silmatorkavam olukirjelduse osatähtsuse suur tõus. Olukirjelduse õitseng valmistab muidugi rõõmu, ent ometi teame, et olukirjeldus ei suuda asendada puhtilukirjanduslikke žanre. Me ei saa sulgeda silmi ka fakti ees, et mulluse romaanitoodanguga ei ole kõik korras. Novelli ja üldse lühiproosa alal on žanritunnused üpris raskesti tabatavad mitte ainult kriitikutele, vaid ka autoritele enestele.“4

Mis siis vahepeal juhtunud on? 2014. aasta ilukirjandusliku proosa alla paigutub rahvusraamatukogu andmetel 214 teost.5 Kriitika ei kata seda mingi valemiga ära, eriti kui kultuurimaailm on nii killustunud. Näiteks Janika Kronberg käsitleb oma mahukas ja põhjalikus kriitikaülevaates6 peamisi kriitikat avaldavaid trükiväljaandeid: Looming, Vikerkaar, Sirp, Keel ja Kirjandus, Akadeemia. Päevalehtede kultuurirubriikides ilmuvad lühiarvustused jäävad nii tema kui minu arvates pealiskaudseks, parimal juhul on neil väike reklaamipotentsiaal. Võrguleheküljed Kronbergi vaatevälja ei ulatu. Praegustest raamatublogidest on Sirbi lehekülgedel andnud ülevaate Mihkel Samarüütel.7 Neist loetavamad, mis pajatavad selle pidaja elust-olust ja muu hulgas ka loetud raamatutest, töötavad ilmselt samal printsiibil kui „sõber soovitas“. Mõlemas käsitluses on vaatluse alt välja jäänud portaalid.

Eks enamasti loetaksegi ainult selle kitsama sektori, kus ise liigutakse, väljaandeid ja seal ilmuvat kriitikat. Pole midagi imestada, kui mõni kriitik ütleb rahuliku südamega, et pole kunagi lugenud ZA/UMi või Müürilehte, rääkimata kurjuse pesast Nihilist.FMist (tõsi, seal ei ole väga palju kirjanduskriitikat ilmunud). Ka Samarüütel nendib, et blogisid tuleb ja läheb, kuid suuremad hiilgeajad on möödas: hääbuvad raamatukogude ja ajalehtede juurde loodud blogid, suurt vunki pole sees ka kirjastuste blogidel. Ta toob välja: „Kui midagi probleemiks pidada, siis ehk kokkukuuluvustunde puudumist ja tagasiside vähesust. Blog­geri või WordPressi blogi näib iseenesest juba üsna vanamoelise nähtusena, kui on võimalus säutsuda Twitteris või jagada hindeid Goodreadsis või mõnes teises sellesarnases lugemisportaalis.“

Blogist portaalini

Niisiis võib üldistatult väita, et toimub teatav liikumine väiksemalt suuremale. Kui pikka aega oli internet eelkõige killustumist ja nišitooteid täis, siis nüüd näib toimuvat järjest jõulisem nivelleerumine, konglomeraadistumine ja – parema sõna puudumisel – portaalistumine. Algas see muidugi Facebooki (FB) võidukäiguga, mis ise on üks hiiglaslik portaal ja turuplats.

ZA/UMi rühmituse veebiväljaanne8 sai mõned aastad läbi ilma FB-leheta, ilma jagamiste ja laikideta, lugejaid oli arvestatav püsiv ja aeglaselt kasvav hulk. Aga mingil hetkel sellest enam ei piisanud – võrgustikus levitakse nüüd ju ennekõike nn jagamiste abil. Ja kes ei tahaks oma sõnumiga jõuda võimalikult suurema lugejate hulgani? Mõne üksiku erandiga on praeguseks oma FB-lehekülg ilmselt enamikul kultuurikandjatest ja ka eranditel on ikkagi olemas veebileht, kus osa materjali tasuta saadaval. Veelgi edenenumad jagavad oma linke ka Twitteri konto alt.

Vaheastmeks blogide ja portaalide vahel on veebiajakirjad. ZA/UM liigitub kindlasti veebis ilmuvaks kultuuriajakirjaks, see koondas ja andis platvormi paljudele omavahel nõrgalt seotud inimestele. Autorite nimistus on ca 50–60 nime: Kaur Riismaa, Jim Ashilevi, Eia Uus, Kristo Viiding, Mait Vaik, Taavi Eelmaa, Mihkel Kunnus, Toivo Tammik, Linnar Priimägi jpt. Kõik ZA/UMis aegade jooksul kirjutanud inimesed on suveräänsed loojad, kes lihtsalt mingil ajahetkel moodustasid ühise, üksteist toetava ja võimendava „ruumi“, millest võitsid nii nemad kui kogu eesti kultuur. Samasse rubriiki liigituvad noorte kultuuriblogi Kaktus,9 loomulikult Müürileht,10 samuti Sirp. Paljudel juhtudel on paralleelselt olemas veebikülg ja paberkandja ning alati ei pruugi tasuta ilmuvad veebimaterjalid tasulise paberkandja müüki vähendada.

Lühikese aja jooksul on vähemalt kultuurivallas uusi portaale kerkinud nagu seeni peale vihma. ERRi kultuuriportaal,11 mis just hiljaaegu on samuti oma esinduslehega „fesarisse“ kolinud, Postimehe kultuuriportaal,12 mis reklaamib ennast FB päises nii: „Ammu oli aeg. Siin on lõpuks üks eestikeelne kultuuriportaal, mis portaal ka on. Meil on tõsi taga.“ Helilaine13 tegemistega ma väga kursis ei ole, kuid kahtlemata on tegu portaalisarnase nähtusega, kus kajastatakse eri kultuurivaldkondi, lisaks artiklitele ka podcast’id. Ja muidugi kõige portaalim portaal, olgugi blogipõhjale loodud: Nihilist.FM.14 Kõigil neil on olemas oma FB- ja Twitteri-esindus.

Peatun korraks mõne suurema portaali spetsiifikal. ERRi kultuuriportaal on väga tänuväärne koht, mida külastan tihti. See täidab igati portaalile esitatavaid nõudeid: koondab kokku paljudes nurgatagustes soppides ilmuvad arvustused ja info, edastab lugejale aktuaalsemaid artikleid Sirbist, TMKst, Keelest ja Kirjandusest, Tunast, Vikerkaarest, Loomingust jne. Lisaks videomaterjalid, tele- ja raadiosaated, peljatud pole vahendada ka ZA/UMi või Nihilist.FMi lugusid. Portaalil on ka oma originaalsisu: tellitud arvamusartiklid, esseed, raamatute, teatrietenduste, filmide ja kujutava kunsti sündmuste arvustused. Väga vajalik väga suurt infohulka hõlmav ja organiseeriv võrguväljaanne, kindlasti vajaks paremat rahastust autoritasude osas ja korrektorit-keeletoimetajat.

Seevastu Postimehe kultuuriportaali kirjandusosale on lausa piinlik osutada. Peamiselt leiab sealt nupukesi stiilis: Lea Dali Lioni raamat on raamatumüügi top’i juhtimas! Kahe päeva pärast tuleb järgmine teadaanne: Lea Dali Lion juhib endiselt! Edetabelisse tõusis Justin Petrone! Ja mingil täiesti arusaamatul põhjusel ilmub Margus Karu uuest raamatust lausa kolm (!!!) katkendit lisaks marulisele promoartiklile, kus korüfeed oma kaaluka sõnaga raamatut kiidavad. Vahepeal antakse veel teada, et „Elisa Raamatu lugejatel ei saa Kersnast küllalt“. Paberlehest täiesti eraldi seisev veebikultuuriportaal, mille maht ei ole piiratud, võiks kajastada ka natuke olulisemaid sündmusi. Vähegi huvipakkuvamad artiklid on tegelikult paberlehe artiklite veebiversioonid ja maksumüüri taga kinni.

Tekib küsimus: kas Postimehe kultuurilisasse saab osta reklaamipinda? Millega muidu on seletatav sedavõrd ebaproportsionaalne ja kallutatud teemavalik. Ja juhul kui saab, miks ei tellita samasuguseid kampaaniaid teistele eesti autoritele?

Kirjanik pildile!

Kultuurkapital võiks eraldada lisaks trükikuludele või siis esika veinide arvelt mõnisada eurot, et ka teised kirjanikud pildile pääseksid. Kirjanduslikud kolmapäevad on küll toredad, aga ehk võiks mõelda formaadi muutmisele ja suunata muist raha reklaamindusse? Võib-olla tasuks võtta kulka või EKLi palgale missioonitundega marketingispetsialist? Samuti võiks proovida pidada läbirääkimisi raamatukettide omanikega, et eesti kirjandusele eraldataks mõni silmahakkavam riiulipind, näiteks üsna sissepääsu lähedal, ja alles selle riiuli taga laotuksid kõrgustesse kokandus-, eneseabi- ja suhteraamatutornid.

Kunstnikud on alati pidanud võitlema kõige eest, mida neil vaja on – keegi pole neile midagi niisama andnud. Mulle tundub aga, et kultuuriametnikud, kes neid abistama peaksid, on olnud laisad ja arad, järjest positsioone käest lasknud, tegutsenud tagajärjetult. Jah, meil ilmub tohutu hunnik nimetusi kirjanduselaadseid tooteid. Glavliti pole, avaldada saab kõike ja selle kõige hulgas võib olla üht koma teist väärtuslikku. Aga isegi kui kriitikud väärtusliku põhukuhjast üles leiavad, ei pruugi see lugejani jõuda. Kersna ja Lea jõuavad. Tasub mõelda, kuidas ja miks.

Tundub, et poolsalastatud on ka see teave, kui suur siis tegelikult on läbimüük. Oma kultuur on hea küll, aga kui raamatu läbimüük on 200 eksemplari paari aasta jooksul, siis pole sa ei parnassil ega agoraal, sa pole üleüldse mitte keegi ega muuda kultuuriteadvust, mis peaks olema ühine väli. Ma tahaks ikka tulevikus ka kohata neid inimesi, kellega olen samu raamatuid lugenud – ja mitte ainult „Pipi Pikksukka“.

Töö on toimunud sektsioonides. Kõik on hajunud ja killustunud. On müriaad kirjastusi, vähemaid ja suuremaid sõpruskondi, klubisid, rühmitusi. Kapitalistliku avaldamisvabaduse ja mingigi eelselektsiooni või tsensuuri vahel seisab lahendamatu vastuolu. Kui väiksem hulk teoseid jõuaks suurema hulga inimesteni, tekitaks see ühtsema kultuuriruumi, ehkki oleks ilmselt koledasti ebademokraatlik. Ma ise pakun välja sellise ebapopulaarse lahenduse, et kuna vabaturu raamatute hulka ja kvaliteeti kulka käsi kontrollima ei ulatu, siis võiks ta ehk enese vastutusalas puhastust teha – anda rohkem raha vähematele autoritele. Ma tean, et ma tulistan selle avaldusega iseendale jalga, et me keegi ei tea, kas meie taiesed saaksid õiglaselt valituteks, aga praegune „kõigile õige natuke näpuotsaga“ on nagu tolmu tuulde pildumine. Raamatud ilmuvad, keegi neid ei osta ega loe, ei jõua arvustadagi. Ilmuks neid vähem ja läbikaalutumalt, oleks juba muist muresid murtud.

On küll püütud tagasi võidelda käibemaksusoodustusi, aga kuuldavasti läbi kukutud. Tuleb uuesti pressida. Kui see ei õnnestu, asutada oma pood, kus kaubeldakse kasumita ja patriotismist. Lõppude lõpuks ei saa kirjanik nagunii raha mitte raamatute müügitulust, vaid lihtsalt selle eest, et ta on kirjanik. Kui muidugi saab. Utoopias ma jagaks kirjutatud tekste üldse tasuta, sest me juba vaatame filme ja sarju tasuta, kuulame muusikat tasuta, mõnel puhul veel enne seda, kui need ametlikult ilmunud on. Kui honorar ja kirjastuskulud on nagunii subsideeritud, miks peab keegi üleüldse veel mingit kasumit taotlema? Miks ei võiks kaanehind kohe olla poole väiksem, selmet pärast pool tiraaži ühe euroga maha müüa? Juba üritavad arukamad autorid kirjastustest mööda hiilida, tekitavad endale juriidilise keha ja kauplevad põlve otsas, et piskutki oma taskusse saada. Kirjastused võiksid vähemalt omamaist kirjavara vähema ahnusega turustada, kui nende põhitulud tulevad nagunii ilukirjandusväliste nähtuste müügist.

Paksu verd ja pahameelt on ju nagunii. Ega see, et võitlus on vana ja võitmatu, ei tähenda, et see pidamata saaks jääda. „Meistris ja Margaritas“ nad seal MASSOLITis kaklesid samamoodi oma loomemajade ja muude hüvede pärast. Ja kriitik Latunski hävitas Meistri. Mis meil siin teisiti on? Ikka on jutt, kes sai raha, kes ei saanud, kes on solvunud, kelle aknad tuleks segi peksta. „Ikkagi on nad inimesed,“ ütleks Woland.

Aasta meediasündmus

Tulgem tagasi portaalide juurde. Nihilist.FM oma masendavalt suure lugejate arvuga on rohkem eesti kultuur, kui see peavoolu parnass, sest mis tolku on parnassil olemisest, kui sind loeb mõnisada hinge? Jah, Nihilist.FMi suur populaarsus tuleb sealse „50hallivarju“ kategooria arvelt, aga ainult elitaarse esteetikaga ei püüagi masse – see on koht, kus ZA/UM põrus, liiga puhtakesed olime.

Nihilist.FM on lahendanud oma platvormi kaunis geniaalselt – seal puuduvad avaldamispiirangud. Igaüks saab kirjutada, mis just pähe tuleb, ja lugu läheb üles. On spetsiifilised alajaotused, näiteks „nihilist labs“ avaldab peamiselt tänapäeva oluliste poliitiliste mõtlejate tõlkeartikleid, „kõrgnihilismi“ kategoorias on parimad lood parematelt autoritelt jpm. Mitmed selle portaali tõstatatud teemad on tavameedias jäänud kajastamata. Võib ju tunduda, et sait on liialt narkokeskne, brutaalne ja täis igasugust hämarat paska, kuid tegijad on veendunud, et lugejad valivad ise välja, mida nad lugeda tahavad. See eugeeniline olelusvõitlus peaks isegi Kunnusele meeldima.

Portaal on lasknud pasajõel vabalt voolata, lootes lugejate tervele mõistusele. Ja tõepoolest, väga kehvadel lugudel ongi ainult mõnikümmend lugejat, kollasevõitu ja skandaalsetel juttudel mõistagi rekordarv, kuid headel ja väärikatel artiklitel samuti stabiilselt mõni tuhat klikki. Keskpärase ja kehva kõrvale tuleb lihtsalt pakkuda midagi paremat, midagi, mis ei oleks pask. Tuleb luua olukord, kus väärtuslik domineerib ja kehv tahab olla parem, et märgatud saada.

Nihilist.FMi teke oli eelmise aasta peamine meediasündmus. See on uut laadi meedia, mis haarab suurt hulka lugejaid, kellel varem ei olnud oma kanalit. Selle uudne avatud kontseptsioon teeb ta n-ö rahva omaks, tagades seega tohutu loetavuse. Esimese aasta näitajad on sellised: külastusi 3 180 096, kasutajaid 1 002 486, lehevaatamisi 8 173 050.15 Kuna väljaanne on varjamatult seda sorti kindla poliitilise suunitlusega, mis ei ole rahva enamusele just meeltmööda, puhkevad nende artiklite all muidugi toredad delfilikud kommentaariumid. Parnass võttis uue meediumi vastu varjamatult vaenulikult, kuid hämmastavalt kiiresti on hoiakud muutumas. Sest ülipolitiseerunud ühiskonnas on Nihilist.FM „õigel pool ajalugu“.

Ma muidugi mõistan spontaanset võõraviha. Olin ka ise alguses üsna verine Nihilist.FMi suhtes. Ei lugenud, mida nad seal kirjutavad, ei kirjutanud sinna ise. Omandasin tagurlase, kontra ja dissidendi väärika positsiooni. Aga ajad muutuvad ja ainus mõistlik tegutsemisviis kultuuriväljal on koostöö. Sellepärast arvan ma, et peaks kasutama kõiki selle riigi inimressursse, mitte üksteist maha tegema, vaid elama sõbralikult ja n-ö ulatama käe. Vastasel juhul tõmbuvad paljud inimesed, kellest muidu võiks kasu olla, üksindusse ja tegevusetusse.

See agenda, mida mina ajan, mitte et ma oskaks ja teaks, kas seda on õige tahtagi, on terviklikuma ruumi ehitamine ja selle ruumi laiendamine. Nimetame seda siis kultuuriruumiks või kuidas soovite. Kas või ühiste kogemuste väljaks. Jah, ma saan ise ka aru, et see, mida ma tahan, on teistpidi välja kahanemine.

Portaalistumine näib mulle olevat selle ühisema välja tekkimise algus. Info kättesaamise kiirus, mugavus ja kontsentreeritus on vältimatu tulevikustsenaarium. Nimetada veebis tegutsejaid marginaalideks on tagajärjetu ning ebapädev. Just siit tulevad uued lugejad ja uued tegijad.

1 Suvekooli peeti Liivi muuseumis Rupsi külas 3. ja 4. juulil.

2 Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. – ERRi kultuuriportaal, 30. IV 2015.

3 Uusolme mõiste tõi käibele Maia Tammjärv Janar Ala „Ekraanirituaalide“ arvustuses (Müürileht 5. XII 2014). Ta on seda kasutanud ka Mudlumi „Tõsist inimest“ arvustades (Eesti Päevaleht 5. I 2015). – Toim.

4 Maie Kalda, Tähelepanekuid mulluse proosa kohta. Rmt: Kirjandus kriitiku pilguga. Arvustusi ja aastaülevaateid 1962–1972. Koost Kalju Kääri. Eesti Raamat, 1975, lk 62.

5 http://www.nlib.ee/public/documents/Made/2013/8._Alguparane_eestikeelne_ilukirjandus_2014._aastal._Nimetuste_arv.pdf

6 Janika Kronberg, Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4, lk 248–261.

7 Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.

8 http://www.zaum.ee

9 https://kkaktus.wordpress.com

10 http://www.muurileht.ee

11 http://kultuur.err.ee

12 http://kultuur.postimees.ee/rubriik/2197

13 http://helilaine.ee

14 http://nihilist.fm

15 https://www.facebook.com/KaurKenderKK/posts/862529197173655




Ilmus "Sirbis"


No comments:

Post a Comment