Thursday, May 26, 2016

ADAMI ESIMENE KOKKUPÕRGE MAAILMAGA


Õues oli pime. Tänavalaternad valgustasid pimedusest välja vaid vanad pahklikud remmelgatüved, mille otsas oli imelik oksaluud, lumekübemed tiirlesid aeglaselt õhus ringi, kord natuke langedes, siis jälle kerkides, nagu ei oleks nad veel ostustanud, et peavad tingimata maha kukkuma. Miks nad peaksid? Nad on ju nii kerged! Tahavad, siis hõljuvad üles tagasi, lähevad suure paksu kodupilve sisse, pilv aga sõidab homseks kuskile mujale ja ei ole ühelgi helbel vaja oma elu Varssavi uulitsal mööda saata.

Adam kükitas vannitoas ja kallas klaaspurgi sisse kõiki maailma aineid. Kõigepealt pani ta sinna neid asju, mida pesuruumis leidus, pesupulbrit ja valgendajat ja šampooni ja sellest pudelist, millega ema vanni küüris, natuke seepi riivis ka noaga, siis otsis köögist, mis kätte sai, soodat ja köömneid ja päevalilleõli, kes teab mis kahtlasi asju veel. Selliseid purke oli ta vanni alla juba mitu tükki toppinud, vahel harva, kui ema nii põhjalikult kraamis, et ta need sealt üles leidis, siis ta kirtsutas nina ja ütles:

“Mis sodikopsikuid sa siin teed.”

Vannituba oli üldse kõige külmem koht terves korteris, ahjusoe sinna ei jõudnud, Adam katsus näpuga veetoru, see oli külm ja natuke niiske. Siis ta urgitses vana pragulise linoleumi kallal, et vaadata, mis selle all on, vahel leidis niimoodi huvitavaid asju, vanu münte või padjapüüride nööpe või mõne juuksenõela. Mustapesukapis oli ka huvitav, sest seal oli musti pesusid võib-olla koguni teise-vabariigi-aegsest ajast. Kuigi need olid enamasti mitte mustad, vaid valged pesud, sellised muistsed valged voodilinad, mida ei olnud sellepärast ära visatud, et neil olid kenad pitsid, kuigi nad olid vanadusest haprad.

Väike Adam oli vaikne laps, kes sai iseendaga päris hästi hakkama ega käinud suurtele inimestele pinna peale. Ainult kingapaelad ja igasugu nööbid käisid talle üle jõu. Küll oli ema õpetanud kuidas lihtsat kingalehvi siduda, aga kaotas ikka enne kannatuse, kui laps ise hakkama sai, kummardus ja sidus käimad kinni, ise raskelt ohates: “Kuidas sa küll nii aeglane oled!”

Juba enne kooliminekut olid Adamil tähed selged ja piibel kaanest kaaneni läbi loetud. Kui ta parasjagu ei lugenud, siis mängis ta oma jänestega, nimelt ei tunnistanud ta ühtegi muud maailma looma, mängujäneseid oli tal seevastu virnade viisi, kõigil oma nimed, elukäik ja iseloom. Ühe nimi oli Pehme, see oli vana lilla nõelapadi, jänesepea kujuline, selle oli vanaema meisterdanud, kui tema veel väike tüdruk oli. Nõelu ei lubanud Adam Pehme sisse panna. Teise nimi oli Mimsu, too oli väga väike tolmututika moodi vana ja kulunud jänes, pärit ilmselt 19.sajandi algusest, tal olid saba ja kõrvad puudu. Siis oli Kummistaja, see oli paha jänes, ta tahtis alailma kodust jalga lasta ja kadus igale poole ära, küll naabri aeda muru sisse, küll liivakasti, aga aasta hiljem kaevas Adam Kummistaja jälle välja ja vedas üleannetu jänku koju perekonna juurde. Kuigi lõpuks õnnestus loomal siiski vabadusse murda, ta jäi täiesti kadunuks metsasamblasse ühe seenelkäigu ajal.

Päris hulluks läksid asjad siis, kui Adam mänguasjapoe aknal märkas väikest täpiliste pükstega plastmassist jänest. Loomulikult ta sai selle. Õnnetuseks selgus, et neid jäneseid on olemas mitut värvi pükstega ja ta ei jätnud nuiamist enne, kui oli omale saanud ka lillade, roheliste, punaste, siniste ja valgete pükstega jänese. Sellega asi ei piirdunud, täpsemal eritlemisel oli võimalik tuvastada ka rohekassiniste, lillakaspunaste ja kergelt roosade trussikutega pikk-kõrvu. Üks jänes aga oli hoopis ilma püksata!! Eks kogemata oli unustatud temast värvise pintsliga üle käia.

Kõiki neid täpselt ühenäolisi loomi eristas Adam eksimatult. Nad olid individuaalsed jänesed, mitte mingi nimetu mass ja ta oli äärmiselt nõudlik, et ka kõik teised neid õigesti kutsuksid. Korjas oma süle jäneseid täis, tatsas ema või isa laua juurde, rivistas püksikandjad üles nagu sõdurid ja päris nõudlikult: “Mis selle jänese nimi on? Aga selle?”

Kõikide tuttsabade esiisa oli hall ja pulstunud vana loom, kelle nimi oli Lemmik, tema oli kingitud Adami teiseks sünnipäevaks. Ta oli kunagi olnud munakollast värvi ning väga pehme aga hirmsasti ära kaltsutatud ja mitu korda uuesti õmmeldud nina ja silmadega. Kaks kipsist liivahiire moodi jänkut, kelle selja peal oli pruun triip, nemad olid Laigu I ja Laigu II. Ühe hästi põdura jänese nimi oli Agnes, selle oli ema Adamile õmmelnud oma noorepõlve täpilisest pidukleidist, seda ka muudkui nõeluti ja parandati, kuni ta päästmatult lagunes. Üks oli ilmselt idee poolest võtmehoidja, seda puust kere ja nahast kõrvadega looma kutsuti Istuvaks Jäneseks. Hõberebase karvast kere ja puupeaga jänese nimi oli Sooda. Igasugu Müüsid ja Püüsid ja Väänikuid ja Triibusid muudkui sigines, kaks olid jälle täpselt ühesugused, aga Adam tegi neil kuidagi vahet, võib-olla olid ühel silmad kõõrdi, need olid Isajänes ja Jänessa.

Jänesed olid päris. Nad olid nii päris, et vanemad tundsid kasvavat rahutust, sest Adam oli veendunud, et ka tema ise on tegelikult jänes. Kõikvõimas jänes, kes hoolitseb oma rahva eest. Kuid siis juhtus hirmus asi.

Ilmusid kassid.

Neid kasse ei olnud tegelikult olemas, Adam mõtles nad välja. MMM oli vägev ja võimas kassikuningas, kes elas kapi taga ja juhatas sealt vägesid. Tema peamiseks rivaaliks ning vaenlaseks oli Tulejänes koos oma venna Jääjänesega. Tulejänes oli krutskeid täis nagu jumal Loki. Lahti läks kasside ja jäneste sõda.

Jänesed kardavad küll aga nüüd olid nad julged sest jänestele oli kuulutatud hull sõda!” kirjutas Adam suurte tähtedega paberi peale, jotid ja essid olid kõik valepidi.

NOAD LENDAVAD

ODAD

PUSSID

PAREMAD SÕJARIISTAD

POMM ON TEEL

KARI KASSE SUITSEB

Alla oli joonistatud jube rivi sõjakaid jänespükse, kõik vibutasid pea kohal mõõka ja lõugasid Aaa-aa-aaa! Neil olid oma lipud ja vapid, sest Adam ei uurinud mitte ainult piibliraamatut vaid ka igasugu muid teatmeteoseid ning vahetevahel püüdis ta oma jäneste nimesid ka kreeka tähtedega kirjutada. Osade piltide peal olid vaenupooled kujutatud nõnda, et ühe kere otsa oli joonistatud vähemalt kümme pead, niiviisi sai rohkem sõdalasi pildi peale ära mahutada ja koledad olid need monstrumid ka..

Kõik tulevased Mackiewiczi-uurijad peaksid selle seiga üle tõsiselt mõtlema. On ju nii, et juba siit paistab välja inimese hilisem poliitika-huvi? Soov seletada maailma ja muuta see elamisväärsemaks paigaks? Oma ja võõra kategooriad? Ah? Ei ole nii või? Huvi võõraste keelete vastu? Autoriteedi-iha, üldistusvõime, aga ka võime üldises näha spetsiifilisi erijooni? Lillakaspunaseid pükse ja kõõrdsilmi?

Peale hirmsaid lahinguid kasside ja jäneste vahel jäi väike Adam väga kurvaks ja kirjutas pildi alla:

Loom, ma olen õnetu.
Loom, vastu pea eks, aga õnnetu olen ma.

Nähes tema suurt tarkust ja lahtist pead, otsustasid vanemad Adami enneaegu kooli panna ja tegid sellega oma pojale eluaegse karuteene. Sest kes salliks nääpsukest, endast nooremat aga targemat last? Alailma sai ta koolis kolki, tema kotti loobiti ja lohistati mööda treppe ja koridore, kuni see lahti plaksatas ja sealt koos vihikute ja raamatutega ka üks väike jänes välja pudenes, siis oli asi päris hull. Lõppude lõpuks ei jäänud muud üle, kui Adam pidi teise kooli minema ja see muutis ta elu päris kapitaalselt. Juba esimese veerandi esimeselt klassiõhtult talutasid kaks poissi ta kodu ukse taha ja kui pani Mackiewiczka avama läks, nägi ta oma ainumat võsukest, kes oli täitsa longu vajunud ja silmad pulkas peas. Kutid olid teda mitu tundi kuskil kuuri taga toibutanud, enne kui koju tarisid.

Kuna nad olid kenad, kristlikud ja andestavad vanemad, siis ei osanud nad Adami heaks midagi ette võtta. Ema vaatas kurbade silmadega justkui eikuhugi, isa aga oli ametis muude tähtsate asjadega, mille kõrvalt ei olnud üldse võimalik aru saada, mis toimub noore inimese hinges. Tõsiselt vihaseks sai pan Mackiewicz alles siis, kui tema kõrvu jõudsid kuuldused, et poeg mitte ainult ei joo, vaid käib ka lahkusuliste koosolekutel. Adami elu liikus edasi teadmata suunas nagu veerema pääsenud vagun.

Mackiewiczkate kodus hakkas käima imelikku rahvast, nad olid veidralt riides, lahjade lõustadega. Üks noor kolge käis vanematele eriti närvidele.Tollel oli üsna iseloomulik kehahoid, kuidagi nagu siuglev või loge, justkui igal võimalikul juhul vedeledev, kehaosad vabalt eri suundades pendeldamas. Ta vali hääl kaikus läbi tubade ja kui pan Mackiewicz vanem oli kolm tundi kuulanud talitsematult naeru möirgavat noort Zawiszat, siis ta kannatus katkes ja ta läks ning viskas poisi välja.

“Ole kena, hakka nüüd koju minema” palus ta vaikselt, kannataja ilmega üle ukse kiigates. “Me siin püüame magama minna ja lihtsalt ei saa und.”

Sulislaw kuulas otsekohe sõna, taipas isegi, et on üle piiri läinud, läks istus välisukse juurde põrandale ning hakkas kingi jalga panema. Oli tähelepanuväärne, et ka kõik teised Adami sõbrad istusid alati ukse ette maha, kui nad oma välisjalanõusid ära võtsid või jalga panid.

Teine tüüp, kes neil üle päeva külas kõõlus, oli hoopis teistsugune – tal olid kuldsed lokid nagu muistsel viljajumalal, turd, lühike kere ja piibellik nimi Teofil. Tema minemasaatmine oli alati paras katsumus, sest Teofil kandis kõrgeid nööritavaid sõjaväesaapaid ja nii pidi pani või pan seisma pikki piinarikkaid minuteid ukse kõrval oodates, kuni Teofil maru rahulikult massiivseid käimasid endale jalga nöörib.

Ainuke Adami sõber, kes perekonna silmis armu leidis, oli Arkadiusz Rusnak, noormees kõrvalmajast. Muidugi oli ka tema ivake veider, kuid talutaval määral.

Nad tegid Adamiga endale köögis kohvi termosesse ja läksid õue kõõluma, ema vaatas neile aknast järele, seal nad kõndisid, üks pikk ja kiitsakas, pisike kaabu suure peanupu otsas, teine lühike, traksid maika peal, maika pintsaku all, püksid kõrgemal kui vöökoht. Natuke nagu noor pan Kleks. Kuskilt oli Rusnak soetanud endale kaks paari ühesuguseid, kuid eri värvi kingi ja kandis alati tingimata jalas neid kombineerituna, kord oli pahemas jalas punane ja vasemas pruun king, siis jälle vastupidi, et ühtlasemalt kuluks. Nii ka sokkidega ja muidugi oli see üsna haruldane ning uuenduslik vaateviis moodsusele, samas väga lihne ning leidlik viis olla eriline. Aga erinevalt teistest noortest poistest, kes olid lärmakad ja tüütud, oli Rusnak viisakas, tasane ja muhe. Ta ei käinud närvidele. Seevastu Sulislaw Zawisza äratas kõigis maailma inimestes ainult ühe soovi – nad tahtsid teda võimalikult kiiresti välja visata. Nii oli ta juba 14-aastaselt ka kodus ebasoovitav nähtus ja ainult vanaema arvas, et poiss väärib pannkooke ja sooja tuba.

Päris kindlasti ei olnud keegi neist kolmest peale algklassis käimist kandnud jopet. Pole siis imeks panna, et oma salajasele ühingule panid nad nimeks Płaszcze. Nad olid erilised. Valitud.Teistmoodi kui teised. Ning see polnud mingi pealiskaudne nooruslik poos. Nad olid tõepoolest teistmoodi, väga sügavalt ja põhjalikult teisiti. Targad ja andekad. Maailm vastas neile sellega, et hakkas neid üksteise järel koolist välja viskama. Mis polnud ka mingi ime, sest üks nende ninamehi, mitu aastat istuma jäänud kõrgelaubaline ja kahvatu verega noormees, oli juba 17-aastaselt elamise tarbetusest aru saanud. Ta lamas päevad läbi voodis, konipott nina ees ja ei liigutanud ennast mitte millegi nimel. Tüdrukud tulid tema juurde ise, kuni ta neistki oli lõplikult tüdinenud. Ei pea olema kuigi suur mõtleja, piisab ainult põhjalikkusest. Kui sa kõik teed oma peas läbi käid, siis pole sul vaja voodist ainsatki sammu välja astuda. See ei muuda mitte midagi. Lõpptulemus on üks ja sama – absoluutne eimiski.

Adam nii eesrindliku maailmavaatega ei olnud. Kõigepealt oli tal vaja rohkem vaeva näha, et tüdrukuid saada ja siis veel hulga rohkem vaeva, et neist lahti saada.

Viimaks õnnestus tal leida leekivpunase lakaga Lilita-nimeline neiu, kes äratas ülejäänud kamraadides üldist pahameelt, ta nimelt keerutas Adami kapitaalselt ümber sõrme. Nad kadusid käsikäes silmapiirilt ja pühendusid ainuüksi teineteisele. Ja mis sellest tüdrukus siis niiväga erilist oli? Kui välja arvata tema iselaadne oskus täiesti märkamatult ringi liikuda. Pani Mackiewiczka võpatas aegajalt nagu eimillegi peale, tal oli ebamäärane tunne, et majas on veel keegi, nagu vaataksid tema selga kellegi läbitungivad silmad, kui ta aga ehmunult ringi pööras, ei näinud ta mitte kedagi. Mõnikord oli tal segane aimdus, nagu ta oleks kuulnud kuskilt vaikset naeru või paistis, justkui oleks mõni tass või lusikas teise kohta liikunud.. Kuid kõik, mis tal õnnestus oma kahtluste kinnituseks leida, olid mõned pikad punased juuksekarvad.

Hoopis isa oli see, kes paarikesele peale sattus. Nad olid purupurjus, ihualasti ja istusid köögis, kui pan Mackiewicz kogemata keset päeva konsistooriumist koju tuli. Tal vajus suu lahti, sõnalausumata vaatas ta oma aadamaülikonas poega ja õigupoolest ei julgenud näha seda teist, punaste juustega põrgusigitist, kes talle leebelt ja uniselt vastu naeratas.

“Välja!” kähistas referent kuivava kõriga. “Välja mu majast!”

Edasisest ei ole kellelgi mingeid selgeid mälestusi. Kuid fakt on see, et Adam enam koju tagasi ei tulnud. See oli tema esimene kokkupõrge maailmaga.

(Kirjutasin selle katkendi ilmselt millagi oktoobris 2015, arvates, et ma olen võimeline oma Poola poiste käsikirjaga kuskile jõudma. siis aga lõin käega ja kirjutasin hoopis hunniku juttusid. Juturaamat ilmub millalgi sel aastal, loodetavasti. Üks jupp, märge, ülestähendus ilmus ka nihharis http://nihilist.fm/mida-pan-zawisza-bitolas-tegelikult-tegi/)

1 comment:

  1. võiksid küll edasi kirjutada, tundub paljutõotav.

    ReplyDelete