Läksin sõbra kutsel vaatama Luguteatri lavastuse “Ma mäletan” peaproovi Kama Houses.

See oli väga liigutav show, ma elasin kaasa ja sain osa intiimsest lähedusest, mida võib pakkuda inimene, kes jutustab sellest, kuidas vanasti oli. Neli täiskasvanud inimest, kelle igapäevaseks tegevuseks ei ole avalik esinemine, jutustasid eelnevalt kirja pandud mälukilde alates varasest lapsepõlvest. Nad tegid seda kaleidoskoobina, lühikeste jutuvalangutena läbisegi, illustreerides oma juttu abstraktse mängulise kehalise tegevusega nagu teeb laps muinasjuttu ümber jutustades. Need jutud olid sisult mõned naljakad, mõned hirmasad ja mõned väga kurvad nagu tugevalt juurdunud mälupildid ikka.

Selle mineviku paratamatusega võideldes kasutasid nad ainult üht habrast metoodikat – häbiga segunenud nalja. See tegi kohtumise teiste eludega väga õrnaks. Nähes inimest lühikese hetke jooksul tundmas häbi kellegi teise nukra mineviku üle, vallutas esinemispaiga harvakogetav kaastunne ja poolehoid. Mitte esinejatele, vaid neile, kelle elude vähem või rohkem keerulisi hetki meenutati. Ja see ei jäänud lihtsalt meenutuseks, sest seal tehti nende sündmustega midagi, mida teatris harva juhtub – need hetked lunastati, andestati ja neil lasti minna. Müsteerium oli oma lätete juures – väljuda lineaarse loo kammitsast ja tõusta metafüüsilise võrdpildini, mis peegeldab inimesele tema soovide ja unistuste vastandlikkust.

Lisaks sain ma aru, mis mulle professionaalse teatri juures jätkuvalt nii vastumeelne on. See on see hetk, kui näitleja peab astuma lavale ja imiteerima seda, et ta on juba enne seda jutuhoos kellegi kujuteldavaga. Tavaliselt on selle veidra vajaduse väljenduseks millekipärast anekdoodi lõpp ning näitleja astub naeru teeseldes aksi tagant lavale. Võib-olla kordab isegi puändi viimaseid sõnu, naerab veel pisut habemesse, käib maha ja seejärel tõsineb, teeskleb üllatust ning astub siis rahunemist imiteerides asjalikku dialoogi partneritega.

Vahel astutakse eesriide varjust selg ees ja viibatakse kellelegi kujuteldavale, kellest lahkutakse. Eriti innukas näitleja lisab võib-olla mõne krüptilise repliigi, nagu “jääb siis nii!” vms. Ma olen näinud Elmo Nüganeni tulemas lavale padi peas, nagu kolmnurkne Napoleoni kübar, andes mõista, et seal kust ta tuli, toimus midagi ülipõnevat, millest tahaks rohkem teada saada. Jah, see on humoorikas. Üllatus on alati kasulik, kuid pidev üllatamine on kurnav ja tekitab pealiskaudsuse frustreeriva eskalatsiooni. Mulle on see aga vastik vaadata.

Ma tean, et nii ei tehta pahatahtlikkusest, vaid selle pärast, et teisiti ei osata. Ma soovitaksin korra proovida nii, et hetkeks unustada oma valitud ameti halvasti mõjuvad omadused. Katsuda mitte teeselda igasuguste professionaalsete nippide ja nipikeste abil häbi või ärevuse puudumist avaliku esinemise ees. See on loomulik, kõigil on see! Kui astud lavale, siis ära mõtle – “mu sisemine tempo peab olema kõrge, intensiivne, kuna tulen tapmast oma vanaema ning kavatsen teeselda väliselt rahulikku, pisut naiivset naist a la Anu Lamp, kes on samas ka intelligentne.” Seda pole vaja, see teeb sinu peale vaatamise häbist raskeks. Tule lihtsalt lavale, las instinktiivne kohmetus käib mõne minuti jooksul meist mõlemast läbi – sinust, näitlejast ja minust, vaatajast. Usu, ma tunnen sama! Ühineme koos hetkeks ehmatav-häbelikus üllatuses, mõistame teineteise sarnasust. Ärme poe professionaalse nipitsemise taha, ärme räägi kohe lolli häälega, ärme kohe mõtle lolle mõtteid, nii vaataja kui vaadatava omi. Miks näitlejad, kes Stanislavski läbipõlemismeetodit austavad ja sisse tahavad elada, unustavad lihtsa tõe, et ka tegelaskuju võib tunda häbi avaliku esinemise ees? Miks Raskolnikov peaks lavale astuma juba kaugelt tulles ärritatud ja vihasena? Kas ta läks juba kodus vihaseks, enne kui ta teatrisse jõudis? Miks ta üldse enne lavale astumist peaks ärrituma? Vara ju… Pealegi, mulle tundub, et Raskolnikov on üpris kinnine, peagu autistlik karakter, kes häbeneb oma tugevaid tundeid üldse inimestele näidata. Minu seisukoht on, et Raskolnikov tunneb avaliku esinemise ees keskmisest suuremat häbi ja ta päris kindlasti ei astu sajatades rahva ette, kirves käes. Ärgem unustagem tõetunnet. Aga see on muidugi minu arvamus, ei muud.

Ärgu astugu Raskolnikov lavale mitte oma ebaloomulikkuses ehk professionaalselt harjutatud avaliku esinemise häbi kaotamise tehnikate vägivallas ja tavalise abitu teesklemise inetuses, vaid vabade valikute vabal territooriumil, laval.

Piisab sellest, et oma tüütut isikupära mitte liiga huvitavalt välja käia. Inimese saatuse vaikne ülemvõim teeb kõik katsed seda imiteerida tühiseks.