Blind01

 Jaan Isotamm                                                                      
„Nägija pimedate maal“
Koostanud ja toimetanud Katrin Raid ja Mart Orav
Korrektuuri lugenud ja kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa 2015
776 lk

Võtsin selle kirjatöö vastu küll pisut nurisedes, kuid siiski pahaaimamatult, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Olin just lõpetanud Hannes Varblase „Ilmavallast“ tudeerimise, samuti Ilmamaa kirjastuse hiljutine väljalase ja lootsin ehk midagi sarnast. Kunagi ammu olin muidugi „Närvitrükki“ lugenud, mälupõhjast kerkisid väekad luuletused ja mingi ähmane teadmine, et tegu on eesti kultuuris olulise isikuga.

Kirjandust pole aga selles raamatus ülepea, kui välja arvata paari raadiosaate transkriptsioonid, ühes arutleti Margaret Atwoodi teose „Teenijanna lugu“ üle ja teises uuriti Michael Crichtoni „Sauruste parki“. Kõik muu otsapidi kirjandusse puutuv on aga läbinisti poliitiline – järelsõnu, järelhüüdeid, analüüse, diplomitööde arvustusi ja igat masti muid mõtteavaldusi iseloomustab üks temaatika – nende subjektid on olnud poliitvangid, represseeritud poliitikud, eestlased paguluses, ühel või teisel viisil kuuluvad nad mitte kaasaega, vaid minevikku ja just mineviku kõige pimedama poole peale.

Ülevaateteos ei ole ehk mõeldudki kaanest kaaneni läbi lugemiseks, pärast esimest kolmesadat lehekülge olin juba üsna mõtlik ja segaduses. Seal oli virnade viisi erinevaid intervjuusid, kus küsiti peaasjalikult ühtesid ja neidsamu küsimusi ja ka vastused olid üldjoontes ikka ühesugused, sageli isegi identse lausestusega. Võta sa nüüd kinni, kas see on „ raske küsida – raske vastata“ sündroom, või ikkagi teatava väga kinnistunud maailmapildi avaldumine. „Enamik meist olid muidugi üksikud ahastajad, aga mul vedas ja ma polnud kunagi üksi, vaid usaldusväärsete inimeste ring püsis mu ümber Mordva päevadest saadik. Sealt ammutasin ma jõudu, mis aitas vastu panna ja muutumatuks jääda.“ (lk 189) Just see muutumatuks jäämine saab inimhingele saatuslikuks.

Refereerin väga lühidalt ja ülekohtuselt ühekülgselt Jaan Isotamme eluloo, nii nagu ta nende materjalide põhjal formeerub.

Sündinud 1939. aastal, ei saanud tal olla isiklikke mälestusi sellest Eesti Vabariigist, mis hiljem kujunes tema ideede ja aadete ülimaks projektsiooniks. Mitmel pool nimetab ta eestlaste lühidaid iseseisvusaastaid tõeliseks Kunglaks, kristallselgeks õnneajaks, haritlaste ja vaimuaristokraatide pärusmaaks, riigiks, kus iga mees võis pidada oma talu, äri või töökoda ja oma ettevõtmistes edeneda, ning mis andis sealt elluastunutele kaasa ebamaise vaimu- ning elujõu.(„ In memoriam Kaljo Villako„ – „kuid see laeng, mis neile noortele õnneliku Eesti kodudest ja koolidest kaasa anti, oli üks võimsamaid meie maa ajaloos… ta oli alles 21 aastane, kui Eesti õnneajale järsk lõpp tehti.„ lk 315)

Verinoore poisikesena asutas Jaan Isotamm koos kompanjonidega salaorganisatsiooni Eesti Noorte Malev, millele oli ise hümni kirjutanud: „Ela, kasva, võimsaks saa, me Eesti Noorte Maleva!“, organisatsiooni juhtkiri aga lõppes sõnadega:„Elagu uus vaba Eesti ja tema õilis rahvas!“ See avastati ja likvideeriti kiiresti ning eluaastad 17-24 veetis Isotamm Mordva vangilaagrites. Just need seitse aastat said tema isiku kujunemisel määravaks. Seal sõlmitud sidemed, sealt omandatud argoo ja maailmamudel kanduvad ja laienevad tema edasisse elukäiku. Tundub, et laagriaeg oli üsnagi õnnelik ja vaba aeg, „midagi kuurordi ja metsaülikooli vahepealset“ (lk 88), ei liiga rasket tööd ega julma kohtlemist, asjad, mis väljaspool laagrit oleks kaasa toonud represseerimise, seal juba sees olles olid enam-vähem lubatud, isegi kõikvõimalikku kirjandust sai volilt tellida. Ja kui vaba maailm oli pigem laagriseinte vahel, siis otse loomulikult oli päris laager kogu muu Nõukogude Liidu territoorium, kõiki eluavaldusi ja ilminguid üritab Isotamm hiljem laagrisõnastikku ja hierarhiatesse mahutada. Järgnev mõtteavaldus käib juba uue Eesti Vabariigi kohta:“Analoogia põhjal tunneme ära kõik GULAGi sotsiaalsed kihistused: absoluutse võimuga tšekistid, samuti kõik riisuvad ja ja terroriseerivad tuhandet masti platnoid. Nende kahe põhijõu vahele jääb üle igasuguste piiride anormsed mõõtmed omandanud придурка’de vägi, ning lõpuks ainult sõelaga vett kandvad ja туфма’ga tegelevad равотяга’d, kes endile üha paremat katelt nõuavad.“ (lk 88)

Peale vanglast vabanemist sattus ta 1966 aastal tuberkuloosiga haiglasse, kus vähese halva enesetunde, rohke toidu ja rahuliku elu peal sündis esimene suurem luulepalang. Oma loomingust Johnny B väga rääkida ei taha, silma torkab vaid see, et alati tuuakse näiteks üks ja sama luuletus „tydrukujuuksed“, kui küsitleja uurib vastalise sõnumi kohta luuletustes, kus erinevalt ametlikust versioonist (saksa koonduslaagrid) on kirjeldatud hoopis juhuslikku naistehaua lahtikaevamist Mordva vangilaagris. No ja muidugi ei saa märkamata jätta ränka järjekindlust, millega iga viimane kui ajakirjanik peale lendab: „Kust on pärit nimi Johnny B?“ Ja millise uskumatu kannatlikkusega neile iga kord asi ära seletatakse. Épater la bourgeois!

Edu tuules liiga muretuks, liiga eluarmastavaks muutunud Johnny tõmbab järsu rapsakuga ennast kirjandusilmast välja – kummitab oht mugandumiseks, kollaboratsiooniks, eneseimetluseks, võimalik, et selle olulise poole enda küljest noaga äralõikamisel on mingid sellised varjatud ja isiklikud põhjused, millest muidu nii jutualdis Isotamm ei räägi. Peapõhjusena esitletakse tsensuuri ning järjepidevat KGB mõjuväljas olemist.Tagantjärele meeliskleb ta mitmes intervjuus, et üle kolmekümnesed ei peaks enam luuletama ja et on hale vaadata neid, kes vanas eas ikka veel püüavad midagi teha, uut sõna ja tuld sealt ei tule. Niisiis võib kirjanikuperioodiks nimetada aastaid 1966-1974, kokku kaheksat aastat. Vanem ja tigedam Isotamm arvab, et kõik nn sovetiaegsed kirjanikud olid suuremal või vähemal määral kaasajooksikud ja nahahoidjad. Jaan Kaplinski olla väliseestlase Hellar Grabbi käest endale raamatuid tellinud. Ja Isotamm paneb kaunikesti pahaks: „Raamatute ning ajakirjade temaatika oli ikka veidravõitu: ikka ja jälle indiaanlased, keldid ja muistsed rahvad. See oli puhtakujuline enda isiklike huvide rahuldamine.“ (lk 338) Küllap oleks sobilikud olnud ainult pagulasmemuaarid või vähemalt midagi Eestiga seotut. Sest kõikvõimalik teave isikute kohta, kes ENE-sse ei jõudnud, oli Isotamme obsessiivsevõitu harrastus.„Tema koostatud ja tema valduses [on] aina täienenud biograafiline andmekogu, mis sisaldab infot umbes 100 000 isiku kohta…Selliste faktide kogumine oli Johnny B suur kirg.“( lk 212)(Vt ka „Diskussioon „Eesti haritlaskonna koostöö Nõukogude võimuga“.“ Lk 506)

Järgneb siseeksiil, täielik eemaletõmbumine avalikust elust, töö öövahi ja viinajoojana. Viinaveast saab ta lahti, avastades, et süüdi pole mitte pudel, vaid sõbrad, kes pudeliga külla tulevad, ja nii ta viskab oma sõbrad välja ja pudeli neile takkajärele, soovitavalt nõnda, et see vastu kivisid puruks kukuks.

Sellist ausa vabatmehe elu elas Isotamm ligi paarkümmend aastat, ilmudes uuesti avalikkuse ette aastal 1988, juba ajakirja Akadeemia toimetuse liikmena. Sellest keerukast, nüüd juba unustusse vajuvast Eesti taasiseseisvumise perioodist on hulgaliselt artikleid. Kõike seda, mida aastakümneid sai valvuriputkas vaid valitud isikutele rääkida, ja tingimata veel nõnda, et kuulajaid kunagi ei tohtinud kaks olla, sest siis oleks kolmas olnud tunnistaja ja oleks võinud julgeolekule vahele jääda, kõike seda võis nüüd ääri-veeri ja järjest valjemalt hakata avalikult kuulutama. Ja just selles vastuolulises ajas, kui kõik kogu aeg murranguliselt muutus, hakkab endisest rahvuslikult meelestatud, edumeelsest, terasest mõtlejast saama järjest reaktsioonilisem, vapslikum, marurahvuslikum mees.

Sest saabunud vabadus ei vastanud kuidagi Jaan Isotamme muinasjutulisele endisele omariiklusele. Ta pettus selles kibedalt ja lõplikult ega leidnud endas mingit jõudu sellele vastu astuda. „Mis ma teha saan? Oma riigi vastu ma ei lähe.“

„Ta oli kindlalt veendunud, et Eesti vabaneb, et kommunistlik režiim ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord ta variseb kokku või purustatakse, aga et see vabanemine või vabadus nii jõle oleks, kui ta praegu on, seda ei osanud keegi kõige hirmsamas unenäos ka ette näha.“ (lk 171)

„Praegune Eesti ei ole see Eesti, mida ma tahan. Ja selleks, et seda muuta, ei ole mul jõudu. Niisiis tuleb kõrval seista ja vaadata.“ (lk 125)

„Ma olen kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigi taastamise eest väljas olnud, aga see vabariik, mis praegu on, pole küll absoluutselt see vabariik, mida minusugused ette kujutasid. Pigem on ta selle armetult tehtud paroodia.. .Ma olen vahel mõelnud, et Eesti on mingit uut tüüpi totalitaarne riik.“ (lk 155)

„Ja uimaste homo soveticus’te asemele vormitakse meie kaaskodanikest praegusajal psühhopaatidest homo oeconomicus’i, absoluutseid tarbijaid, kasutute ja suisa kahjulike asjade tahtetuid orje. Kumb neist hullem on, ei saa niivõrd lühikese turumajandusparadiisis oleku aja tõttu veel põhjalikumalt analüüsida, kuid paljud sümptomid otse karjuvad näkku, et oleme sattunud vihma käest räästa alla.“ (lk 191)

Egas ilmaasjata ole murdeliste ühiskonnamuutuste vastu rahva seas sügav umbusk, igasugu oportunistid hüppavad välja, kõik ümberringi on inetu, inimesed ei kohane. Nad kibestuvad, kaevuvad mineviku müüride vahele ja elavad mingis väljamõeldud maailmas, kes muistses Kunglas, kus Vanemuine kannelt mängis, kes kenal nõuka-ajal, kus palk jooksis ja elekter maksis kaks kopikat, mõni igatseb tsaariaega taga, igatahes on kindel see, et „enne“ oli parem, võib-olla kunagi hiljem on jälle parem, aga kas meie vanad silmad seda enam näevad…

Pettunud Isotamm tõdeb kogunisti, et Ameerika Hääle raadiosaated, mida ta lapsest saati kuulas, rääkisid küll tõde, aga mitte täit tõde, nad ei rääkinud seda, et ka kogu nõukogude propaganda lääne kohta oli tõde – kapitalism ongi jälk, ebainimlik ilmakord, kus jällegi laagriargoost laenatuna — sa kas sööd või sind süüakse, oled kas küülikvõi šaakal, sina sured täna, mina homme, kogu see soveti mentaliteet kombineerus uue jõhkra rikastumishimulise maailmaga tema meelest eriti võikalt. Ja noh, õigus tal oligi. Sinna juurde lisada igasugused tärkavad uued poliitilised moodustused, kõik need rahvarinded, kodanike komiteed, ERSP-d, kes mäletab veel IME-t? Neisse suhtus ta varjamatu skepsisega, olles veendunud, et jätkuvalt on nad viimseni KGB kontrolli all, et nende tegelinskid on võimuahned ja äraostetavad, parimal juhul lihtsalt saamatud. Uutele tekkivatele parteidele heidab ette, et need ei kasuta tugevaid, karismaatilisi liidreid, justkui oleks meil tunnustamata karismaatikuid kuskil laokil. („Ja see, et ERSP valis liidriks libeda kompromissimehe Kelami, oli iseendale jala taha panemine.“ lk 93)

Reaalpoliitikas ta ise osaleda ei soovinud, olles veendunud, et selles ei suuda keegi puhtaks ja ausaks jääda. Patiseis.

Järjest enam pöörduvad mõtted ja mälestused tagasi laagris veedetud noorusaega, arutlevad aastakümnete tagant selle või teise saatusekaaslase moraalse palge üle, kas olid nad ehk kogemata kombel koputajad, kas neist said kaasajooksikud ja allaandjad, ei tundu olema tähtsamat teemat kui absoluutne, plekitu, vankumatu moraalne sirgeselgsus ja ometi ei ole olemas peaaegu ühtegi inimest, keda võiks jäägitult usaldada. Kõik su ümber võib olla mäda, tohletanud, reeturlik. Ainult kahtlus ussitab hinges. ( Vt. käsikiri „Kõrvuti kuid eraldi“ lk 273-299 jpt.) Represseeritud vaidlevad omakeskis, kes on kõige suuremad kannatajaid, kas esimese küüditamislainega läinud, laagrivangid või 1949 aasta tapivaguni reisijad. Ja see näitab juba selgemast selgemini, et oma kannatustest ei osata kuidagi lahti lasta.

Ning Isotamme ja küllap paljude teiste temasarnaste meeste kirjutiste kommunismivastane retoorika hakkab meenutama täpselt sedasama punapropagandat ennast. Nimetagem seda nähtust seestumiseks. Iseäranis sümptomaatiline on pikk artiklisari „KGB meie elus“ ajalehele „Eesti Aeg“. See koosneb nii ilmvõimatult paljudest osadest, on nii detailne, nii sürrealistlik, et vägisi jääb mulje, et Isotamm oli omakorda KGB KGB.

„KGB on Eestis just nagu õhku haihtunud, ent ometi saadab tema mürgine hingus pidevalt meie elu ja köidab inimeste meeli. Põhjendatud ja põhjendamata kahtlusi kaaskodanike kuuluvuse kohta selle asutuse agentide hulka, oletusi KGB mõjutustest ja sisseimbumistest kohtab igal sammul ning neile ei tule lõppu enne, kui selle organisatsiooni liikmeskond ja tegevus on avalikustatud ja konkreetse hukkamõistu osaliseks saanud.“ (lk 426) Niisiis püüab Isotamm omakäeliselt koguda ja süstematiseerida kõikvõimalikke materjale ja teavet selle organisatsiooni kohta, mis näib olevat nii võimas, nii võitmatu, nii suurejooneline, ometi tundub selle monstrumi kolossaalsus ja keerukus tegevat võimatuks tema vähegi tõhusa toimimise. Kõiki inimesi maailmas ei ole võimalik kontrollida, mõjutada, üksteise vastu mängida, on vaid võimalik tekitada mulje, et see on võimalik. Ning sellest piisab, et mürgitada inimeste meeli veel aastakümneid hiljem.

Mõttesüsteem, mis on üles ehitatud vaenlasekujule, ei muutu vaenlase hävitamise järel ühepooluseliseks ning kõikihõlmavaks. Kui on harjutud vaenlast otsima, on teda alati võimalik leida. Ikka jääb kahtlus, et mõni on kuskile peitu jäänud ja jäädki neid lõputult jahtima. Nii see, et igal pool on nuhid ja vaenlased, kui ka see, et kuskil on totaalne õnnemaa, on stalinismi klišeed.

Nüüd siis tuleb selle kirjatüki kõige keerukam osa. See, mis meid kõiki puudutab, praegu iseäranis. Mis on rahvuslus? Miks on rahvuslus muutunud ainult mingi kildkonna valduses olevaks mõisteks ja ära kistud ülejäänud eestlaste käest? Meile kõigile meeldiks hea eestlane olla. Nüüd on need saadanad juba lipugi ära lörtsinud.

Isotammel endal on rahvuslusele pühendatud hulgem kirjatükke, ei saa sugugi arvata, et ta ei olnud teadlik selle mõiste hilisusest ajaloos, selle pidevast muutumisest ja teisenemisest. („Mõttevahetus läheb tulisemaks“ lk 384) Läbi selle paksu raamatu aga kipub välja kooruma küüniline pilt –Isotamm oli rahvuslane, kes vihkas omaenda rahvast. Ta oli veendunud, et okupatsiooniaastad (muuseas ta ise ei tunnista mõistet okupatsioon, vaid nimetab toimunut orjastamiseks), läbiviidud genotsiid, läände ja itta lahkunud helgemad pead ja paigalejäänute olukorraga kohanemine on rahva päästmatult rikkunud ning sandistanud. Eestlased on muudetud „madalakvaliteediliseks rahvaks“ (lk 124) Rääkimata nendest inimestest „kes olid juba peldikus sündinud, nendele jäi sitahais pikaks ajaks külge…“ (lk 532)

Ta eristab teravalt riiki ja rahvust, leides, et rahvus ja rahvustunne on olemas ka omariikluseta „Rahvusel võib olla oma riik ja võib ka mitte olla, rahvust see mingil kombel paremaks või halvemaks ei muuda.“ (lk.156), kuid mulle jääb kaunikesti segaseks, mis eesmärke saaks rahvuslus endale seada, kui tal riiki ei oleks?Võib ju kujutleda mingit tüüpi ruraalset kogukondlikku anarhismi, aga modernistlikul perioodil on kombeks kogu maa riikidega katta, sest kui ise oma riiki ei tee, siis tuleb ja teeb keegi teine.

„Vastaspooleks rahvuslusele on kogu aeg olnud üks ja sama ideoloogia eri nimede all, on nendeks siis kristlus, kosmopolitism, internatsionalism või viimasel ajal sunnimeetoditega levitatav globalism.“ (lk 563). Selline mõtteviis ei ole mitte kuskile kadunud vaid just praegu üha enam kanda kinnitamas.“Uus ärkamine või õigupoolest tagasiärkamine oleks ausaks tunnistuseks, et me ei ela maailmale, vaid üksnes , oma rahvale, siinsele eluruumile.“

Ernest Gellneril on hüpotees, et mitte rahvused ei tekita rahvuslust, vaid rahvuslus loob rahvusi. Tänases päevas tundub hoopis, et rahvuslus mitte ei loo, vaid lõhub rahvusi; Isotamm ise kirjutab, kuidas Stalin kasutas osavalt ära rahvastevahelisi hõõrumisi, mängides neid üksteise vastu ja hoides niimoodi oma riiki upakile kukkumast. „Armeenlased vihkasid asereid, grusiinid armeenlasi, tadžikid usbekke, ukrainlased poolakaid, kõik rahvad kokku venelasi ja venelased omakorda juute.“ (lk 628)
.
„Aga mulle tundub, et isepäiselt jonnivad eestlased ongi ellu jäänud peamiselt just tänu hinge vissis hoidvale üksteise kiusule (hädaga ka ühtehoidmisele) ja valitsejaile pugemisega, orja-, katku-, nälja-, sõja- ja nõukaajast läbi tulnud. Geneetiliselt oleme põhimõtteliselt samasugune, lootusetult alla käinud rämps nagu näiteks norralased või soomlased. „ (lk.190) Verepuhtus! Tekstidest leiab veel mitmeid kahtlasi viited näiteks vabamüürlusele (lk 62 Kennedy mõrva asjaoludega seoses), leiab homofoobiat, juudihirmu ( küsisin ühelt endale lähedalseisvalt isikult, mis värk selle juudi vandenõu taga tegelikult on, ta vastas mulle, et juudid on oma pojad 4000 aastat järjest kirjaoskajateks õpetanud), president Obamat nimetatakse murjamiks jne.. Vahel tundub, nagu koliseksid targal mehel kivitükid pea sees. Terviklik, väljakujunenud ja mittearenev maailmavaade on lõppeks sellesama vihatud süsteemi produkt. Mõelda vaid, kui poleks pidanud omama nii palju veendumusi! Just see on rõhumise all oleva rahva kõige hirmsam taak – nende mõtted väänduvad kõveraks süsteemi määratud jooni mööda. Ja pole eriti tähtis, kas neid rõhub oma või võõras võim.

Üldjoontes näib, et Isotamme ja tema aatekaaslaste ideaaliks oli mingit laadi autarkia, suletud ja homogeenne süsteem, põhimõtteliselt nagu kveekerid — et kõik oleks oma ja et kõik oleks aus. (Vt. ka „Tallinna on koondunud kõik see halb, mis Eesti elu mürgitab.“ lk 717) Autarkilisele Eestile on saanud saatuslikuks see, et me asume mere ääres. Oleks pidanud ikka kolima keset paksu metsa. ( Vt ka. J.M.K.E “Külmale maale“)

Kahtlemata on see mahukas tekstikogumik tõsiselt oluline mõistmaks ajalugu ja selle mõjusid tänapäevas. Maailm muutub kiiremini, kui inimene mõelda jaksab ja see on tekitanud paraja kaose mitte ainult meie väikese rahvakillu seas. Keset kõike seda segadust, hirmu ja ärevust tuleks eelkõige arutleda siiski selle üle, millist tulevikku me tahame. Sest minevikku tahta ei ole teps mitte mõistlik asi.

Et aga jutt liiga süngeks ei kisuks, lõpetaksin selle kokkuvõtte tundmatu luuletaja Böichmanni värsiga:Tööline võib töötada
maamees põldu künda
eesti sõdur lebab maas
kedagi ei ründa


Ilmus ERRi kultuuriportaalis
Illustratsioon: Pieter Brueghel vanem c. 1568.
Pimedate mõistukõne